Arvi Tammel: Künnioskus on põllumajanduse taseme peegel

Arvi Tammel meenutas seltsi algusaega kui üht tegemiste rohket ja maailma avastamise perioodi, kus kõik oli uus ja huvitav.

Mõne sõnaga meenutas praegune ettevõtja seda, kuidas üldse õnnestus esmakordselt rahvusvahelisele võistlusele pääseda. Alguse sai kõik sellest, kui NLKP peasekretär Mihhail Gorbatšov käis visiidil USAs ja tegi tutvust toona ka sealse põllumajandusega. Sulanud suhete tulemusel kutsuti esmakordselt Nõukogude Liidu kündjad võistlema USAsse seal korraldatavatele Maailma künnivõistlustele 1988. aastal. „Venemaa künnitiimi sai ka üks eestlane, sest olid ju meie maa künnimehed siis riigis tipptegijad. Õnnelikuks osutusid Elmar Veski ja teisena lätlane Laimons Aboltinš,“ meenutas Tammel. „Ettevalmistamiseks korraldati Lätis treeninglaager, kuhu ka mind kutsuti appi künnimehi juhendama. Võtsime ette maailma künniorganisatsiooni (WPO) võistluskünni juhendi ja püüdsime selle lahti mõtestada, oli see ju erinev meil kasutuses olevatest „mängureeglitest“, lisaks aga – kõik oli ju ka tol ajal harjumatus inglise keeles. Nii harjutasime ikkagi oma parema arusaama järgi Odessa tehase kolmesahaliste atradega.“

USA-sse Tammel ei saanud, sinna läks natuke uhkem delegatsioon. „Jah, meie võistkonnal läks tookord võistlustel natuke nihu – funktsionäärid NLiidu põllumajandusministeeriumist olid unustanud maksta võistluste osalustasu ja nii kündjad ei saanudki võistlema päris võistlusel, vaid osalesid demonstratsioonkünnil, kuid esimesed kogemused saadi siiski kätte kuhjaga, mis andis julguse juba järgmisel aastal üritada Eesti võistkonnaga minna maailma, seekord Norrasse MM-ile,“ lisas Tammel.

WPO-ga seoses tõi Arvi Tammel välja veel ühe huvitava nüansi, mis näitab kui väike on maailm. „Maailma künniorganisatsioon oli loodud juba veebruaris 1952. aastal. Peasekretäriks sai teenitult inglane Alfred Hall, kes oli künniasja ajanud nii Inglismaal, kui Kanadas ja Uus-Meremaal. Ta oli tõeline künnientusiast, juhtis künniorganisatsiooni üle 40 aasta! Kohtumisel temaga selgus, et eestlastega tundis mees isiklikku sidet, sest tema abikaasa oli balti-saksa mõisniku juurtega ning sündinud kusagil Narva jõe taga asuvas mõisas,“ tõi Tammel ühe huvitava fakti välja.

Esimest korda jõudsid Eesti kündjad maailmameistrivõistlustele Norras 1989. aastal. „See oli murranguline hetk, meile anti võimalus esindada Nõukogude Liitu ühe liiduvabariigina, kaasas oli meil aga sini-must-valged lipud, mis heisati võistlusplatside otsa. Sellega oleme ajalukku läinud kui esimene sõjajärgne ametlik võistkond osavõtjana MM-ist trikoloorist lipu all. Esimese rahvusvahelise võistluskogemuse said künnimehed Elmar Veski ja Urmas Lees. Ka minul oli rõõm künnitiimi kuuluda tookord ja veel ka paarikümnel järgneval aastal,“ sõnas Tammel.

1989. aastal saadi abi korras Soomest kasutatud põllumajandustehnikat, koos sellega saatsid Soome kolleegid meie künnimeestele paar võistluskünni atra, mis kulusid marjaks ära ette valmistamiseks Norrasse minekuks. „1989. aastal läksime võistlema veel Nõukogude Liidu regioonina ja polnud ka veel oma künniorganisatsiooni. Meenub, et tegime ühe “identiteedi täienduse“ - traktorite siltidelt eemaldasime NSVL-i tunnustähed ja alles jäi vaid Estonia koos lippudega. Nii näitasime, et esindame ikka oma, siis veel vähetuntud Eestit, mitte suurt ja laia Liitu,“ muheles Tammel.

Ta meenutas, et reis Norrasse oli äge, mindi ju maailma vallutama. „Reis oli muljetavaldav, sõitsime ühe kaubalaevaga Tallinnast Oslosse, edasi läbi Rootsi ja Lõuna-Norra Avia kaubikust ümberehitatud „künnibussiga“. Vastuvõtt oli väga sõbralik, norralastele omane, olime ju uustulnukad maailma künniseltskonda. Võistlustraktorid saime Minski traktoritehase kohalikust Norra esindusest ja muidugi olid need Belarussid. Adrad tellisime Soomest, Fiskars’i võistluskünni adrad, millistega olime harjutanud ka kodus. Võistluste peasponsoriks oli kuulus Kverneland’i adratehas, mida külastasime ja kus sai alguse ka idee esimesel võimalusel oma ettevõtluse rajamiseks, et meie põllumeestele unistuste adrad kättesaadavaks teha ka Eestis,“ meenutas Tammel. 1992. aastal loodud A.Tammel aktsiaselts tõi esimesed Kverneland adrad, nende hulgas ka esimese pöördadra ja kartulikombainid Eestisse.

