Norra lõhele pakub konkurentsi Eesti kilu

Ühes minuga otsustas H.M. Seafoodsi käibekapitali rahastamise projektist osa võtta üle 1100 investori. Märkimisväärne on seegi, et kui rahavajadus oli 250 000 eurot, siis pakuti laenuks julgelt kolm korda üle selle! Minu algsest pakkumisest osaleda 300 euroga jäi alles vaid 100 eurot. Siiani mõtlen, oli see siis nüüd hea või halb?

Kalafirma laenuprojekt osutus minu jaoks huvitavaks mitmel põhjusel. Vast kõige kõnekam oli pakutav intress – küllalti atraktiivne 14,5% aastas, arvestades minu 12% tootluseesmärki. Laenuraha kasutatakse nii tootmise automatiseerimiseks kui ka käibekapitali finantseerimiseks. Lõplik tagasimakse toimub aasta pärast, kuigi intressi ja vähesel määral põhiosa tagastatakse investoritele iga kuu.

Hoolimata sellest, et silku on kalafirmas pütti pandud juba 1999. aastast, siis õige kasvuhoog leiti alles 2017. aastal. Tolle aasta müügikäive oli grammikene üle miljoni euro, mis 2018. aastal mitu korda ületati, saavutades käibeks 2,69 miljonit eurot. Nüüd pannakse veel vunki juurde, et 2019. aasta lõpuks saaks raporteerida 35% kasvust 3,6 miljoni euroni. Minul tekkis kohe küsimus, kuidas üks väikene Eesti ettevõte suudab nii kiiresti kasvada? Projekti kirjelduses aga öeldakse, et kasvu jaoks vajalikud tellimused on läbirääkimiste lõpufaasis. Lisaks Eestile müüakse H.M. Seafoodsi tooteid Soomes, Taanis, Lätis ja peagi lisandub Saksamaa – küllap see kasv Saksamaalt tulebki. Ühe turu riski just kui pole, kui välja arvata, et 90% käibest annab tellija kaubamärgiga tooted (private label).

Kuigi ettevõte on kasumlik, laenu on võetud minimaalselt ning omakapitali on bilansis rohkem kui poole miljoni euro eest, siis kõrge intressimääraga laenu andmiseks võttis Crowdestate igaks juhuks veel kaks tilka verd: omanikelt isikliku käenduse ja ettevõtte vallasvaradele seati II järgu kommertspant. Aga mis mul saab selle vastu olla, et riski vastu rohkem kaitset pakutakse?

Loomulikult olen jälle ettevaatlik ja tean, et ühisrahastuses võib kõike juhtuda. Võib-olla lausa nii, et laenuvõtja ei tee ühtegi tagasimakset. Küll aga on mul raske uskuda, et 2018. aastal üle 300 000 euro kasumit teeninud ettevõte laenab 250 000 eurot raha ja pistab sellega seitsme tuule poole plagama. Suurim risk võib olla hoopis turuolukorra muutus, kus mõni partneritest ootamatult ebaõnnestub ega suuda lepingutega kokkulepitud koguseid välja osta. Rahutust ma siiski ei tunne, sest börsiportfell kõigub teinekord päevas rohkem, kui see investeering väärt on. Küll aga hakkab minus esile kerkima tugev soov poodi minna ja üks karp Kipperi anšooviseid näksimiseks haarata. Ütle veel, et ühisrahastusel turunduslikku võimu ei ole!