Vesi on taimekaitses tähtsal kohal

“Taimekaitsevahendi bioloogilist toimet mõjutavad lisaks ilmastikuoludele ka vee kogus ning kvaliteet,” alustas Põldmaa. “Olenevalt kasvufaasist võib töödeldava pinna suurus erineda 5–10 korda. See näitab, kui keeruline on nii väikese veekoguse juures saavutada optimaalne toimeaine toime,” selgitas Põldmaa ja lisas, et kõrge bioloogiline toime tähendab järgmiste eesmärkide täitmist: kattuvuse optimeerimine, taimestikust läbivoolavuse juhtimine ning triivi vähendamine.

Põldmaa rääkis, et madala õhuniiskuse juures oleks mõistlik kasutada vee kogust 250 l/ha, saavutades seda mitte töökiiruse vähendamise, vaid surve suurendamisega. Bioloogiliseks toimeks tuleks säilitada või suurendada keskmise suurusega piiskade osakaalu. Töökiiruse vähendamine toob kaasa surve languse, millega kaasneb suuremate piiskade osakaalu suurenemine, mis omakorda vähendab kasutatavate toimainete bioloogilist mõju.

Vee kvaliteedist rääkides tõi Põldmaa välja, et keemilise taimekaitse teostamisel omab vesi 98protsendilist osakaalu ning bioloogilise toime seisukohast on vee olulisteks näitajateks puhtus, pH-tase, vee karedus ja temperatuur.

Enamik taimekaitsevahendeid toimivad kõige efektiivsemalt siis, kui pH-tase jääb 4–6 vahele.

“Trassivee pH-tase jääb enamjaolt 6,5–9,5 vahele. Vajadusel võib pH-taset korrigeerida sidrunhappe või teiste samalaadsete ainete lisamisega,” ütles Põldmaa ning tõi välja ka teise lahenduse, milleks oleks vihmavee lisamine.

Järgi tootja soovitusi. Vee karedusest rääkides tõi Põldmaa välja selle, et karedal veel on tavaliselt kõrge pindpinevus, mis suurendab piiskade lehtedelt mahavoolavust ja vähendab taimekaitsevahendi toimet. “Peale selle tihenevad kasutatava tehnika tehniised tõrked tulenevalt filtrite ummistumisest ja vee kvaliteeti parandavate ainete lisamisest.”

Vee kvaliteedi juures on äärmiselt olulised ka vee puhtus ja temperatuur. “Kasutatava vee puhul on oluline selle puhtus, mis sõltub suurel määral vee päritolust – välistatud peaks olema liiva ja liigse orgaanilise massi olemasolu vees,” ütles Põldmaa. “Temperatuuril on oluline mõju taimekaitsevahendite lahustuvusele ehk mida külmem on vesi, seda raskem on lahustuvus. See efekt intensiivistub soolade lisamisel veelgi – kaevuvee kasutamisel on soovitatav kasutada lisamahuteid, kus vesi saaks eelnevalt soojeneda. Lisaks toimub lisamahutis ka teatud määral võõrosakeste settimine,” jagas Põldmaa kasulikke teadmisi.

Ettekande esimese osa kokkuvõtteks ütles Põldmaa, et kõik veega seonduv on taimekaitses sama oluline nagu taimekaitsevahendid või tehnika. “Liiga kareda vee kasutamisel tuleb kindlasti kasutada lahendusi kareduse ja pH-taseme langetamiseks. Relatiivne õhuniiskus omab taimekaitses keskset tähtsust, liiga kuiv õhk võib taimekaitse bioloogilist toimet vähendada kuni 50%. Kindlasti tuleks järgida taimekaitsevahendi tootja soovitusi, eriti selles osas, mis puudutab segatavust, abiainete lisamist ja lahuse valmistamisel sissesegamise järjekorda,” pani Põldmaa kaaspõllumeestele südamele.

Oma ettekande teises osas rääkis Põldmaa erinevatest pihustitest, näiteks kahe vihuga injektorpihustitest ja sellest, millised pihustid milliste kultuuride puhul parimad on.

Vedelväetiste kvaliteedi puhul tõi Põldmaa välja kolm olulist näitajat: pindpinevus, mis vedelväetisel peaks olema kõrge, st. vähemalt 60–70 mN/m; pH-näitaja ehk happesus võiks olla võimalikult neutraalse näidu 7 lähedane; ning biureedisisaldus, mis kvaliteetse vedelväetise puhul ei tohiks olla rohkem kui 0,3%, aga kindlasti mitte üle 1% – mida väiksem sisaldus on, seda parema kvaliteediga on vedelväetis ja seda väiksem on kõrvetusoht. “See on näit, mis on tähtsam kui kasutatav pritsimistehnika,” sõnas Põldmaa lõpetuseks.

Sigrid Sõrmus, kaasautor