Edukas põllumajandustootja on kulutõhus, uuenduslik ja suure tootlikkusega

Raportist „OECD-FAO Agricultural Outlook 2019–2028“ selgub, et Euroopa Liidu tootjate võimalused peituvad endiselt kulutõhususes, uuenduslikkuses ja tootlikkuse tõusus ja arvestada tuleb muutuvate tarbijaharjumuste ning saaduste hinna madala tasemega, kirjutab Maablogis Maaeluministeeriumi majandus- ja keskkonnaanalüüsi büroo nõunik Katre Kirt.

Põllumajandussaaduste pakkumine maailmas on viimased mitu aastat suur olnud, mistõttu on nende hinnad langenud. Peaaegu kõigi raportiga hõlmatud kaupade puhul peaksid reaalhinnad jääma järgmise kümnendi jooksul praegusele tasemele või alla selle, kuna tootlikkus paraneb ning demograafilistest arengutest hoolimata kasvab pakkumine jätkuvalt nõudluse kasvust kiiremini.

Madalamad hinnad on meelepärased tarbijale, kuid avaldavad survet tootjatele, kellel tuleb konkurentsitingimustes kulusid üha optimeerida ja tootlikkust suurendada. Seetõttu kasvab ka tootjate vajadus toetuste järele. Hindade arenguid mõjutab mitu tegurit, näiteks transpordikulud, rahvusvaheline kaubanduspoliitika ja maksupoliitika, kuid olulisel kohal on ka valuutakursid. Eeldatakse, et euro odavneb USA dollari suhtes nii nominaalses kui ka reaalses vääringus. Toornafta nominaalhind tõuseb 2028. aastaks 58 dollarilt barreli kohta 70 dollarini, kuid reaalhind püsib küllalt stabiilsena.

Raport eeldab toodangu mahu suurenemist järgmise kümnendi jooksul 15% võrra. Et seda saavutada, on vaja, et saagikus suureneks ja tehnoloogiad oleks uuenduslikumad, kuna maakasutus on piiratud, samuti peavad loomakasvatuses suurenema karjad. Seega muutub põllumajandus aina intensiivsemaks. Sellega kaasneb põllumajandusega seotud kasvuhoonegaaside heitkoguste suurenemine (u 90% heitkogustest on pärit Aafrikast, Hiinast, Indiast, Ladina-Ameerikast ja Kariibi piirkonnast, Põhja-Ameerikast) peamiselt kariloomade, riisikasvatuse ja mineraalväetiste kasutuse arvelt, kuid tootlikkuse kasvades süsinikuintensiivsus siiski väheneb.

Suur osa täiendavast toidunõudlusest järgmise kümnendi jooksul pärineb kiire rahvastiku kasvuga piirkondadest, eriti Sahara-tagusest Aafrikast, Indiast ning Lähis-Idast ja Põhja-Aafrikast. Laiemas plaanis suureneb suhkru ja taimeõlide tarbimine elaniku kohta, mis on tingitud linnastumisest ja üleminekust rohkem töödeldud toitudele. Liigne kalorite tarbimine, tasakaalustamata toitumine ja vähenev kehalise aktiivsuse tase viitavad ülekaalulisuse ja rasvumise kasvavale koormusele maailma eri riikides. Paljudes madala ja keskmise sissetulekuga riikides on need probleemid kõrvuti alatoitumise ja mikrotoitainete puudustega. Järjest tugevam nõudlus loomsete toiduainete järele pakub võimalusi loomakasvatussektori tootmise laiendamiseks, mis omakorda stimuleerib loomasööda nõudlust. Seega söödakultuuride, nagu mais ja sojaoad, osakaal peaks suurenema ning oodata on söödateravilja kasutuse kasvu.

Toiduaineid importivate riikide arv suureneb, seega jääb rahvusvaheline kaubandus toiduainetega kindlustatuse kohalt oluliseks. Teisalt tagab eksport elanikkonnale sissetuleku, eriti Ladina-Ameerika ja Kariibi mere piirkonnas, mis kasvatab oma osatähtsust rahvusvahelises põllumajandussaaduste ekspordis. Musta mere piirkond tugevdab oma positsiooni nisu ja maisi juhtiva eksportijana ning enamik ekspordist läheb Lähis-Idasse ja Põhja-Aafrikasse. Euroopa (sh Vene Föderatsioon) parandab oma põllumajandussaaduste bilanssi – alates 2012. aastast on bilanss positiivne ning eksportiva piirkonna mõju laieneb veelgi.

Raporti koostamine on muutunud aina keerulisemaks, on lisandunud traditsioonilistele põllumajandusega seotud riskidele mitmeid ettenägematuid tegureid, mis võivad oluliselt muuta raportis kajastatut. Pakkumise poolel suurendavad ebakindlust haiguspuhangud ja kasvav mikroobide antibiootikumiresistentsus, regulatsioonid seoses taimearetusega (haiguskindlus) ning üha tõenäolisemad on äärmuslikud ilmastikutingimused. Nõudluse poolt mõjutavad eelkõige toitumisharjumuste arengud, sh arusaamad tervislikust toitumisest ja keskkonnasäästlikkusest. Samuti on suurenenud ebakindlus seoses kaubanduslepingutega mitme olulise maailma põllumajandusturgudel osaleja (näiteks USA ja Hiina) vahel. Pingete süvenemine võib vähendada kaubandust ja suunata selle ümber, mõjutades nii rahvusvahelist kui ka riikide siseturgu.

