Rektor pidupäevakõnes: meie loodud teadmist kasutab kogu maailm

Viimane aasta on olnud täis erinevaid sündmusi ja ka võitlusi nii teaduse rahastamise, meie oma seaduse, ülikoolide tähenduse, meie poolt ühiskonnale pakutava, tasuta või tasulise kõrghariduse ümber. Need võitlused on kõik pooleli ja jätkuvad pärast meie aktust ja veel sel ning uuel aastal täie hooga.

Tänavu möödub sada aastat eestikeelse põllumajandusliku kõrghariduse andmise algusest. Ka enne seda hariti Eestis nii põllu- kui ka metsamehi, koolitati loomaarste ja püüti võimalikult suurt panust anda üldisele haridustasemele. Ainuüksi Tartu ülikooli, veterinaariainstituudi ja nende üliõpilaste ja õppejõudude olemasolu tegi Tartust erilise linna. Juba toona loodi siin uut teadmist, mida sai kasutada kogu maailm.

Aastal 1951 asutati eraldiseisev Eesti Põllumajanduse Akadeemia, millest on tänaseks saanud meie armas ülikool. See on ajalugu, mida on kasulik teada.

Ilma Tartus antava kõrghariduseta poleks Eesti põldude saagikus nii kõrge, meie lehmade piimatoodang poleks mitte Euroopa teine ja maailma viies, meie metsade majandamine poleks nii heal tasemel ning meie looduskaitse ja looduse üldine olukord poleks kindlasti nii hea. Jah, paljud vaidlused seejuures veel käivad, kuid ainult haridusel ja teadusel põhinevad vaidlused saavad viia ühisele arusaamale, et koos edasi minna. Selleks kõigeks on meie ülikooliperel ja vilistlastel anda oma väärikas panus. Meil on, mida öelda! Ja meid kuulatakse.

Ka täna luuakse Tartus iga päev uut teadmist, mis levib üle terve maailma. Meie teadlased on hästi tuntud, meie ülikoolis toimub palju suuri rahvusvahelisi konverentse, me teeme koostööd paljude maailma ülikoolidega Ameerikast kuni Hiina, Taivani ja Jaapanini.

Meil õpib aastas üliõpilasi ligi poolestsajast riigist, kes kõik viivad meilt saadud hariduse, teadmised ja kogemused maailma. Selle protsessi nimi on rahvusvahelistumine ja see on protsess, millest me ei saa ega tohi mööda vaadata. Ja meie ülikooli ülesanne on anda oma panus sellesse, sest iga positiivne teadmine, isegi väikene, mis annab võimaluse parandada elukvaliteeti Maal, on ülimalt tähtis.

Miks? Sest enam pole Maa suur planeet, vaid ta jääb piltlikult öeldes iga päevaga väiksemaks. Mitte füüsiliselt, vaid virtuaalselt, sest iga sõna, mida me ütleme, iga tegu, mida me teeme, jõuab oma mõjuga kõige kaugemasse maailma otsa mõne sekundiga.

Meil siin Eestis tundub kõik olevat kuidagi korras – on päikest, on tuult ja vihma, on külma, lopsakas loodus ja puhas õhk. Kuid ka meie ülesanne on anda oma panus, et muutused kliimas võimaldaksid ka meie lastelastel elada Maarjamaal ja tunda siin end turvalisena.

Viimase aja kõige kõvemini kostuv teema on kliima soojenemine. Meile ei tähenda see mitte ainult pikemaid ja soojemaid suvesid ning olematut talve. Mina küll ei tahaks elada kahe aastaajaga Eestis, kus on suvi ja aastaaeg, mille nimi on kaamos ja pori.

Meie ülikooli vastutusvaldkonnad annavad meile unikaalse võimaluse maailma asjades kaasa rääkida just säästliku ja jätkusuutliku bio- ja ringmajanduse osas, mis on kaetud vastavate tehnoloogiatega ja kõik see põhineb teaduslikel uuringutel ja on vastavalt põhistatud.

Kahjuks on üha enam pead tõstmas nn uhhuu-teadus, millel pole teadusega vähimatki pistmist. Üha raskem on vahet teha päris- ja võltsteadetel ja teadusel. Ka erinevate faktide kasutamine on üha enam valikuline. Sellele aitab tublisti kaasa ka sotsiaalmeedia, kus võib avaldada mistahes seisukohti. Millel parimal juhul on aluseks usk, et asjad võivad nii olla, kuid sageli nad pole seda. Vahest oligi Mark Twainil õigus, kui ta ütles, et meie emotsioonid on pöördvõrdelised meie teadmistega. Mida vähem teame, seda enam süttime põlema.

