Sordiaretus – ajamahukas ja kulukas, aga vajalik protsess

Sort peab olema aretatud selliselt, et see sobiks nii kohapealsete oludega kui ka kohaneks muutuvate keskkonnatingimustega. Mida nõuab ühe sordi aretamine ja miks on see oluline, sellest kirjutab Maablogis Maaeluministeeriumi taimetervise osakonna nõunik Kristiina Digryte.

Mullaharimise, väetamise ja taimekaitsetöödega luuakse tingimused, et saagi potentsiaal maksimaalselt realiseeruks, kuid need ei mõjuta iseseisvalt saagi omadusi. Ootused sordile on järjest kõrgemad ja sordiaretuselt oodatakse uusi sorte, mis neid ootuseid täidaks.

Sordiaretus on aeganõudev protsess, mis vajab põhjalikke teadmisi, vastavaid laboratoorseid seadmeid, vahendeid põldkatsete tegemiseks, saagi töötlemiseks ning hoiustamiseks. Seega sordiaretusest oodatakse aina rohkem, kuid samas on sordiaretus väga ressursi- ja ajamahukas.

Keskmisena võtab ühe sordi aretus 10−15 aastat ja maksab minimaalselt miljon eurot. Selle tegevuse jätkusuutlikkuse seisukohast on võtmetähtsusega, et peale sordi kättesaadavaks tegemist põllumeestele jõuaks tehtud investeering sordiaretajateni litsentsitasudena tagasi, sest ainult sel moel saadakse sorte edasi aretada.

Eestis tegeleb põllu- ja köögiviljakultuuride sordiaretusega Eesti Taimekasvatuse Instituut ning puuvilja- ja marjakultuuride sordiaretusega Eesti Maaülikooli Polli Aiandusuuringute Keskus. Selleks, et Eestis oleks jätkuvalt meie kliimatingimustesse sobivaid sorte, on koostöös põllumajandustootjate ja sordiaretajatega välja töötatud sordiaretusprogramm, mille tegevusi toetati aastatel 2009−2019 kokku 6 682 030 euroga.

Eestis aretatud põllukultuuride sorte võeti sellel ajal kaitse alla 19, millest osa on aretatud koostöös teiste riikidega. Puuvilja- ja marjakultuuride sorte võeti kaitse alla 8 ja köögiviljakultuuride sorte 2.

Sellest aastast rakendub uus sordiaretusprogramm aastateks 2020−2030, mille aastane eelarve on 1 130 738 eurot. Maaeluministeerium toetab programmi rahastades teraviljade, õlikultuuride, heintaimede, proteiinikultuuride, köögiviljade, puuviljade ning marjade sordiaretust ja juba aretatud sortide sordiomaduste tunnuste säilimist sordilehes hoidmise jooksul.

Läbivateks põhimõteteks erinevate kultuuride aretuses on nende sobivus Eesti oludesse ja kohanemine muutuvate keskkonnatingimustega (taimekahjustajakindlus, talve- ja põuakindlus jm), samuti keskkonnahoidlikum ja väiksema sisendiga tootmine.

Selleks, et sort turule jõuaks peab see esmalt läbima sordi registreerimise ja seejärel tuleb see võtta sordilehte. Sordileht on turustada lubatud sortide loetelu. Igal liikmesriigil on oma sordileht ja kõikide liikmesriikide sordilehti koondav sordileht on Ühenduse sordileht.

Miks on sordi registreerimine vajalik? Sordi registreerimise käigus vaadeldakse ja kirjeldatakse, milline sort välja näeb. Iga sort peab olema teisest sordist erinev, sama sordi taimed peavad olema ühesugused ja sordi omadused peavad päranduma järgmisele põlvkonnale muutumatuna.

Iga sort saab registreerimisel nime. Ka juhul, kui sorti saab nimetada juba sordiks, ei anna see veel õigust seda turustada. Turustada võib sorti alles pärast sordilehte võtmist. Selleks peab see läbima majandusviljelusväärtuse põldkatsed.

Majandusviljelusväärtuse katsete käigus võrreldakse sordi majanduslikke näitajaid Eesti kliimatingimustes, st vastuvõtlikkust haigustele, talvekindlust, kvaliteediomadusi ja saagikust teiste enim kasvatatavate sortidega. Kui uus sort on eelmistest parem, siis võetakse ta sordilehte. Ülemaailmseks kaubanduseks on Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) sordilehte koondatud 61 riigi sordilehed, sh Eesti oma.

Selleks, et Eesti turul oleks ka edaspidi uusi ja paremaid sorte, on loodud võimalus sorte kaitsta. Sordikaitsest kirjutab autor oma järgmises blogipostituses.

Kristiina Digryte, Maaeluministeeriumi taimetervise osakonna nõunik

Allikas: Maablogi