Mida peab teadma rohumaade väetamisest?

Väetamine tõstab rohumaade saagikust, proteiinisisaldust ning vastupanuvõimet ebasoodsatele talvitumistingimustele. Kindlasti tuleks hoiduda ühekülgsest väetamisest lämmastikuga. Enne rohumaade väetamist tuleks kontrollida toitainete sisaldust mullas, samuti on väga tähtis teada mulla pH-d. Optimaalne mulla pH rohu ja liblikõieliste jaoks on 6.0...6.5. Liblikõieliste heintaimede kasvatamiseks tuleb lubiväetist kasutada juhul kui mulla pH on mulla pindmises kihis (0...15 cm) alla 6,5 ja kõrreliste heintaimede puhul alla 5,5. Kõrge pH vähendab fosfori, mangaani, boori, vase omastamist. Madal pH vähendab fosfori, magneesiumi, kaltsiumi, kaaliumi ja lämmastiku omastamist

Lämmastikuga väetamine on eriti vajalik kõrrelistest koosneva rohumaade puhul. Ilma N-väetisteta saadakse kõrrelisterohketelt rohumaadelt väike ja madala toiteväärtusega saak. Lämmastikväetiste kasutamisel, eriti suuremates annustes on kujunenud probleemetekitavaks rohu kvaliteedi säilitamine. Rohttaimede maksimaalne lämmastiku kasutusvõime on 2,5 kg/ha kohta päevas (ideaalsetes kasvutingimustes). Kogu liigne lämmastik jääb taimedesse mulda jäägina-mittevalgulise lämmastikuna, mida loomad ei suuda väärindada efektiivselt piimaks – juurdekasvuks. See mõjutab omakorda ka mulla puhverdamisvõimet ning vähendab taimede suhkrusisaldust, mis teeb niitemassi sileerimise veelgi keerulisemaks.

Üldreeglina liblikõielisi kultuure lämmastikuga ei väetata, kuna suured lämmastikväetiste kogused vähendavad mügarbakterite õhulämmastiku sidumist. Liblikõieliste rohumaade väetamisel lähtutakse nende osatähtsusest rohustus. Kui liblikõielisi heintaimi on 30% ja enam, ei tasu kõrgeid koguseid N-väetisi kasutada. Siiski on katsed näidanud, et väike kogus N-i, nt 20 kg/ha aktiveerib taimede kasvu ning tõstab saagikust.

Lämmastikku kasutatakse taimede poolt efektiivselt ainult juhul, kui mulla pH, fosfori- ja kaaliumi sisaldus on õigetes vahekordades.

Kindlasti tuleb arvestada taimede lämmastikuvajadust ning väetamise intervalle. Läga ja sõnnikut ei tohiks 6 nädalat enne niitmist pinnale laotada (ideaalis 8 nädalat enne niitmist), kuna see suurendab oluliselt klostriidiate riski (tulemuseks silo kõrge võihappe- ja ammoniaagi sisaldus ning risk looma tervisele).

Parim aeg kevadel vedelsõnnikuga väetamiseks on mullaharimise ajal või kevadel enne rohu kasvama hakkamist. Hiljem tuleks seda ainult kamarasse viia, kuna taimede lehed saastuvad, niitemass rohi ei sileeru korralikult ning toitainete kaod lämmastiku lendumise näol on suured. Orgaanilist väetist võib anda ka sügisel. Eriti oluline on rohumaade rajamisel huumusvaestele muldadele anda orgaanilise väetist 40–60 t/ha.

Vedelsõnniku hektarinormi arvutamisel tuleks lähtuda eeskätt ammooniumlämmastiku (NH₄-N) sisaldusest sõnnikus, mida taimed kiiresti omastavad. Ülejäänud lämmastik (orgaaniline N) mineraliseerub aeglaselt ning väetamise aastal mõjutab rohumaa saaki vähe. Leostumise vähendamiseks rohumaadelt peavad seal olema hea saagivõimega rohukamarad, mida tuleb tasakaalustatult väetada. Seejuures sõltub saagitase eeskätt taimiku varustatusest lämmastikuga.

Vedelsõnniku andmine on kasulik ka ristikurohketele taimikutele, sest sel juhul kaetakse sõnnikuga vähemalt fosfori ja kaaliumi vajadus ning PK-mineraalväetist pole vaja anda, tõuseb ka üldine saagitase. Saagiaastal efektiivselt kasutatavad N-kogused on küllaltki suured ja korraga tuleks anda väiksemaid norme:

kevadel 100...120 kg/ha

pärast I niidet 70... 90 kg/ha

pärast II niidet 50... 70 kg/ha.

Värske rohu lämmastiku sisaldus enne niitmist peaks olema vähem kui 0,15%. Rohumassi toorproteiini sisaldus ei tohiks soovitavalt olla üle 17,5%-i (maksimum). Vastasel korral on mittevalguline lämmastiku sisaldus liiga kõrge ja kahjulik silo fermentatsioonile ning sellega kannatab silo kvaliteet ja kaasnevad toitainete kaod Liblikõieliste silo proteiinisisaldus võib olla kuni 22%, kuna nende proteiin on kõrge kvaliteediga (eriti punase ristiku) ning loomadele hästi omastatav.