Meile vast kõige lähedasemaks ja arusaadavamaks näiteks võiks olla siin vaktsineerimise vastane liikumine. On tekkinud üsna häälekas grupp, kes ütleb, et vaktsineerimine on saatanast. Kuid sõbrad! Minu kursusel oli tütarlaps, üks viimaseid, kes põdes viieaastasena lastehalvatust, mis likvideeriti ainult tänu vaktsineerimisele. Toon siinjuures veel esile rõuged, leetrid, läkaköha ja miks mitte ka marutaudi. See nimekiri võiks olla lõputult pikk. Need haigused on kontrolli all tänu teadusele ja tänu vaktsineerimisele. Kuid need tulevad kohe tagasi, kui vaktsineerituid jääb vähemaks.

Sageli on nii ka mitmete teiste valdkondadega, kus räägitakse loodussäästlikkusest, aga keegi pole arvutanud mõne uue tehnoloogia kasutamise kogu elukaarekulu ja jalajälge loodusele. Olgu selleks kasvõi biokütuste tootmine selleks ekstra põllul kasvatatud viljast.

Raske on rääkida ka CO2 heitmete vähendamisest. Loomulikult me püüame väljuda põlevkivi põletamisest ja otsida uusi võimalusi. Soomes suletakse viimane söejaam ja püütakse anda oma osa heitmete vähendamisse, kuid samas on teada, et täna on rajamisel tuhandeid sütt kasutatavaid elektrijaamu neis maades, mis püüavad arenenud riikidele järele jõuda. Üha uued tehnoloogiad vajavad aina enam haruldasi elemente, mille kaevandamine jätab samuti oma raske jälje. Üha enam muutub oluliseks bio- ja ringmajandus, mis võimaldab nii jäätmeteta elu, paremat keskkonda, aga ka ära toita üha suurenevat maailma elanikkonda. Mida teha?

ÜRO on välja töötanud jätkusuutliku ja säästliku arengu eesmärgid, mis käsitlevad probleeme alates vaesuse vastu võitlemisest kuni rohe- ja sinimajanduseni välja. Meie ülikoolil on siin oma vägagi suur osa täita ja seda mitte ainult Eesti kontekstis, aga tänu rahvusvahelistumisele saame me oluliselt enam maailmas toimuvaid protsesse mõjutada. Seda nii teaduse kui ka hariduse kaudu.

Kuid esmalt oleme me vastutavad siin, Eestis toimuva ees. Ja siin tekivad mul mõned murekortsud. Esmalt on probleemiks kõrghariduse rahastamine ja teaduse rahastamise hüplikkus. Alarahastuse tingimustes pole võimalik hoida kõrghariduse kvaliteeti, sest paremad inimesed lihtsalt lahkuvad ülikoolidest, doktorante on Eestist üha raskem leida, sest doktorikraad on väärtus sisuliselt vaid ülikoolides ja teaduse rahastamise seisak paneb ka teadlaste paanikanupu punaselt põlema. Samas on kõiki ülikoole kummitamas ka üliõpilaste puudus. Keegi ei oska seletada, kuhu kaob 38% gümnaasiumite lõpetanutest, kes kuskil ei õpi ega tööta. Ja miks on see nii?

Kuid nagu ütles luuletaja Artur Alliksaar – "Ei ole halbu, ei paremaid aegu. On ainult hetk milles viibime praegu…".

Ülikoolid peavad ja saavadki käesoleva olukorraga hakkama, sest me tunneme vastutust ühiskonna arengute ees. Meie vilistlased on need, kes viivad elu edasi nii ülikoolides, ettevõtetes, kui ka riigiasutustes ja meie õpetamise tasemest sõltub see, kui kiiresti on Eestil võimalik areneda ja edasi liikuda.

Haridus ja haritud rahvas oli see, tänu kellele oli võimalik Eesti Vabariigi teke ja okupatsioonijärgne taastamine. Meie ülesanne täna on mitte lasta hool raugeda!

Kas tulevikus saab kõrgharidus olema tasuta või osaliselt tasuline või kui palju üldse ja milliste valdkondade ja erialade inimesi on täna vaja koolitada, et areng oleks tagatud ka aastakümnete pärast? Need väitlused täna juba käivad. Loomulikult ei tea me tulemusi, aga nad tulevad.

Eesti Vabariigi valitsusele sooviks aga tarkust rahastada nii teadust kui ka kõrgharidust määral, mis tagaks ühiskonna jätkusuutliku arengu. Täna kahjuks nende valdkondade rahastamise suurendamine eriti populaarne tegevus pole!

Ja veel: kuulake noori ja te saate teada, kuhu tuleb suunduda. Ja minna tuleb sinna üheskoos, üksteist aidates, toetades. Sama kehtib ka meie ülikoolipere teiste liikmete kohta. Hoidke üksteist ja panustage maksimaalselt võimete kohaselt – siis hoitakse ka teid.

Täna on pidupäev, meie ülikooli sünnipäev. Ja mis võiks olla veel suurem kingitus ülikoolile kui sõbralik ja üksteist toetav kollektiiv ja teadmine, et meie poolt loodu on Eestile ja maailmale vajalik.

Meie eesmärk on roheline ülikool ja jätkusuutlik Eesti!

Vivat academia