Yara koos KEVILI liikmetega Soomes koolitusreisil

Esimesel päeval külastasime ühte Lõuna-Soome juhtivat piimatootjat, et näha kuidas soomlased rohumaadega toimetavad. Pererahvas võttis farmi juures meid külalislahkelt vastu koos kohvi ja küpsistega ning meeldivalt avameelselt rääkisid nad enda tegemistest.

Farmi põhitoodanguks on piim, mida selles talus on toodetud juba 80. aastat, seega neli põlvkonda, perenaine märkis, et ka viies tõlvkond on tulekul. Põhiliselt toimetavad oma perega, pojad on abiks, samuti vennapoeg, mõnikord tuleb appi ka naabrimees. Soomes on väga hästi toimiv riiklik asendustalunike süsteem, seetõttu saavad nad aastas võtta 26 päevase puhkuse ning vajadusel on võimalik puhkust juurde ka osta.

Külastatud farmi laudas on 120 lüpsilehma, kellest 60% holsteini tõugu. Lüpstakse kahe Lely A4 lüpsirobotiga. Piima baashind Soomes on hetkel 34,5 senti, lisaks maksavad koperatiivid 2 senti liitri kohta juurde. Väga oluliselt mõjutab piima hinda valgu ja rasva protsent (rasv 4,3%, valk 3,3%). Juhul kui valguprotsent läheb üle 4,2 %, tuleb maksta trahvi. Praegu sai pererahvas piima eest 36 senti/l. Piimatoodang oli ca 12000 kg lehma kohta aastas ja sellega kuuluti Soome top 25 farmi hulka.

Põllumaad on neil kokku 100 ha, millest 75 ha on omandis ja 25 ha rendivad. Uurisime kohe ka maa hinda. Selle peale perenaine muigas ja ütles, et Soomes keegi maad ei müü vaid siin ostetakse. Selgus, et ühe hektari omandamiseks on vaja välja käia 12 tuhat ja rohkem eurot, maa rendi hind on 350 EUR/ha, mõned põllud on ka 600-700 EUR’se rendihinnaga. Lootus maad juurde osta pidavat olema, kuna naabrid on 60 ja enam vanusegrupis. Toetusi 1 ha peale on kokku ca 1000 EUR’i, mis sisaldab ka loomadele mõeldud toetusi. KSM toetus on suurusjärgus 450 eur/ha.

EU rahasid on nad saanud edukalt ära kasutada ning on investeerinud üle miljoni euro. Selle rahaga on renoveeritud laut, ostetud lüpsirobotid, lägatünnid, siloaugud ning eelistatult Valtra traktorid. Üks Ford´i traktor on silo tegemiseks. Masinatest on neil endal kõik olemas, ja see on olnud nö. sunnitud investeering, kuna teenuse hinnad on väga kallid ning see ei tasuks ära. Oluline on ka, et kõik tööd saaks õigel ajal tehtud, kuna väga tähtis on kvaliteetne sööt. Lisaks on nad investeerinud ka rendimaadesse, millele on tehtud korralik drenaaž. Maa kogupinnast on 80% rohumaade all. Kuna maad on vähe, tuleb loomadele söödaks teravilja juurde osta. Juurde ostetakse ka rapsikooki ning jõusööta.

Läga probleem on neil tõsine, kuna seda pole kuhugi panna, kahjuks teavad seda ka naabrid, seega, et lägast lahti saada, tuleb neil naabritele läga müües trantsport ise kinni maksta. Transpordi hinnad on kõrged, arvestuslikul on tasuvuse piir 20 km, millest kaugemale vedades kasumit üldse ei teeni.

Kõik rohumaad uuendatakse katteviljaga, kas odra, oa või hernega. Muld on neil ka väga savikas, teine äärmus on turvasmullad. Piirkond on mägine, ning nad ei tohi oma maadele läga rohkem panna, kuna võib tekkida leostumine. Üldiselt kasutatakse hooaja kohta läga 70-90 t/ha, mis jaotatakse ära kolme korra peale. Üle 40 t/ha pole korraga keskkonna reeglite järgi lubatud kasutada. Lisaks tuleb võtta mullaproove iga aasta, et tõestada leostumise vältimist.

Rohumaade uuendamine käib nende talus 4. aastase rütmiga. Rajamisaasta pluss 3 saagiaastat. Peale 4 aastat teostatakse alati künd. Enne kündi lisatakse alati põllule veel orgaanikat.