Kaaliumi vajavad liblikõielised samapalju kui lämmastikku. N:K=1:1 Kaalium neeldub hästi raskemates muldades, kuid liivmullal on teatud väljauhtumise risk. Kaaliumi leostumist mõjutava tegurina on märgitud ka mulla N varu, mille kasvades suureneb taimede vajadus K järele, mistõttu seda leostub vähem. Katsed on näidanud, et kaaliumi leostumine sõltub oluliselt ka rohukamarast - suurim on see kõrreliste taimiku ning väikseim valge ristiku ja kõrreliste segu korral. Kaaliumväetise efektiivsus sõltub kultuurist, mulla omadustest ning ilmastikust. Oht on kõrreliste rohumaade üleväetamiseks vedelsõnnikuga antava rohke kaaliumiga. Kõrrelised omastavad K liiga suurtes kogustes (kaks korda üle veiste vajaduse) ja seda Mg arvel, mistõttu karjamaal tekib lehmade hüpomagneseemilisse karjamaatetaaniasse haigestumise oht.

Fosfori vajadus sõltub selle sisaldusest mullas, seda antakse väetisena 2 kuni 4 korda vähem kui kaaliumi. Arvestada tuleb, et happelistel muldadel on taimedele omastatava fosfori osa väike. Vedelsõnniku andmisel on P:K suhe liiga lai - 1:5-6, optimaalne on ca 1:2,5. Seega tuleks vedelsõnniku rohkel kasutamisel anda rohumaale täiendavalt mineraalset fosforväetist, näiteks NP 23:22.

Fosfor- ja kaaliumväetiste norm sõltub mulla toitainete vajadusest. Üldiselt antakse PK väetised mulda rajamiseelselt (2-3 aasta varuna) või pärast viimast niidet. Fosforiga väetamisel paraneb taimsete söötade aminohappeline koostis ja suureneb tärklisesisaldus.

Taimed vajavad väävlit sama palju kui fosforit. P:S = 1:1 soovitatav lämmastiku ja väävli vahekord 12:1. Rohttaimede väävlivajadus on veelgi kõrgem kui teraviljadel – keskmine väävlikulu on 10-30 kg iga hektari kohta. Soovitav on kasutada pealtväetamiseks väävlisisaldusega lämmastikväetisi nagu YaraBela AXAN 27:3,7; YaraBela SULFAN 24:6; YaraBela SULFIX 26:14 jt. Väävlit kasutavad taimed aminohapete, eriti tsüstiini ja metioniini sünteesis, mis kuuluvad taimse proteiini koostisesse. Väävli puudusel väheneb lämmastiku sidumine mügarbakterite poolt.

Heintaimed vajavad normaalseks kasvuks ja arenguks veel rauda, mangaani ja vaske. Turvasmuldadel on puudus tavaliselt elementidest nagu: tsink, molübdeen, koobalt, naatrium, magneesium. Enamik eelpool toodud elementidest on vajalikud ka loomade söötmisel. Väetamatus või ühekülgne väetamine põhjustab kehva taimekasvu, samuti on probleemid söödaratsioonide koostamisel ning viimase tasakaalustamisel mineraalainetega.

Siinkohal on hea meelde tuletada, mida me oleme oma naabritelt, soomlastelt õppinud, kuna oleme käinud koos Yara ning KEVILI liikmetega seal paaril korral õppimas. Soomlased seavad rohumaade saagi eesmärgiks 10 000-14 000 kg KA/ha. Meie tingimustes võime tippsaagiks lugeda kindlasti 8 000-10 000 kg KA/ha rohumaa saaki.

Rohumaade väetamisel kehtib õigeaegse, ehk varakult väetamise reegel. Esimese niite, mis on kõige suurema saagikusega, tarvis tuleb väetamine teha kevadel väga varakult – kohe niipea kui põld kannab. Väetada tuleks nt YaraMila NPK väetisega, sest just varakevadel tuleb panustada fosforisse, mis mõjutab enim juurte arvukust ja massi, aga ka kaaliumisse.

Kõrgeima saagitaseme saavutamiseks tuleb sõnniku või lägaga antavaid toitaineid alati täiendada. Kohe peale esimest niidet tuleks väetatada YaraMila NK väetisega, sest just siis on oluline roll kaaliumil. Peale teist niidet võib väetada kas YaraMila NK või YaraBela NS väetisega, näiteks AXAN’iga.

Pärast esimest ja teist niidet peab väetise andma nii kiiresti kui võimalik – kohe järgmisel päeval. Katsed on näidanud, et YaraLiva Nitrabor’ga täiendväetamine annab lisasaaki.

Kõrge saagikuse tagamiseks kasutatakse leheväetiseid (näiteks YaraVita Gramitrel), kuna vajalikud on nii väävel kui boor ning loomadele oluline magnesium, tsink ja seleen.

Taimede liigiline koosseis mõjutab saagikust tuntavalt. Tuleb valida õige liik ja sort, et kasutada ära kogu saagipotentsiaal. Samuti tuleb arvestada, et suur saak tarbib mullast rohkesti toiteaineid ning teadlik ja tasakaalustatud väetamine vähendab põllumajanduse mõju keskkonnale.

Tiiu Annuk, Põllumeeste ühistu KEVILI agronoom