Maailm on muutunud – kuidas edasi?

„Kõik oli ju ilus – 2019. aiandusaasta oli üldjoontes hea. Saagid üle keskmise, ettevõtetel oli vahendeid mida investeeringutesse paigutada, aiandusliidu liikmete arv kasvas, Eestis Kasvatatud Märgi kasutamine ettevõtete seas oli tõusuteel,“ tõi liidu juht positiivseid näiteid.

Kõik vajalikud tööd said ettevõtetes tehtud kuna hooajal siin töötavate Ukraina ja Moldaavia inimestega hakkasid tekkima püsisuhted. „Töösuhe tänu Välismaalaste seaduse muudatusele paar aastat tagasi oli muutunud usaldusväärseks ja mõlemale poolele kasulikuks - inimesed tahtsid Eestisse tööle tulla ja olid selle võimaluse üle uhked. Samamoodi, nagu Soome või Norra tööandjad Eestist pärit töötajate üle. Tööandjad olid õnnelikud stabiilsuse üle töötajate palkamisel, mis võimaldas plaane teha ja investeeringuid kavandada,“ ütles Strastin.

Tema sõnul oli tekkinud stabiilsus, mida iga ettevõtte omanik ja juht ihkab. „Jättes kõrvale ilmastiku, mida inimene mõjutada ei saa, oli justkui win-win olukord. Seda mitte ainult suurematel tootjatel, vaid ka väiksematel – ka paar inimest hooajal lisaks palkavatel peretaludel oli tekkinud olukord, kus sõlmiti töölistega kokkulepped juba järgmiseks hooajaks. Sellises olukorras mindi vastu aastale 2020,“ sõnas ta.

Liidu uus juhatus paigas. „Kui aasta algul esimesed ärevad sõnumid eri riikidest hakkasid saabuma, olime ettevalmistamas aiandusliidu üldkoosolekut. Õnneks saime selle korraldatud eriolukorra välja kuulutamise päeval. Read olid küll hõredamad ja esinejad jäid tulemata, aga otsused saime vastu võetud,“ rääkis Strastin.

Liidu üldkoosolekul kinnitati uus juhatus. Juhatus jätkab samas koosseisus ühe uue liikmega. Aran PM OÜ juht Paavo Otsus taandas ennast juhatusest seoses sooviga pühendada ennast rohkem ettevõtte arengule. „Tema asemele valiti ka maasikakasvatuses tegutsev Kindel Käsi OÜ juht Helen Kaskema, kes toob juhatusse kindlasti uut energiat ja uusi ideid juurde.“

Eriolukord muutis kõik. 2020 algus tõi eriolukorra ja esimesena said pihta lillekasvatajad ja köögiviljakasvatajad. „Ühed olid seotud jaekaubandusega, mis suleti täielikult ja teised HoReCa sektoriga, mis täielikult seiskus, kuna polnud enam keda toitlustada. Väga kiiresti tekkis ärev olukord, kus lill, salat ja kurk kasvab iga päev, aga müüa pole kellelegi,“ selgitas Strastin. „Meie ettevõtjad näitasid siin suurepärast kohanemisvõimet, kui sisuliselt päevadega suudeti sõlmida uusi kokkuleppeid ja leida uusi müügikanaleid iga päev valmivale toodangule. Jah, selle hind on 30-40% käibe langus võrdluses eelmiste aastatega ja teenimata jäänud kasum, aga sellest äkilisest raputusest tuldi kindlasti tugevamana välja. Olen nende ägedate inimeste üle väga uhke!“

Aiandusliidu juhi sõnul on veel üks suur mure - mis hakkab toimuma edasi eriolukorra kestmisel? Inimesed ei saa liikuda, riigid on kinni. „Ettevõtted, kus algaval hooajal vajatakse suurel hulgal töötajaid, kusjuures hooajaliste töötajate vajadus suuremates marjakasvatusettevõtetes ulatub 100-150 töötajani, on tööjõu värbamise protsessi alustanud juba möödunud sügisel ja talvel, et kindlustada selleks hooajaks vajalikus mahus töötajad. Aga riigid on suletud. Mõistetavalt pole võimalik tuhandeid motiveeritud kohalikke töötajaid käigu pealt ja kiiresti leida. Kohalike töötajate palkamise lähikuudel muudab eriti keeruliseks asjaolu, et riik tagab palgatoetust makstes praegu raskustes olevates sektorites töötavatele inimestele vajaliku sissetuleku. Ka senised tööturuhüvitised, sotsiaalsed tagatised tööta jäänud inimestele, ei motiveeri tööturul vabanevaid inimesi tulema kiiresti põllumajandus¬ettevõtetesse tööle,“ oli Strastin murelik.

Ta selgitas asja - üldiselt arvatakse, et välistööjõu kasutamise peamiseks põhjuseks on välismaalastele makstav madalam tasu. Tegelikult on välistööjõu kasutamise peamiseks põhjuseks kohaliku tööjõu puudus ning välistöötajate täielik pühendumine töö tegemisele, mis on just põllu¬majandus¬sektoris piiratud aja jooksul tehtavate hooajaliste tööde puhul kriitilise tähtsusega.

