Mati Koppel: lisaks teadustööle on koostöö põllumeestega oluline

Uurisin milline oli Mati Koppeli taust ja seos põllumajandusega enne instituuti tööle asumist. „Olen maapoiss, isa ja ema töötasid kolhoosis. Kodus olid loomad ja oma aiamaa. Olen väiksest peale maatööga kokku puutunud - sealt praktilised kokkupuuted põllumajandusega. Bioloog-botaaniku hariduse, kus rõhk erinevatel taimeteaduse distsipliinidel, sain Tartu Ülikoolis,“ meenutas Koppel lapsepõlve ja kooliaega.

Peale ülikooli asus Mati Koppel tööle Jõgeva Sordiaretusjaama teadurina. Tema uurimustöö pääldis doktorikraadiga ja võib öelda, et kartul on Koppelile südamelähedane kultuur siiani. „Alustasin 1984. aastal Jõgeval Jaan Sarve juhendamisel teadurina kartuli resistentsusaretuse alal. Põhitegevus oli toona mugulamädanike ja lehemädanikukindlate kartulisortide aretamine. Mugulate märgmädanikukindluse teemal sai kaitstud 1992. aastal doktorikraad. Põhiosa tööst publitseerisin rahvusvahelises teadusajakirjas Potato Research. Seda artiklit on tsiteeritud ka viimastel aastatel, avaldamisest 25 aastat hiljem. Uurimistöös jõudsin peagi selgusele, et ainult haiguskindlusele keskendudes võivad kannatada saak, mugulate välimus ja maitseomadused. Sealt tekkis huvi kuidas kombineerida piisaval tasemel haiguskindlust taimekaitsevahendite vähendatud normide kasutamisega,“ selgitas Koppel. „Peale doktorikraadi kaitsmist sain vanemteaduriks ning peagi laborijuhatajaks. Lisaks kartuli temaatikale tulid juurde ka teraviljakultuurid ning väikest osa pidi olin seotud ka seemnekasvatusega.“

Kui Mati Koppel 1999. aastal esimest korda ETKI direktoriks kandideerides, oli ta instituudis töötanud 15 aastat. „Mul oli piisavalt lai teadmiste pagas ja ülevaade suurest osast instituudis tehtavast tegevusest,“ lausus Koppel.

Küsimusele, mis olid need teemad, mis ETKI direktorina toona päevakorral olid, vastas Koppel, et eks rahastamise küsimused on alati olnud probleemiks. „Siis olid need teravamad kui praegu, viimastel aastatel. Instituudis töötasid mitmed vanema põlvkonna aretajad, nende asendamiseks tuli innustada ja ergutada noori teaduskraade kaitsma et tagada väärikas asendus. Samuti leida uusi töötajaid. Kõigile piisava sissetuleku tagamiseks tuli ka koosseisu vähendada,“ rääkis Koppel.

Staažikas juht lisas, et tänu tema eelkäija Hans Küütsi tegevusele, oli katsetehnika seis suhteliselt hea, kuid hooned kippusid lagunema ja katused jooksid läbi. „Kõik Jõgeval kasutatavad hooned on vajanud suuremat või väiksemat remonti. Hoonete heakorrastamise käigus olen omandanud piisava ehitus- ja remonditööde alase kompetentsi.“

Kui võrrelda algusaastaid praegusega, siis toob Mati Koppel välja selle, et praegu on oluliselt suurenenud igasugune bürokraatia ja väga palju tööd on tulnud juurde rahade taotlemise ja aruandluse osas. „Rahastamise allikaid oli alguses vähem, põhiliselt vaid põllumajandus- ja teadusministeerium ja Eesti Teadusfond. Sisuliselt sai aastas kolme kuuga rahataotlused tehtud ning viimase kuuga aruanded koostatud ning esitatud. Ülejäänud osa aastast sai rahulikult tööd teha. Nüüd olen olnud praktiliselt aastaringi erinevate rahataotluste või nende aruannete esitamisega hõivatud. Lisaks on juurde tulnud erinevad kontrollid, kelle arupärimistele ja küsimustele tuleb pidevalt vastata,“ tõi ta välja muutused.

Uurisin, milline on Mati Koppeli nägemus ETKI hetkeolukorrast ja positsioonist meie põllunduses ja teaduses ja kuhu peaks suuna võtma edasi.