Kogemused tulevad ajaga. „Meenub, et jäime 50ne osaleja hulgas viimase kümne hulka, Urmasel oli parem koht, sest tal oli natuke soodsam künniplats, Elmarile sattus väga vesise pinnasega ala, mida oli keeruline künda. Ka hindamine oli suhteline ja meile oli toona kogu süsteem veel võõras. Me ei osanud ka millegagi selgelt silma paista, et kohtunikke tähelepanu võita. Nüüd aga jõuavad meie künnimehed ka sageli esimese kümne hulka. Meie parimad kündjad Mait Pajo ja ka Jüri Lai on jõudnud kuuendale kohale rohumaa künnil seda maailma künniparemiku konkurentsis.“

Norras näidati esmakordselt ka pöördadra võistluskündi. „Seniajani ja veel ka mitmed aastad hiljem künti maailma künnivõistlustel vaid tavaatradega. Meil oli Eestis sel ajal üldse 4 pöördatra ja need olid Tšehhi päritolu, meie tingimustes vähesobivad. Saksamaal, Hollandis ja Taanis samas olid juba pöördadrad väga levinud, künti enam kui 70% pöördatradega. Plaaniti teha muudatus künnivõistluste kavasse ja lisada ka pöördatradega võistluskünd programmi, kusjuures alates 2000. aastast hakkas kehtima nõue, et vähemalt üks kündja kahest on kohustatud kündma pöördadraga,“ selgitas Tammel ja lisas, et Eestis ostetavatest atradest on nüüd juba aastaid 99% pöördadrad.

Ka üllatas meie mehi toona võistlustel nähtud muu põllumajandustehnika. Kurbusega meenutab Tammel, et siis jõuti arusaamale, kui nigela tehnikaga meie põllumeestel on aastaid tulnud tööd teha ja kui kõrge tase on mujal maailmas. Selgeks sai, et Eesti töökas põllumees vajab parimat tehnikat! Täna võib öelda, et meie põllumeestel on kasutada kõige uuem ja moodsam tehnika, see peegeldub meie põlluharimise tasemes ja saakides ning selleks on oma osa andnud ka Eesti Künniselts oma 30 tegevusaasta jooksul.

Aastal 1990 otsustati asutada endises 9. Mai kolhoosis Väätsal Järvamaal Eesti künniselts (EKS). Seda mitte ainult seepärast, et meestel oli suur soov jätkata osavõttu kündmise maailmameistrivõistlustest ja WPO tingimuste kohaselt pidi looma oma künni esindusorganisatsiooni, vaid vastavalt seltsi põhikirjale jätkata ning edendada meie künnioskusi ja künnikultuuri, organiseerida ja kaasa aidata kohalike künnivõistluste ja töödemonstratsioonide korraldamisel ja välja õpetada ning atesteerida künnikohtunikke ja künnikonsulente.

„Igal aastal on MM erinevas liikmesriigis ja sinna saadetakse iga maa kaks parimat kündjat. Sellest tulenevalt tekkis kiire vajadus luua ka Eesti künniselts. Seltsi loomisest võttis osa 74 inimest ja mul oli au toona seda liitu asuda vedama,“ rääkis Tammel.

Kuni 1990. aastani oli põllumajandusministeerium see, kes hoolitses kutsehariduse eest ja korraldas ka kutsevõistlusi, s.h künnivõistlusi. „Nende võistluste raames korraldati ka muid kutsevõistlusi, näiteks lüpsivõistlusi, võistlusi agronoomidele, mehaanikutele, elektrikutele jne., näidati uut tehnikat ja uusi mullaharimise viise – eesmärgiks oli praktiline õpetuslik tegevus. Need üritused olid populaarsed, inimestel oli toona suur huvi sellise tegevuse vastu,“ selgitas ettevõtja.

Künnialane tegevus langes nüüd EKS-i õlgadele, mida tänaseks juba 30 aastat on püütud edendada parimate arusaamade ja võimaluste piires.

Tähelepanuväärne on Olustvere künnientusiastide tegevus nii noorte kui ka künnimeistrite iga-aastaste võistluste ja künniõpetuse läbiviimisel. „Pühenduda noortele ja õpetada künnioskust, nii nagu seda teeb praegu Olustvere Maamajanduskool on jätkusuutlik. Künnioskuste jätkamist peetakse vajalikuks, seda võistluskünni tasemel, mis vajab fanatismi, raha, tehnikat – see teadmine peab jõudma laiemale pinnale lisaks senistele toetajate ja künni fännidele. Kümme aastat korraldas Olustvere maamajanduskool Eesti meistrivõistlusi, siiani toimuvad seal igal sügisel rahvusvahelised noorte künnivõistlused. Mida rohelisemaks see maailm muutub, seda olulisemaks muutub taas künni kui kõige olulisema mullaharimise viisi osatähtsus,“ rõhutas Tammel.

Viis aastat tagasi alustas tegevust seltsi uus juhatus, nii läksid organiseerimise kohustused edasi noorematele, kellel on nüüd vaja kastanid tulest välja tuua MMi korraldamisega Eestis 2022. aastal, sest kord on meie kätte jõudnud. „Soovin neile selleks edu ja Sirget vagu!“ ütles Tammel.