„Oleme kuulnud etteheiteid, et põllumajandussektoris makstav palk peaks kohalike inimeste motiveerimiseks olema kõrgem. Põllumajanduses töötavate inimeste palk sõltub põllu¬majandus-saaduste hinnatasemest, mille mõjutamiseks on Eesti põllumajandustootjatel rahvusvahelist konkurentsi arvestades vähe võimalusi. Samuti sõltub see kohalike tarbijate ostujõust, mis on pigem madal. Kuigi näiteks marjakorjamisel makstakse palka tükitöö alusel, siis ettevõtjate sõnul on ulatub normaalselt panustava keskmise töötaja brutopalk kuus Eesti keskmise tasemeni,“ rääkis Strastin. “Iga aiandusettevõtja unistus on töötada motiveeritud, arukate ja töökate inimestega, kes räägivad riigikeelt ja eelistatult elavad oma töökohale lähedal oma kodus pere keskel. Aga alati pole neid inimesi võtta! Riigi pingutused inimese maale töötama ja elama meelitamiseks on õige eesmärk, mille poole püüelda ja mida ma väga toetan. Küll aga pole seda võimalik saavutada eriolukorra 3 kuu jooksul! Selliste muudatuste esile kutsumine vajab pikemaajalist plaani.“

Alanud hooajaks on ettevalmistused tehtud, kuu aja pärast valmivad esimesed maasikad, aga korjajaid pole. Kas rajada köögiviljapõlde või mitte? Olukord on ülikriitiline.

„Ideaalne olukord võiks olla see, kus kutsekoolides ja Maaülikoolis on aianduserialad jälle populaarsed. Koolide lõpetajad tahavad tulla aiandusettevõtetesse spetsialistiks toitu tootma, koduaia tarbeks taimi ja lilli kasvatama. Kui hooaeg algab, siis meil on piisavalt tublisid kohalikke inimesi, kes töötavad koos teistest riikidest saabunud hooajatöölistega ja juhendavad neid,“ arutles Strastin.

Ta tõi näiteks, et ajaleht Politico kirjeldas üle-eelmisel nädalal, kuidas Saksamaa ja Ühendkuningriik kutsusid teenindusettevõtetes töötuks jäänud inimesi maale hooajatöödele. Ebaõnnestunult.

„Britid otsustasid Euroopa Liidust lahkuda suuresti just soovist lüüa oma riigist välja Ida-Euroopa, sealhulgas Eesti, töötajad. Äsja kutsuti Ühendkuningriigi linnades töötuks jäänud inimesi maale hooajatöödele, lootes leida nii 300 000 huvilist. Esialgu sooviski maale tööle minna 50 000 inimest, kuid lõpuks jõudis neid kogu riigis põllule 112,“ tõi Strastin näiteid. „Saksamaal on praegu spargli kogumise hooaeg. Spargel pole kartul, selle kätte saamiseks tuleb küürutades iga taime vars maa alt noaga läbi lõigata. Tööpäev kestab 10-12 tundi ning makstakse alampalka ehk 9,35 eurot tunnist. Selgus, et enamik sealseid linnavurlesid ei suuda pikki päevi nii rasket tööd teha. Seepärast eelistavad Saksa talunikud hooajatöölisi Rumeenia maapiirkondadest, kus inimestel on nii vastupidavust kui ka maatööoskusi. Saksamaa valitsus toob aprillis ja mais Rumeeniast tellimuslendudega põllutöödele 40 000 hooajatöölist. Muidugi järgitakse inimeste liikumisel kõiki koroonavastaseid turvanõudeid.“

Strastin nentis, et õnneks on Eestis numbrid küll kordades väiksemad, aga proportsioon soovide ja reaalse tulemuse vahel sama. „Briti ja Saksa valitsused reageerisid koheselt ja asusid korraldama hooajatöötajate riiki sisenemist. Kas ka meil, kui eriolukord lõpeb?“

Aiandusliidu juht paneb valitsusele südame, et riigivalitsejad prooviks oma ilusates kabinettides aru saada oluliseimast: tööränne toimub igal pool maailmas ja ühegi riigi majandus ilma hakkama ei saa. „Eesti pole mingi sinivereliste oaas, kus tööd on lubatud teha AINULT eesti kodakondsusega inimestel kaerajaani tantsides ja rahvuslippu lehvitades. Ilma abikäteta väljastpoolt ei suuda me paljudes valdkondades konkurentsis püsida ja lõppkokkuvõttes oma riiki ülal pidada. No ei suuda!“

Tulles tagasi pealkirja juurde - kuidas edasi? Küsimusi on palju, aga vastuseid vähe. On lootus ja ootused paremale. „Loodame, et eriolukord lõpeb peagi ning suudame ühise pingutusega ära hoida uued haiguspuhangud. Loodame, et valitsus kuulab ettevõtjaid, unustab vähemalt korraks mõne liiga ambitsioonika poliitilise eesmärgi ja langetab arukad otsused. Loodame, et piirangud kaovad õige pea ja inimeste ning kaupade vaba liikumine taastub. Ettevõtted saavad tagasi tavapärase töörütmi ja rutiini. Loodame, et otsustajad õpivad kriisist ning sõnad „toidujulgeolek“ ja „riigi isevarustus“ saavad praktilise tähenduse. Riigi isevarustuse tagamisest peab saama riigi järgmine suur eesmärk. Loodame, et tarbija hakkab veel rohkem hindama Eesti aiaindussaadusi ja kulutab rohkem eurosid kodumaise toodangu ostmiseks. See teeb meie ettevõtted ja kodumaise majanduse tugevamaks. Loodame, et aasta lõppedes oleme kõik hea tervise juures ja kriisist kõvasti õppinud. Püsige terved ja tarbige Eestis Kasvatatud aiandussaadusi!“ võttis kurva olukorra kokku Raimond Strastin.