„ETKI on liikunud õiges suunas. Jõgeva SAI ja EMVI liitumise järel on kujunenud tugev ja teotahteline kollektiiv. Meil on nii tihedad kontaktid Eesti põllumeestega, kui arvukad koostöösidemed ülikoolide ja välisriikide uurimisasutustega. Oleme oma varasemaid praktilisi tegevusi täiendanud teadussuuna tugevdamisega. Instituut peaks sama suunda jätkama ja tugevdama. Instituudi teadusuuringute temaatika hõlmab hetkel põllumajanduskultuuride geneetiliste ressursside säilitamist, põllukultuuride sordiaretust, masin- ja agrotehnoloogiaid, taimekaitset, väetamist ja agrometeoroloogiat. Enamuses loetletud valdkondadest on ETKI ainsaks rakenduslike uuringutega tegelevaks teadusasutuseks Eestis,“ ütles Koppel. „Instituudi teadusvaldkondade tugevdamiseks on oluline toimiva koostöö jätkamine ja tugevdamine ülikoolide alusuuringutega ning osalemine rahvusvahelistes teadusvõrgustikes, näiteks põhjamaade eelaretuse projektid, pestitsiidiresistentsuse töögrupp, Balti nisu-uuringute võrgustik jt. Selline koostöö teiste teadusasutustega aitab tagada instituudi kõrge teadustaseme ning rahvusvahelise tuntuse tõusu. Kõrgetasemeline teadustöö on aga eelduseks sellele, et suudaksime anda põllumeestele tasemel nõuandeid ja soovitusi. Instituut peaks kõrgetasemelise teaduse ja praktikat siduvat suunda jätkama.“

ETKI juhi sõnul on instituudi teadlastel põllumeestega väga tihe koostöö ning uuringute temaatika praktika vajadustega hästi seotud. Sageli on uuringute temaatika kujunenud ühistes aruteludes põllumeestega, lähtuvalt just nende soovidest. „Kahjuks on Eestis põllumajandusteadlasi jäänud vähemaks kui oleks vaja kõigi põllumeeste jaoks oluliste teemade uurimiseks. Seetõttu peavad olemasolevad teadlased tegelema paljude erinevate teemadega ning ühegi teema jaoks ei jagu piisavalt aega. Põllumeeste huvid on väga mitmekesised ja nad soovivad oma probleemidele ja küsimustele kohest lahendust. Tihti tulevad küsimused valdkondadest millega Eestis ei ole tegeletud ning teadlased vajaksid vastuste andmiseks aega asja eelnevaks uurimiseks. Siin oleks vaja riikliku püsifinantseeringu olemasolu põllumeestele olulistes teadusvaldkondades, sest siis oleks põllumeestele vastamisel võimalik tugineda juba olemasolevatele uuringutele ega peaks uuringutega otsast alustama ning saaks vastused anda kiiremini,“ rääkis Koppel koostööst.

Loomulikult ei saa ükski teadusasutus tänapäeval teha tööd ilma rahvusvahelistes teadusprojektides osalemata. Mati Koppel meenutas, et kui ta alustas tööd ETKI direktorina, oli just käivitunud suur kaheaastane Eesti-Hollandi koostööprojekt. „Selle raames käisid teadurid Hollandis stažeerimas, tegime põldkatseid ning saime raha investeeringuteks. Renoveerisime suure kasvuhoone ja soetasime instituudi arvutivõrgu. Projekti lõppedes oli tõeliselt hea tunne, et midagi suurt ja olulist on ära tehtud,“ meenutas ta.

Esile tooks Koppel neid projekte, kus on säilinud pikaajalised head koostöösidemed. „Juba enne direktoriks saamist osalesin põhjamaade sordiaretuse alastel doktorantide kursustel. Esimesel korral õpilasena, hiljem mitmeid aastaid õpetajana. Nendel, üle 25. aasta tagasi olnud kursustel, on osalenud mitmed tänasel päeval erinevates riikides sordiaretuses olulist rolli omavad inimesed. Tulen just Põhjamaade eelaretuse projektide juhtkomitee koosolekult, kus juhtkomitees oli peale minu veel kolm inimest kes osalesid minu jaoks esimesel 1993. aastal toimunud doktorantide kursustel. Lisaks kolm erinevatel aastatel seal õpetanud õppejõudu. Head pikaajalised inimlikud kontaktid on vahepealsetel aastatel tulnud kasuks mitmete jätkuprojektide alustamisel. Teisena tooksin esile 2000. aastate alguses olnud Taani ja Balti riikide internetipõhiste taimekaitsesoovituste koostööprojekti. Ka siin on palju siiani kestvaid väga häid inimlikke kontakte ning arvukalt hilisemaid koostegemisi,“ tõi ta näiteid.

Teadustööde rahastuse kohta rääkis ETKI juht, et viimaste aastate teadusrahastus Eestis on olnud väga projektipõhine. Samas on projektid olnud valdavalt suhteliselt väikese rahastusega ja lühiajalised. Selline olukord ei ole Koppeli sõnul aga teadlastele andnud piisavat kindlustunnet ning on vähendanud võimekamate noorte huvi teaduse vastu. Vastu on pidanud valdkonnad kus on tugevad eestvedajad ja suuremad uurimisgrupid. Mitmedki Eesti jaoks vajalikud teadusvaldkonnad on kadunud või kadumise äärel.

„Siin oleks vaja selget otsust milliseid teadusvaldkondi me Eesti arendamiseks vajame ning tagada neile teatud tasemel pikaajaline püsifinantseering. Hetkel on pikemajaline riiklik finantseering olemas vaid sordiaretusele. Sellistes olulistes valdkondades nagu rohumaaviljelus, taimekaitse või väetamine on rahastamine väga puudulik,“ rõhutas Koppel.

