Põllumehed piimapäeval: 21 000 Eesti piimalehma vajavad kohe ukrainlaste hella kätt!

„Nii maasikakasvajate, piimakarjakasvatajate kui ka kogu põllumajandussektori mure on üks – me vajame kohalikele appi välistööjõudu, ja kiiresti,“ ütles Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja juhatuse esimees Roomet Sõrmus. „Põllumajanduskoja poolt aprillis läbiviidud uuring piimakarjakasvatajate hulgas näitas, et suuremates piimakarjades on iga viies farmitöötaja pärit Ukrainast, sealhulgas on iga kolmas lüpsja piiri tagant. Kokkuvõttes sõltub veerandi Eesti lehmade lüpsmine välistööjõust. Kuna piirid on kinni, on meil, põllumeestel, rahvusvahelisel piimapäeval valitsusele lihtne ja selge küsimus: kui Eesti jätkab välistööjõu tõrjumist, siis kes lüpsab meie lehmad, kes korjab meie maasikad, koristab kapsad ja kaalikad?“

„Probleem ei ole sugugi mitte ainult põllumajanduse ühe valdkonna, maasikakasvatuse elumure,“ märkis Eesti Maasikakasvatajate Liidu juhatuse liige Elke Lillemets. „Maasikate hooaeg on lühike, piimahooaeg aastaringne. Minu jaoks on täiesti arusaamatu, kuidas on võimalik probleemist mitte aru saada ning seda eitada ja pakkuda lahendusi, mida ei ole võimalik teostada. Nii laseme hävida paljude inimeste vaeval ja paljudel juhtudel ka elutööl. Seda on väga raske mõista.“

„Käesoleva aasta märtsi lõpu seisuga oli Eestis 86 000 piimalehma,“ jätkas Roomet Sõrmus. „Möödunud aastal toodeti meil 821 500 tonni piima, see number on järjepidevalt kasvanud. Kasv on tulnud piimalehmade produktiivsuse tõusu arvelt, möödunud aastal andis üks lehm keskmiselt 9633 kg piima. Eesti põllumehed oskavad piima toota, oleme selle näitajaga Taani järel Euroopas paremuselt teised. Piimandus on ka meie põllumajanduse üks peamisi ekspordiharusid. 2019. aastal müüdi Eestist välja 194,5 miljoni euro väärtuses piima ja piimatooteid. Lihtne arvutus näitab, et ainuüksi piimasektoris sõltub 49 miljonit eurot riigi eksporditulust välistööjõust.“

„Eesti põllumajanduse kogutoodang oli möödunud aastal pisut üle miljardi euro, millest piim moodustas ligi veerandi,“ märkis Roomet Sõrmus. „Põllumehed tootsid 249 miljoni euro väärtuses piima ning tänu välistööjõule sai mullu välja lüpstud 62 miljoni euro eest valget kulda. Ligi veerand piimatööstuste müügitulust sõltub nendest samadest tublidest välismaistest lüpsjatest, sest kui pole tooret, siis pole tööstuses põhjust liine käivitada. Statistikaameti andmetel oli Eesti piimatööstuste müügitulu möödunud aastal 423,8 miljonit eurot, millest umbes 100 miljonit eurot võib kirjutada ukrainlaste arvele. Piimakarjakasvatajad maksid riigile mullu 36,6 miljonit eurot makse ja piimatööstus 18,7 miljonit eurot makse. Veerand sellest summast on ca 14 miljonit eurot. Aitäh, Ukraina võõrtööline!“

Põllumajanduskoja küsitluse järgi on Eesti lüpsja keskmine brutopalk 1150-1200 eurot kuus. Kodumaistes piimafarmides on jätkuvalt enamus töötajaid eestlased, kuid muret teeb töötajaskonna vananemine. Näiteks oli vanusegrupi 50-70 osatähtsus põllu-, metsamajanduse ja kalanduse sektori hõives möödunud aastal 44%, samas kui käesoleva sajandi alguses oli selle vanusegrupi osatähtsus 33%. Statistika räägib üheselt mõistetavat keelt – piisav järelkasv sektoris kahjuks puudub.

„Tööjõupuudus põllumajandussektoris on fakt,“ selgitas Roomet Sõrmus. „Põllumajanduskoja küsitlus tõi välja, et üle 40% piimakarjakasvatajatest pole kunagi Töötukassa abiga suutnud farmitöötajat leida, vaid umbes veerandil põllumeestest on see mõnikord õnnestunud. Usun, et see ei näita mitte Töötukassa viletsat tööd, vaid liiga väikest huvi põllumajanduses töötamise vastu. Umbes 30 senti said piimatootjad oma väärtusliku kauba eest 2008. aastal ja sarnast hinda makstakse ka kümme aastat hiljem. Vahepeal on sektor näinud kahte suurt kriisi, mil hind kolmandiku võrra madalamale kukkus.“

„Maasikasvatuse ümber puhkenud kirgede möllus on järjepidevalt esitatud seisukohta, et tööjõupuuduse põllumajanduses on põhjustanud liiga madalad palgad ja probleem on lahendatav palgatõusuga,“ sõnas Eesti Aiandusliidu tegevjuht Raimond Strastin. „Sellega saab mõnevõrra nõustuda, kuid tootjatel pole võimalik üle oma varju hüpata. Põllumeeste jaoks on tootmiskulud järjepidevalt kasvanud, kuid toodangu müügihind pole sellega kahjuks sammu pidada suutnud. Suur põhjus on Eesti avatus välismaisele toidukaubale, mille on samuti kasvatanud võõramaalased. Kui me ei ole valmis ukrainlasi siia tööle lubama, peaksime kohe loobuma ka mujalt sisse toodavatest banaanidest, ananassidest ja avokaadodest – hakkame ise kasvatama! Tomatist ja õunast ei tasu rääkidagi, nende maaletoojad tuleks riigist kohe välja saata.“

„Parimad päevad pole Eesti piimanduses pandeemia tõttu ka praegu ning piima hind on paari kuuga teinud läbi korraliku languse,“ märkis Roomet Sõrmus. „Samas on põllumajandussektori tööjõukulud kümnekonna aasta jooksul 1,5 korda kasvanud – 2008. aastal olid need 116 miljonit eurot, möödunud aastal juba 174 miljonit eurot. Lüpsjate põud on osades farmides palgataseme viinud isegi kuni 1600 euroni. Uuring kinnitab sedagi, et Ukraina lüpsjatele ei maksta reeglina Eesti lüpsjatest vähem. Niisiis pole asi mitte odavas tööjõus – piisaval hulgal loomakasvatusest vaimustuvaid töötajaid pole lihtsalt võtta.“

Koja küsitluse tulemusi kinnitab ka ametlik statistika. Kõikide tegevusalade keskmine mediaanbrutopalk oli Statistikaameti andmetel 2019. aastal 1143 eurot. Keskmine farmi lihttööline teenis 834 eurot, keskmine loomakasvatuse oskustööline (nt lüpsja) 1018 eurot. Keskmisest lüpsjast teenis rohkem vaid nelja maakonna keskmine töötaja. „Umbes pooled Eestimaa inimesed teenivad igakuiselt keskmisest lüpsjast vähem,“ lisas Roomet Sõrmus. „Kui asi oleks vaid palgas, siis peaks ju lautade uste taga päris pikk järjekord looklema. Kahjuks igapäevased telefonikõned piimatootjatelt seda ei kinnita. Hoopis vastupidi.“