Torm majanduses ei loe: praegu tuleb püüda enamik aastapalgast

„Aprillis-mais püüame üle poole oma aastasest kalasaagist,“ selgitab Luks. Kui praegu tööd ei tee, pole ka ülejäänud aastal suurt midagi peale hakata. Seega tuleb kaluritel praegu trotsida nii eriolukorda kui ka riikide majandusi räsivat koroonat, sest kalasaaki ei huvita ükski viirus.

Luks on kalamees 1995. aastast alates. „Neljandat põlvkonda kalur,“ ütleb ta, silmis ilmselge uhkus. Pärast kooli oli tal vaja otsustada, mida elus edasi tegema hakata. „Otsustasin mõnda aega isaga koos kalal käia. Siis hakkas aga elustiil meeldima ja siin ma nüüd olengi,“ räägib ta seljaga vastu paati nõjatudes. Ta laseb pilgu üle kergelt loksuva mere ja näitab seejärel käega kalda poole, mille tagant kerkib kollane taevakera. Tõusev päike värvib taeva ja mere kuldseks. „Päikesetõusukruiisid iga jumala päev. Vot see on elustiil,“ vastab ta.

FIEna tegutseva Luksi meeskonda kuuluvad veel vennad Kalle ja Villu Tüür, kes on samuti mitmendat põlvkonda kalurid. Neljas liige Priit Pilme on hingelt lausa nii suur kalur, et viskab mõnikord ka vabal ajal õnge vette.

Aprillis on meritindi püüdmise hooaeg. Värske kurgi lõhnaline kala tuleb sel ajal massiliselt randa kudema. Meritinti püütakse püünistega, mis võivad tänavu meres olla 10. maini. Selle ajani ei tea kalurid, mis asjad on nädalavahetused või vabad päevad. „Öeldakse, et kalureid hoiab merelt eemal vaid kolm tegurit: udu, püügikeeld ja naised,“ ütleb Luks.

Merel tuleb käia iga päev, sest iial ju ei tea, millal saab suure saagi ja millal mitte. „Kahjuks pole olemas vidinat, mis teavitaks, millal kala on,“ räägib Luks. „Kaladele andurit ju selga ei pane,“ lisab ta.

Mõni päev on püünised nii paksult kala täis, et tööd tuleb teha päikesetõusust loojanguni. „Mõnikord saame ühe püünise pealt kõik konteinerid täis. Siis peame kaldale minema, konteinerid maha laadima, uued peale tõstma ja tagasi merele sõitma. Ja nii mitu korda,“ kirjeldas Luks kaluri kevadist tööpäeva. Ühte konteinerisse mahub 500 kilo meritinti, laeva peale mahub korraga neli konteinerit. Püüniseid on Luksi meeskonnal meres praegu 13.

Enne kui kala konteineris lõpetab, on vaja püünistest need kalad välja sorteerida, kelle püügiaeg praegu pole. Kalurite vilunud silmad eristavad sekunditega ühed kalad teistest ja viskavad üle parda ahvenad, ümarmudilad, latikad, vimmad. Tihtipeale ei tähenda see, et üle parda lennanud kalad ka eluga pääsevad. Paljud neist lõpetavad sekund pärast merre tagasi vupsamist kajakate nokkade vahel. „Püsikunded,“ muigab Luks.

Kalu peab sorteerima hoolega. „Mõnikord, kui kaldale jõuame, ootab meid seal ees ametnik, joonlaud käes,“ selgitab Luks. Kui pardal leidub alamõõduline kala või mõni kalaliik, kelle püüdmisaeg praegu pole, võib kalurit oodata rahatrahv. Vahel tuleb keskkonnainspektsioon lausa paadiga merele uurima, mis kalalaeval toimub.

Igal kaluril on kalasaagi müügiks oma lepingud ja kokkuostjad. Luksi meeskonna püütud kala läheb peamiselt ühe kokkuostja kätte, kes kala külmutab ja seejärel Ukraina turule viib.

Loe täismahus artiklit Äripäeva veebist.