Kubanimaa südames tuksub maailma suurim kombainitehas

Tõepoolest, pärast liiduvabariikide iseseisvumist pidi kunagi laialdaselt tuntud ja Eestimaa ühismajandeiski kasutatud kombainide Niva ja Don tootja ennast kõigepealt oma riigis tõestama, et valitsuselt investeeringuteks ning tootearenduseks raha saada. Selle sajandi alguses see lõpuks ka õnnestus, vahetus Rostselmashi juhtkond ning algas määratu tootmisüksuse uuestisünd.

Doni-äärne Rostovi tehas spetsialiseerus valdavalt kombainide tootmisele ning tänaseks on valmis saadud sootuks uued mudelid, mis nii oma välimuselt, kuid ennekõike ka tehnilistelt omadustelt võivad julgelt üleilmselt tuntud suurte kombainitehaste toodanguga ennast võrdväärsena n-ö ühele joonele seada. Aga eks selleks, et iseenesest heade masinatega kasvõi Euroopas jalg ukse vahele saada, on tarvis tegelda nende turundamisega ja selles osas on küsimused ja esile kerkivad tõkked juba ennekõike poliitilised, mitte niivõrd majanduslikud.

Aastal 1930 oma esimese toodangu andnud Rostselmash (RSM) loodigi spetsiaalselt viljakoristustehnika valmistamiseks ja ka asukoht on loogiline, sest Kubanimaa oli siis ja on tänini Venemaa suurim viljakasvatuspiirkond. Kohalikud räägivad uhkus hääles värelemas, et just nemad toidavad tervet emakest Venemaad. Nii laiuvad peaasjalikult Doni jõe lõunakaldail tohutud põllumassiivid, kus saagikoristusaeg algab tavapäraselt juba juunikuu keskel, siis, kui meil suviviljad pole hakanud veel peadki looma.

Et tehas Don-äärsesse Rostovi rajati suure juhi enese instruktsioonide kohaselt ja ka selle tegevus oli Stalini erilise tähelepanu all, sai esimene kombainimudel, mis tõsi, omal jõul veel liikuda ei suutnud, nimeks Stalinets. Just selle mudeliga kandis RSM ennast maailma tehnikatootjate kaardile, korjates sellega esmakordselt Venemaa ajaloos mitmeid auhindasid rahvusvahelistelt ilmanäitustelt.

Sõja-aastatel evakueeriti kogu tehase masinapark Kasahstani, kus samadel tööpinkidel toodeti juba sõjamoona. Sakslased tegid tehasehooned maatasa, nõnda et pärast sõda olid kohati alles vaid vundamendid, mille peale saadi hooneid uuesti üles ehitama hakata. Seda aga tehti kiiresti, sest vaevalt olid Berliinis 1945. aastal võidulipud heisatud, kui Rostselmashi tehasest väljus juba taas toodang. Veel paar aastat edasi ja juba sai valmis ka esimene sõjajärgne kombain.

Nüüd – aastatel 2002–2003 läbis RSMi tehas põhjaliku uuenduskuuri, hakati soetama läänemaailmas toodetud efektiivseid tööpinke, ettevõtte ärikultuuris võeti eeskuju Jaapanist, palgati uuendusliku mõtlemisega noored konstruktorid ning võeti suund selliste kombainide väljatöötamisele, mis suudaksid konkureerida oma tehniliselt võimekuselt lääne analoogidega ning vastaksid sealmail juba tolleks ajaks üpris kõrgele tõstetud keskkonnanormidele. Kümmekond aastat tööd ja tehasest hakkasid väljuma kombainid Acros ja Vector, hiljem ka siiani kõige võimsam rootorkombain Torum. Praegu hinnatakse Rostselmashi oma tootmisaluse pinna ehk siis otsesõnu suuruse poolest maailma suurimaks kombianitehaseks.

Jõutud on ka näiteks selleni, et kombainidele on seadistatud RSMi enda välja töötatud automaatroolimise süsteem RSM Explorer, samuti kombaineri online-abi jmt.

Ise nad kinnitavad, et töökultuur on viidud vene inimese mõistes hoopis uutesse kõrgustesse. Õigupoolest märgitakse, et sellest kogu tehase ja tootmise ümbersünd üldse algaski. Purjutamisele töökohal on nulltolerants, ka suitsetada tohib vaid selleks ette nähtud kohtades, oma töökoha peab igaüks ise korras hoidma. Kuigi Doni-äärses Rostovis on ka muud tööstust üsna rohkelt, on RSM ikkagi piirkonna suurim tööandja kokku enam kui 10 000 töökohaga. Keskmine palk tehases on 40 000–45 000 rubla (ca 535–600 €), linnas endas tervikuna öeldakse olevat 30 000 rubla (ca 400 €) ringis.

Lõviosa Rostselmashi kombainitoodangust (70%) jääb veel siiski Venemaale, 20% läheb Kesk-Aasia riikidesse ja 10% Euroopasse, kus ehk kõige kindlamini on ennast sisse seatud Saksamaal ja Poolas.

Arusaadavalt pole võimalik kogu sellise üüratu tootmiskompleksi seadmeid välja vahetada paari aasta jooksul.