Uurisime ka ristiku ja lutserini kasvatamise võimalustest. Neil oli see probelem, kuna nt esimene aasta panid nad 50 tonni läga, mis tappis lutserni kohe ära, siis on nad tänaseks nendest kultuuridest praktiliselt loobunud. Nüüd kasvatavad nad puhtalt kõrreliste segusid, põhilisteks kõrrelisteks on timutid ja aruheinad, lisaks kerahein ja karjamaa raihein.

Uurisime alternatiivide kohta ja selgus, et nad on mõelnud ka oma biogaasijaamale, aga kuna biogaasi eest ei maksta piisavalt, siis sellest investeeringust loobuti. Samuti oli mõte minna üle rohelise elektri tootmisele, kuna nt Saksamaal maksavad firmad bioloogilise energia eest rohkem kui tavaenergia eest. Küsimus oli, et kas ei saaks sama Soomes rakendada. Nad on üritanud küll kohalikku Ministeeriumi mõjutada, kuid tundub, et teatud otsused tehakse kõrgemal tasandil kui Soome. Teisest küljest ei tule ka elektritootjad vastu, kuna nad on huvitatud ise elektrit müüma.

Peremees ütles, et varem oli tavapärane, et enne rajamist läks ikka glüfosaat ja siis kündis põllu. Nüüd kus neil võib seaduse järgi olla maksimaalselt 5 aastat rohumaa ning seejärel mõni teine kultuur, teevad nad nii, et pärast viimase saagiaasta esimest niidet külvavad nad otse rohumaa peale odra, mis sügisel siis koristatakse või tehakse hiljem siloks.

Loomulikult teeksid nad ka vahepeal umbrohutõrje, kuid toetuste pärast sageli seda teha ei saa. Eelmisel aasta toimus esimene niide varakult ja nad jõudsid odra ilusasti ära külvata. Peremees ütles, et nad peavad jõudma enne juuni lõppu külvi alati ära teha, et saak valmiks. KSM majandamisel on kohustus 5% liblikõielist ja nemad kasvatavad selle nõude täitmiseks 5 ha-l hernest või uba. Heinaseemne külvisenorm on neil enamasti 40-45 kg/ha. Teisel aastal teevad täiendkülvi külvates ökoäkkega 20-25 kg/ha juurde. Esimese aasta külv tehakse ikka heinaseemnekülvikuga küntud maa peale, labaga surutakse seeme mulla pinnale ning rullitakse üle.

Sel aastal oli väga keeruline, kuna 1,5 kuud praktiliselt ei sadanud, eelmine nädal oli tulnud üle pika aja esimene vihm. Viimati oli see olnud aprillis. Üldiselt on meil rohumaade väljaminemine suurusjärgus umbes 20% ja suuresti on see seotud masinate rataste aluse osaga, kuna sõidavad palju lägaga, ning tallamise käigus rikutakse rohukamar. Sortidest on neil hetkel kõige rohkem kasutusel Läntmänneni segu Neksus.

Peale igat niidet kasutavad nad veel ca 150 kg NS väetist – kas YaraBela Soome Salpeetrit (NPK 27-0-1) või NK 22-14. Esimesel saagiaastal aga kasutavad lisaks lägale veel ka YaraMila NPK kompleksväetist, ca 400-450 kg/ha pealt. Imestasime, et väetist pandi päris suurtes kogustes, kuid nende väitel savimuldadelt muidu korralikku saaki ei tule. Selge vahe on, kui jätad kompleksväetise panemata, siis ei tule seda massi ja sööta ei jätkuks. Põhiliselt ollakse ikka saagi peal väljas, kuna maid on vähe. Eesmärgiks on 12000-13000 kg/KA/ha kohta. Magneesiumisisaldus mullas on keskmine ning mula pH 5,5-6,6. Uurisime ka kui palju silo nad teevad, aga siinkohal selget vastust ei saanudki, sest teevad nii palju, et siloauk oleks täis, polevat kunagi mõõtnud. Leheväetisi kasutavad rohumaadel nad vaid siis, kui mõnda elementi on puudu. Nende määramiseks kasutatakse Yara Megalab laboratooriumi teenuseid.

