Euroopa linnukasvatussektor on raskustes

Sarnaselt ülejäänud majandusele on linnukasvatussektor COVID-pandeemia tagajärjel raskes seisus. Seda kriisi ei põhjustanud Euroopa põllumajandus, kuid meie kohustus on säilitada juba tehtud investeeringud ja tagada suutlikkus järgida ELi tootmisstandardeid.

Enamik inimesi ilmselt ei tea, et see sektor on traditsiooniliselt vabaturu osa, mis toimis alati ka kõige tihedama konkurentsi tingimustes: meile kehtivad ELi ühise turukorralduse eeskirjad, kuid me ei saa ELi toetusi. Siiani oleme kohanemist ühiskondlike nõudmiste ja teaduse-tehnika arenguga loomade tervise, heaolu ja keskkonnakaitse osas endale lubada saanud. 2012. aastal nõudis üleminek rikastatud puuridesse või muudele munakanade alternatiivsetele süsteemidele tootjate jaoks suuri investeeringuid. Tegime selle investeeringu kulusid tarbija kanda jätmata. Suutsime seda, kuna kodulinnuliha on ELis kõige nõutum loomne valk ja selle tarbimine on pidevalt kasvanud.

COVID-kriisi ning restoranide, hotellide ja toitlustusteenuste sulgemise tõttu on mõju meie sektorile olnud enneolematu. Strateegia „Talust toidulauale” eesmärkide saavutamine on rahaliselt võimatu, kui meid ei aidata taastuda. Lihtsalt ületab nõutav kapitali tase tunduvalt selle, millele oleme võimelised praeguses turuolukorras pühenduma.

Sulgemismeetmed on lõpetanud kogu tarbimise väljaspool kodu. See moodustab olenevalt liikmesriigist 20–40% toodangust, mõne linnuliigi puhul peaaegu 100%. Väikseid liike, nagu part, tuvi, vutt, pärlkanad või hani ei saa jaemüügis praegu hõlpsalt või üldse mitte müüa, kuna nende tarneahelates on väga suured erinevused.

Samal ajal imporditakse ELi igal aastal kolmandatest riikidest sadu tuhandeid tonne linnuliha, peamiselt Brasiiliast, Taist ja Ukrainast ning tuhandeid tonne muna Ukrainast või USA-st. Enamik neist lihadest on ette nähtud koduseks tarbimiseks ja seetõttu ei saa neid praegu turustada.

See on põhjustanud ülepakkumise, kuna kogu Euroopas asuvad külmhooned on täies mahus ja ladustamiskulud suurenevad kriisi süvenedes pidevalt. Kogu ELis on juba kulutatud üle 100 miljoni euro! Paralleelselt sellega on viimase 7 nädala jooksul toimunud uskumatu 12% -line hinnalangus, mis avaldab Euroopa tootjatele veelgi suuremat survet. Kui see dünaamika jätkub, sunnitakse paljud põllumajandustootjad ettevõtlusest loobuma. See avaldab mõju, mille tagajärjel kaob maapiirkondades tuhandeid töökohti hetkel, kui kõik prognoosid näitavad, et oleme jõudmas pikale majanduslangusele.

Lõpptarbijad peavad samuti teadma, et linnukasvatus on sektor, mille tegevustel on väga spetsiifilised rollid. Kui tõuaretajate või töötlejate tasandil on kitsaskoht, on mõju tunda kohe ja pikka aega kogu tarneahelas. Seetõttu on paljud ELi linnukasvatusettevõtted praegu vaid osaliselt töös või täiesti tühjad. Neil on vähe sissetulekut või puuduvad sissetulekud seni, kuni olukord normaliseerub, seega on olukord kohutav. Minu arvates on kriisi algusest saati EL-s kadunud miljard kana. Kui arvestada parte ja vutte, jääb farmides iga nädal sündimata umbes kakskümmend miljonit tibu.

Lühiajaliselt ning sektori täieliku kokkuvarisemise vältimiseks ja toiduga kindlustatuse tagamiseks vajame toetust, et saaksime olla valmis tegevust taaskäivitama, kui nõudlus tagasi tuleb. Me ei saa endale lubada aastaid ootamist, kuni abi jõuab meieni keerukate ja segaste bürokraatlike kanalite kaudu; vajame seda nüüd. Samal ajal oleks kodulindude puhul eraladustusabi erakordselt kasulik kogu HoReCa sulgemise ajaks.

Olukorras, kus hinnad langevad ülepakkumise tõttu ning kuigi paljud talud on tühjad ja tarneahela osalised ei tööta täisvõimsusel, on ilmne, et kolmandatest riikidest pärit importi tuleks vastavalt muutustele rangelt juhtida. ELi linnukasvatustoodang on kõrgeimate standarditega, kuid eeskirjade järgimine muudab selle nõrgaks imporditud liha suhtes, mille tootmiskulud on palju madalamad.

Pikemas perspektiivis on olemas lahendus nii tootja vajadustele kui ka tarbijate nõudmistele, mis on samuti eelarve seisukohast neutraalne: värske, jahutatud või külmutatud liha ning töödeldud toodete päritolu märkimine. Seda tuleks kohaldada linnulihatoodete suhtes, mida müüakse nii jaekaubanduses kui ka hotellides, restoranides või toitlustusettevõtetes.

Charles Bourns