Rostselmashi tootmisjuht Aleksandr Levonjuk selgitab, et viimased viisteist aastat käib tehases pidev uuendamine ja rekonstrueerimine. Viimati sai uued tootmisseadmed värvimise ja lakkimise tsehh, mis tõstab tublisti kvaliteeti, lubades kasutama hakata mitmest komponendist koosnevaid värve.

„Selle värvimise tasemega võime enam-vähem rahule jääda, aga on veel võimalusi edasi püüelda. Meil on tootmine kujuteldamatult, lausa hoomamatult suur ja seda pole lihtsalt võimalik väga kiiresti muuta,” räägib Levonjuk. „Ainuüksi laserlõikuse ja lehtmetalli töötlemise tsehhis valmistatakse 29 000 nimetust tooteid, millest 80% kasutavad ära just kombainide komplekteerimisega tegelevad osakonnad. Ülejäänu läheb mujale, juba teistele tehastele.”

Ja nii edasi – stantsimispinkide alt tuleb enam kui 15 000 erinevat detaili, inseneride arvutites on joonised veelgi suurema hulga jupstükkide jaoks, mille tootmist võib vajadusel kiiresti alustada. Kõige selle enda tootmisvõimekuse juures ostetakse hulk detaile sisse ka piiritagustest tehastest. Ennekõike muidugi lääne turule minevate kombainide mootorid – teraviljakombainidele Cumminsi, silokombainidele Mercedese mootorid. Välismaalt on pärit ka mitmesugused hüdraulikakomponendid jm kombainide sõlmed.

Üldiselt näeb tootmine Doni-äärses Rostovis välja samasugune nagu igas teiseski tänapäevases tehases. Tööpingid on arvjuhitavad, iga konveieril oleva kombaini kohta on arvutis saadaval ja üha täienev info masina komplekteerituse kohta. Paralleelselt sellega liigub iga kombainiga konveieril kaasas just sellele ainuomane tehniline pass, milles kõige tähtsamal kohal konkreetse kombaini raami number ja kuhu iga töötaja, kui ta on mingi operatsiooni lõpetanud, teeb selle kohta ka märke ja kinnitab seda oma nime ja allkirjaga. Sama teeb ka iga olulisema tööprotsessi läbimise järel veel eraldi kontrolör. Sellised, iga kombaini kohta eraldi käivad kaustad säilitatakse Levonjuki sõnul aastaid ning nõnda saab kogu masina kokkupanemise protsessi vajadusel n-ö tagasi kerida, saades ka teada lõppeks selleni välja, kes mingit polti pingutas või milline töömees kuskil mingi juhtme ühendas.

Aleksandr Levonjuk märgib, et RSM tegeles kuni 1990ndate aastateni üsna agaralt tehnika müügiga USA ja Kanada turule, kuid kui lagunes Nõukogude Liit, lagunesid ka need suhted ja terve kümnend kõikus kogu tehas ellujäämise piiril. Nüüdseks on läbikäimine lombitaguste ettevõtjatega taas uue hoo saanud, Doni-äärses Rostovis pannakse kokku Kanada firma Versatile suuri, 320–620 hobujõulisi põllutraktoreid. Kõik nende detailid tuuakse Rostselmashi kohale, Kandas Winnipegis toodetuist eristab neid vaid väike erinevus värvis. Versatile traktorid on samuti varustatud Cumminsi Tier III keskkonnanõuetele vastavate mootoritega. Suurim traktor liigub roomikutel.

Tõsi – RSMis toodetud traktoritest suurem osa – 83% – jääbki Venemaa põldudele tööle, üle ilma erinevatesse riikidesse läheb 17%.

Lisaks on kombaini- ja traktoritehasel, suurele tootmiskompleksile kohaselt olemas ka Rostselmashi akadeemia – mitmekülgselt varustatud õppekorpus, kus kolmel korrusel 16 õppeklassi ja viis boksi tehase toodanguga, mida saab käivitada ja igal moel töösituatsioonis proovida.

„Ennekõike loodi akadeemia sellepärast, et kõik Rostselmashi diilerid üle ilma mõistaksid meie pakutavaid väärtusi ühtemoodi. Masinad on ühesugused, pole vahet, kas kombain läheb Eestisse või Suurbritanniasse. Ning ka müügijutt sinna juurde peab olema sarnane ja ka tehnilist hooldust tuleb teha ühtemoodi,” kirjeldab Levonjuk. „Aastas õpetame välja umbes 3000 müügimeest ja hooldustehnikut. Lisaks käivad siin ennast täiendamas meie tehnikakõrgkoolide õppejõud, et nad suudaksid ajaga kaasas käia ning tootmises toimuvaid uusi arenguid ka noorele põlvkonnale edasi anda.”

Rostovi oblastis paikneb Rostselmashil veel tehas Morozovskis, kus toodetakse väiksemat põllutehnikat – kombainide heedrikärusid, rullpresse, järelveetavaid silokombaine, niidukeid ja mullaharimisriistu. Ka nende toodete valmistamisel ostetakse mitmed olulised sõlmed sisse tootjatelt üle ilma.

Ain Alvela, kaasautor