Õhtul jõudsime ööbima Yara Kotkaniemi katsekeskusesse, kus hommikul alustasime tutvustava seminariga ning hiljem käisime katsekeskuses erinevate katsetega tutvumas. Yara Kotkaniemi agronoom Juha Liespuu, tutvustas meile katsekeskuse ajalugu ning nende tegemisi. Selgus, et veel isegi 1980-90. aastatel tehti Kotkanemi uurimiskeskuses ka metsade väetamise katseid, neid kahjuks seal enam ei tehta, kuid metsade väetamine on Soomes jätkuvalt kuum teema.

Keskus ongi Skandinaavia ehk Põhjamaade teenindamiseks. Kõige rohkem saab kindlasti kasu uurimiskeskuse tööst Soome. Kotkaniemi uurimiskeskuses on 5 põhitöötajat, lisaks on hooajal 7 suvetöölist, kes on Helsinki ülikooli üliõpilased/magistrandid.

Katsekeskuse pind on kokku 90 hektarit, kus tänasel päeval on teostatud 80 põldkatset, kokku 3300 katselapiga. Kuna kogu põldu ei kasutata ainult katseteks, siis toimib Kotkaniemis ka täiesti tavaline viljakasvatuse farm. Farmi poole peal testitakse nii Yara N-testreid, N-Sensorit, kui teisi seadmeid.

Töö katsekeskuses on automatiseeritud, koristusjärgselt saab kohe nii saagi kaalu kui kvaliteedi näitajad, kuna otse kombaini peal asub mini-labor. Keskuses on olemas ka oma laboratoorium, et saada esmaseid andmeid. Põhilised vilja kvaliteedianalüüsid saadetakse siiski Pocklingtoni laborisse.

Uurisime lämmastiku taseme kohta ja selgus, et Soomes on ühtne nitraadidirektiiv, kus teraviljadel on lubatud maksimaalne N kogus 170 kg /ha ja rohumaadel 250 kg/ha. Kui oled ühinenud KSM nõuetega on lubatud kogused 10 kg /ha väiksemad, seega vastavalt 160 kg/ha ja 250 kg/ha.

Fosfori sisaldusega Soome muldades on kehvasti, kuna aastaid on kehtinud siseriiklik piirang fosfori andmisele, lubatud on vaid 5 kg/ha. See on põhjustanud pooltes Soome muldadess negatiivse fosfori bilansi. Selle olukorra parandamiseks tehakse koostööd Soome riikliku Keskkonnainstituut Luke’ga, ning tehakse üheskoos katseid, kus võrreldakse erinevat P väetustasemeid nagu 0 foon, 7,5 kg/ha ja 15 kg/ha. Aegade jooksul on nii viljelustehnoloogiad kui sordid arenenud ning koostöös üritatakse tõestada, et suurema koguse P andmine ei saasta keskkonda vaid taim kasutab selle saagi moodustamiseks. Loota on, et katsete andmed saavad uue Soome väetiseseaduse koostamise aluseks. Ühte fosfori pikaajalist katset on Kotkaniemis teostatud isegi 70 aastat sama põllu/koha peal.

Ka rohumaade väetuskatses tehakse erinevaid katseid. Üldiselt on näha, et esimene niide on kõige kõrgema saagikusega (5000 + kg KA/ha), seega on suund sellele, et kevadel antakse kohe esimesena 110 N-i/ha. Reeglina on teine niide kõige kehvem (peamiselt kuivuse tõttu) ning kolmas jälle olulisem. Siiski antakse peale esimest ja teist niidet mõlemale võrdselt 60 N’i/ha’le. Väga oluline on, et peale niiteid tuleks väetist anda kiiresti, ehk 1-2 päeva jooksul. Üldiselt on Lõuna Soome piirkonnas rohumaade keskmine saak 9000-11000 kg KA/ha, Kesk-ja Põhja Soomes (Vaasa kandis) aga isegi 12000 - 13 000 kg KA/ha’lt.

Lisaks tehakse Kotkaniemis katseid ka sõnnikumajandusega seonduvalt, sest Soome riik toetab erinevaid keskkonnasõbraliku väetamise projekte. Yara poolt on juba välja töötatud ka esimene orgaaniline väetis. Samuti uurib Yara erinevate tööstuste jääktoodete kasutamist väetisena. Uuem uuringute suund on rohumaade väetamine erinevate leheväetiste ja biostimulantidega.

Tiiu Annuk, Põllumeeste ühistu KEVILI agronoom