Aasta põllumehed: Riigieelarve üle otsustajad kannavad vastutust Eesti maad hoidvate ettevõtete ja inimeste ees

Aasta põllumehed tõdevad, et Eesti riigieelarves pole põllumajandust sellel korral prioriteediks peetud, nii nagu see on alates Eesti taasiseseisvumisest ka paljudel varasematel aastatel juhtunud. Samas ei arvestata, et plaan mitte maksta lubatud lisatoetust vähendab olulisel määral põllumajandussektori konkurentsivõimet, võrrelduna meie naabrite ja teiste riikide konkurentidega.

„Toit tuleb põllult ja põllumeeste rolli rahva toitmisel pole võimalik alahinnata. Poliitikud ja valitsuserakonnad ei tohiks hammustada kätt, mis neid toidab! Kas poliitikud pole tõesti võimelised õppima mineviku vigadest?“ rõhutas Aasta Põllumees 2019 Indrek Klammer, kes tegeleb igapäevaselt Lääne-Virumaal piima, teravilja, veise- ja sealiha tootmisega.

Pöördumises märgitakse, et 10 miljoni euro kokkuhoidmine suurendab survet töötajate lahkumiseks sektorist ning ettevõtete ja maa müügiks väliskapitalile. Aasta põllumehed rõhutavad, et meie oma põllumeeste ja ettevõtjate tugev side kodukoha ja maaga ning kohalolu on aga toidujulgeoleku ja laiemalt kogu riigi julgeoleku tagatis. Põllumehed tunnevad ja kannavad vastutust Eesti maapiirkondade elujõulisuse hoidmise, maa ja mullaviljakuse säilimise, sektoris tegutsevate inimeste ning Eestimaalaste toidulaua katmise eest nii tavaoludes kui võimalike kriiside tingimustes.

Aasta põllumeeste klubi koondab kõiki Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja ja ajalehe Maaleht korraldatud konkursil alates 2001. aastast tunnustatud põllumehi. Praeguseks on neid selles klubis kokku 21 ja nad esindavad Harju-, Järva-, Jõgeva-, Tartu-, Lääne-Viru-, Saare-, Võru-, Valga-, Põlva- ja Pärnumaa põllumehi.

LOE LISAKS: Aasta Põllumeeste avalik pöördumine Eesti Vabariigi juhtide ja otsustajate poole

Selle tarkuse on öelnud eesti rahvusliku liikumise suurkuju Carl Robert Jakobson juba enne Eesti riigi iseseisvumist. Selle vabaduse nimel töötavad Eestis ligi 16 000 inimest põllumajanduses, peaaegu 15 000 töötajat toiduainetööstuses ning vähemalt 5000 seotud valdkondades hõivatut. See töö ei ole kerge, tavapärane on näiteks sõnniku hais ja napiks jäänud unetunnid hooajal. Seda tööd tehakse pühendumise ja missioonitundega, vaatamata sellele, et põllumajanduses teenitav töötasu on statistika järgi umbes viiendiku võrra madalam Eesti keskmisest.

Euroopa Liidu liikmesriigina oleme osa suurest ühisest turust ja peame käituma ühiselt kokku lepitud reeglite järgi. Et tagada tarbijatele mõistlikud toiduainete hinnad, on sõlmitud kokkulepe, et toidutootmiseks tehtud kulutuste ja toodangu eest saadava hinna vahe kompenseeritakse toetustega. Ainult tänu toetustele on sektor võimeline tegutsema. Euroopa Liidust tulevad põllumajanduslikud otsetoetused on Eestis küll aastate jooksul suurenenud, kuid kiiremini on kasvanud tootmiskulud: tööjõu-, energia-, rendi-, tehnika- ja hoonete kulud. Oluliselt on suurenenud tootmisele esitatavad keskkonna ja loomade heaolu nõuded, mille täitmiseks on vaja teha suures mahus üha kallimaid investeeringuid.

Viimased kolm aastat on olnud looduslike tingimuste ja/või hindade poolest põllumajandusele suhteliselt ebasoodsad. Sektori laenukoormus ja kohustused on aastatega suurenenud. Eesti riigi põllumajanduspoliitika ja siseriiklikud toetused on stabiilsuse ja usaldusväärsuse näitaja ka krediidiasutustele, et laenude riskimarginaale ei tõstetaks.

Läti riigi eelarvesse on kohalikele põllumeestele järgmiseks aastaks täies mahus lisamaksete tegemiseks vahendid planeeritud. Eesti riigieelarves pole põllumajandust sellel korral prioriteediks peetud, nii nagu see on alates Eesti taasiseseisvumisest ka paljudel varasematel aastatel juhtunud. Samas ei arvestata, et plaan mitte maksta lubatud lisatoetust vähendab olulisel määral põllumajandussektori konkurentsivõimet, võrrelduna meie naabrite ja teiste riikide konkurentidega. 10 miljoni euro kokkuhoidmine suurendab survet töötajate lahkumiseks sektorist ning ettevõtete ja maa müügiks väliskapitalile. Meie oma põllumeeste ja ettevõtjate tugev side kodukoha ja maaga ning kohalolu on aga toidujulgeoleku ja laiemalt kogu riigi julgeoleku tagatis. Põllumehed tunnevad ja kannavad vastutust Eesti maapiirkondade elujõulisuse hoidmise, maa ja mullaviljakuse säilimise, sektoris tegutsevate inimeste ning Eestimaalaste toidulaua katmise eest nii tavaoludes kui võimalike kriiside tingimustes.

Riigieelarve üle otsustajad, kas ka teie kannate vastutust, kui jätate kasutamata Eesti riigile antud võimaluse Eesti maad hoidvaid ettevõtteid ja seal töötavaid inimesi toetada?

Raivo Musting, Aasta Põllumees 2001

Jaak Hinrikus, Aasta Põllumees 2002

Jaak Läänemets, Aasta Põllumees 2002

Johannes Valk, Aasta Põllumees 2003

Aavo Mölder, Aasta Põllumees 2004

Andres Härm, Aasta Põllumees 2004

Arvo Kuutok, Aasta Põllumees 2005

Kalle Reiter, Aasta Põllumees 2006

Ermo Sepp, Aasta Põllumees 2007

Mati Nurm, Aasta Põllumees 2008

Mart Timmi, Aasta Põllumees 2009

Madis Ajaots, Aasta Põllumees 2010

Avo Samarüütel, Aasta Põllumees 2011

Raivo Külasepp, Aasta Põllumees 2012

Tõnu Post, Aasta Põllumees 2013

Ilmar Teevet, Aasta Põllumees 2014

Romet Rässa, Aasta Põllumees 2015

Lembit Paal, Aasta Põllumees 2016

Margus Muld, Aasta Põllumees 2017

Jaan Metsamaa, Aasta Põllumees 2018

Indrek Klammer, Aasta Põllumees 2019