2. mail alustab ETKI juhina tööd Andre Veskioja, kel on põllumajandusteaduse magistrikraad Eesti Maaülikoolist ning omandamisel veterinaaria ja toiduteaduse doktorikraad. Ta on kolmteist aastat töötanud BioCC OÜs, viimati vanemteadurina. Veskioja senine teadustöö on seotud toidutehnoloogia, innovatsiooni ja tootearendusega ja tulevane ETKI juht on juhtinud mitmeid rahvusvahelisi rakenduslikke teadusprojekte.

ETKI tulevasele juhile soovib Mati Koppel kiiret sisseelamist instituudi tegemistesse ning edu instituudi senise arengu jätkuval tagamisel.

Ise plaanib Mati Koppel esmalt veidi puhata, sest direktoritöö ei ole aastaid võimaldanud pikemat puhkust. Edasise osas aga sõnas ta, et on igal juhul avatud uutele väljakutsetele.

Minu töine kokkupuude Mati Koppeliga on kestnud juba aastaid ja seda näiteks läbi ühe väga huvitava katse. Oleme rajanud Jõgevale pikaajalise väetuskatse, mille eesmärgiks on uurida millised protsessid mullas muutuvad - kui sa annad mullale toitaineid juurde samapalju kui saagiga ära viid, või ei anna üldse, ehk kui vaeseks muld jääb kui sa midagi juurde ei anna.

See katse on kestnud juba 22. aastat, seda katset alustas omal ajal Kemira, kellel omal on sarnane katse Soomes juba 1970. aastatest ja seega saame end ka nendega võrrelda.

Igal juhul saab öelda, et muld on väheseid asju, mis läheb kasutades järjest paremaks, kui sa teda õigesti kasutad ja annad sinna tagasi need toiteelemendid mis sa saagiga ära viisisid. Kasvab suurem saak ja suurem orgaanilise aine hulk jääb mulda, millest tekib huumust juurde, ehk ei ole võimalik ainult võtta ja mitte midagi tagasi andes majandada.

Mainiksin veel, et tegu on monokultuuride katsega - suvinisu, kaer, oder. Katse tulemus on kinnitanud, et kasutades tänapäevast taimekaitset ja väetisi, on võimalik kasvatada ka aastast-aastasse edukalt monokultuure. Lisaks on selle katse käigus uuritud ka erinevaid mullaorganisme.

Kiidan Mati Koppelit seepärast, et tal on jätkunud tahet seda katset nii pikalt, vahepeal ka ilma koostööpartneriteta, jätkata. Selline katse annab pikaajalise teadmise, et me ei saa põllumajanduses mõelda ühe-kahe aasta peale või ühe külvikorra peale, sest protsessid mullas võtavad aega mitukümmend ja sadu aastaid. Mati Koppel nägi ette pikemat perspektiivi, mitte kõik ei suuda sellist pilti nii pikalt ette näha.

Eesti Taimekasvatuse Instituut on rakendusliku suunaga ja uuringud, mis seal tehakse, on põllumeestele olulised. Mulle meeldib, et meie probleemid on Mati Koppeli eestvedamisel alati teemaks võetud, üritatud leida võimalused nende teemade uurimiseks ja katsete tegemiseks.

Kui me käime reisidel ja näeme midagi uut ja innovaatilist mida tahaks ka oma põldudel katsetada, siis ikka olen asja arutanud ka Mati Koppeliga, kes lisaks sellele, et tal on lai silmaring ja suur üldistava vaate võimekus taimekasvatuses, on ka tugeva praktilise taustaga ja oskab nõu anda, kui realiseeritav ja otstarbekas on idee rakendamine meie põldudel.

Ka praegu on meil käimas kartulikasvatusega seoses ilmajaamade projekt. Eesmärk on prognoosida lehemädaniku arengut ja selle tõrje õiget ajastamist. Meie põllud on seiratud üle Eesti ja sealt saadud andmete järgi saame kinnitust kogu vegetatsiooniperioodi kohta, millised olid reaalsed temperatuurid ja sademed hooajal. Agronoomiliste katsete tõlgendamisel on väga tähtis taustsüsteem ilmaandmete näol. Ilmaandmete info on samas argumendiks põllumajanduspoliitiliste otsuste tegemiseks.

Aga lisaks tegelesime koostöös ETKIga ka projektiga, kus uurisime kuidas taimekasvatuses kasutada vähem taimekaitsevahendeid – tegemist oli bioloogilise fumigatsiooni katsetega ristõielistel kultuuridel.

Mati Koppel on inimene kes on alati koostööks aldis nii teadurite kui põllumeestega ja ta ei põlga ära ühtegi koostööettepanekut. Pigem jääb asi meie oma aja ja töötajate vähesuse taha. Mati Koppel tahab alati ise lüüa kaasa igas praktilises töös ja olla kõigega kursis, samas annab ta võimaluse meil oma tööd iseseisvalt teha ja olla selle juures loominguline.