Raport võtab arvesse ka Ühendkuningriigi lahkumist EList (Brexit), millel võib olla märkimisväärne mõju, kuna näiteks 2018. aastal tuli üle 70% Ühendkuningriigi põllumajandustoodete impordist EList, samal ajal kui 62% põllumajanduslikust ekspordist läks ELi. Brexitil võib olla ülemaailmne mõju juustu, või, sealiha ja lambaliha turgudele, mille puhul Ühendkuningriik on suur netoimportija.

Venemaa Föderatsioon (20% nisu ekspordist) tõrjus teisele kohale EL kui peamine nisu eksportija (15% nisu koguekspordist), kuid võttes arvesse konkurentsivõimelisi hindu, teravilja kvaliteeti ja lähedust peamistele eksporditurgudele Aafrikas ja Aasias on ELi väljavaated siiski head. Võimalik on eksportida ka otra, kuid selle kasvu piiravad kaubandustõkked ja maisi võidukäik söödaturgudel. Proteiinisööda puhul jääb EL endisel peamiseks importijaks.

Kiiremini arenevaks loomakasvatussektoriks on piimasektor, mis reageerib küll peamiselt suurele värske piima nõudluse kasvule Aasias, kuid mida mõjutab ka töödeldud piimatoodete soodne hind. Piimatoodete nominaalhinnale nähakse ette tõusu, reaalhinnad aga tõusevad aeglaselt piimapulbritel ning pigem langevad võil ja juustul. Piimarasvade suurenenud nõudluse tõttu on alates 2015. aastast või hind olnud tunduvalt kõrgem kui lõssipulbri hind. Eeldatakse sellise arengu jätkumist ka järgneval kümnendil, andes võimaluse või toodangu suuremale kasvule. Piimarasva suhteliselt kõrge hind võib teatud kasutusviiside ja sihtkohtade puhul põhjustada piimarasva asendamist taimsete rasvadega, mis suurendab ebakindlust seoses piimarasva ja rasvata piima kuivainete hinna kujunemisega. Viimastel aastatel on piimaga konkureerivate taimset päritolu toodete (näiteks soja-, mandli-, riisi- ja kaerajoogid) roll paljudes piirkondades (Põhja-Ameerika, Euroopa ja Ida-Aasia) suurenenud. Selle põhjuseks on laktoositalumatus, aga ka arutelud piimatoodete mõjust tervisele ja piima tootmise mõjust keskkonnale.

Suureneb peamiselt värske piima tarbimine, kuid see puudutab pigem peamiste piimatootjate sisetarbimist (näiteks India, Pakistan). Vaid 30% kogu maailma piimatoodangust töödeldakse ning töödeldud piimatoodete osatähtsus tarbimises on tihedalt seotud sissetulekutega. Piirkondades, kus värske piima isevarustatus on madal, eeldatakse piimapulbrite impordi kasvu (Aafrika, Aasia).

Maailma piimatoodangu mahud suurenevad umbes 1,7% aastas peamiselt tänu piimakuse (piimatoodang lehma kohta) tõusule. Piimakuse tase maailmas varieerub oluliselt, näiteks Indias on see 1/8 Põhja-Ameerika tasemest, kus tootmine on sööda baasil ning rohumaa osa on madal. Erinevus piimakuses ei muutu kiiresti ning karjade suurenemist planeeritakse pigem madalama piimakusega riikides. ELis (piimakus u 71% Põhja-Ameerika tasemest) eeldatakse piimakuse kasvu 1,1% aastas koos karja vähenemisega 0,5% aastas. Euroopa Liidu toodang pärineb rohu- ja muu sööda baasil toodetud tootmisviisidest ning umbes 3% ELi piimatoodangust on pärit mahepõllumajandusettevõtetest, kus on suhteliselt madal piimakus, kuid piima kvaliteet on kõrgem. Peamise piimatoodete eksportööri, Uus-Meremaa, piimatootmine põhineb peamiselt rohusöödal, mille puhul seavad maa piiratus ja keskkonnanõuded arengutele täiendavad piirangud. Rohusööda baasil toimivat karjakasvatust mõjutavad enim ebasoodsad ilmastikutingimused, mis põhjustavad hindade muutlikkust, piimakuse kõikumist ja karjade kohandamist vastavalt söödavarumise võimalustele.

Piimasektori arengud on seotud veiselihasektori arengutega. Eeldatakse, et veiseliha tootmine ELis väheneb, sest piimaveiste arv, kes moodustavad umbes kaks kolmandikku veiseliha tarnimisest, väheneb mõnevõrra pärast piimasektori tootlikkuse kasvu. On ka teisi tegureid, mis piiravad veiselihasektori kasvupotentsiaali ELis, sealhulgas madal kasumlikkus, suurenenud konkurents eksporditurul (eriti Aafrikas) ja vähenev sisenõudlus.

Rahvusvahelisel turul kaubeldakse 8% maailma piimatoodangust. EL (48% maailma juustutoodangust) kuulub koos Uus-Meremaa (või ja täispiimapulber vastavalt 39% ja 53% koguekspordist), USA ja Austraaliaga nelja peamise piimatoodete eksportööri hulka. Samal ajal on peamised piimatoodete importijad Hiina (suurim lõssipulbri importija), Jaapan, Vene Föderatsioon, Mehhiko, Kesk-Ida ja Põhja-Aafrika. Rahvusvahelised kaubanduslepingud (näiteks CETA või EL-JP) sisaldavad erisätteid piimatoodete kohta ja annavad võimalusi edasiseks kaubanduse kasvuks. ELile ennustatakse nii piimatoodete kui ka lihade ekspordimahtude kasvu.

Katre Kirt, Maaeluministeeriumi majandus- ja keskkonnaanalüüsi büroo nõunik

Allikas: Maablogi