Stipendiaat uuris üleminekutoetuste vajadust põllumajanduses

Täpsemalt uuris Pihlak, milline on olnud üleminekutoetuste mõju sissetulekutele Eestis aastatel 2006 – 2018, hinnates ka seda, kui suur osakaal põllumajandusettevõtteid ei kvalifitseeruks uuritud toetuste saamisel.

Tööst selgus, et üleminekutoetustel on põllumajandusettevõtete sissetulekutes oluline, sissetulekut stabiliseeriv ja vähesel määral ka suurendav mõju. Toetusest ilmajäämine tähendaks seevastu väiksemat sissetulekut ning mahajäämust Euroopa Liidu liikmesriikidest. Ometi on palju ka neid ettevõtteid, mis tootmisest lahtiseotud üleminekutoetusi ei saa. Selline olukord paneb aga viimased ebavõrdsesse olukorda võrreldes toetuse saajatega.

Euroopa Liiduga 2004. aastal ja pärast seda ühinenud liikmesriikidele, sealhulgas Eestile, on antud luba lisaks maksta riigieelarvest üleminekutoetusi, sest nende põllumajandusettevõtetele antavad otsetoetused on madalamad võrreldes vanade liikmesriikidega. Tootmisest lahtiseotud üleminekutoetuste määratud toetusõigused on seotud ajalooliste referentsandmetega. Samas ei pruugi aastatel 2006–2008 kindlaksmääratud ühikud olla enam asjakohased ning seetõttu võib toetus minna ettevõtetele, mis ei oma samu ühikuid. Üleminekutoetuste maksmist põllumajandusettevõtetele peetakse oluliseks, kuid nende maksmist on järk-järgult vähendatud ning pärast 2020. aastat tahetakse nende maksmine üldse ära jätta. Kui üleminekutoetustel on oluline mõju põllumajandusettevõtete sissetulekutele, siis ei oleks õige nende maksmist lõpetada.

Magistritöö eesmärk oli välja selgitada üleminekutoetuste mõju põllumajandusettevõtete sissetulekutele Eestis aastatel 2006–2018 ning hinnata kui suur osakaal põllumajandusettevõtteid ei kvalifitseeruks üleminekutoetuse saamisele. Lisaks sooviti saada teada üleminekutoetuste mõjust otsetoetuste jaotusele.

Töö eesmärgi saavutamiseks analüüsiti esmalt Põllumajandus Registrite ja Informatsiooni Ameti andmebaasist saadud iga Eesti põllumajandusettevõtete üksikuid andmeid aastatel 2006– 2018, kust võeti välja, kui suur osakaal põllumajandusettevõtteid vastab aastatel 2006–2008 kindlaksmääratud ühikutele ning kui suur osakaal saab üleminekutoetusi, kuid ei oma enam toetusõiguse aluseks olevaid ühikuid. Seejärel kasutati samu andmeid Gini koefitsientide leidmiseks, et saada teada, kuidas on üleminekutoetused ja otsetoetused jaotunud põllumajandusettevõtetele ning selle põhjal hinnati, kuidas üleminekutoetused on mõjutanud otsetoetuste jaotust. Lõpuks viidi läbi ökonomeetriline analüüs. Üleminekutoetuste mõju põllumajandusettevõtete sissetulekutele leidmiseks viidi läbi tasakaalustamata paneelandmete analüüs Eesti põllumajandusettevõtete kohta aastatel 2006–2018, mille andmed saadi Põllumajandusliku raamatupidamise andmebaasist. Analüüside tegemiseks kasutati Microsoft Office programmi Excel ja statistilise andmetöötluse vaba tarkvara R.

Käesolevas töös ei kvalifitseeru üleminekutoetustele need ettevõtted, mis saavad üleminekutoetusi minevikus määratud referentsandmete põhjal, kuid reaalselt ei oma enam

aastatel 2006-2008 toetusõiguse aluseks olnud ühikuid. Uurimistulemusel leiti, et üleminekutoetuste toetusõiguse aluseks olevatele ühikutele mittekvalifitseerumine on toetusliigiti erinev. 2018. aastal ei omanud ühtegi veist ning ei oleks pidanud kvalifitseeruma veise üleminekutoetuse saamisele 24,1% toetust saanud ettevõtetest. 2007. aastal pidi ute üleminekutoetuse saamiseks omama vähemalt 10 utte. Seega ute üleminekutoetust saanud ettevõtetest ei oleks kvalifitseerunud toetusele saamisele 2018. aastal 19,3% ettevõtetest, sest neil oli vähem kui kümme utte. Piimalehmadeta, kuid piima üleminekutoetust saanud ettevõtete osakaal oli 2018. aastal 34,4%. Põllumajanduskultuuri üleminekutoetustele kvalifitseerusid kõik toetust saanud ettevõtted. Seega esineb loomakasvatuse üleminekutoetuste saajate hulgas ettevõtteid, mis saavad toetust vananenud andmete põhjal ning toetusteks ettenähtud raha hajub ettevõtetele, millel seda abi tegelikult vaja ei läheks. Seega põllumajandusettevõtted, millel ei ole loomi või loomühikud, omavad põllumajandusmaad vähemalt üks hektar ning võib järeldada, et need ettevõtted on lõpetanud oma tegevuse loomakasvatuses, kuid jätkanud tegevust teraviljakasvatuses.

Lisaks tuli välja, et üleminekutoetusi saanud põllumajandusettevõtetest moodustavad suure osa need, millel on varasemalt kindlaksmääratud ühikutest suurem arv ühikuid. Seega need ettevõtted saavad küll üleminekutoetust, kuid väiksema mahu eest väiksema summa. Samuti on kogu aeg on suurenenud nende põllumajandusettevõtete arv, millel on olemas toetusõiguse aluseks olevad ühikuid, kuid ei ole üleminekutoetust saanud, sest nad ei taotlenud aastatel 2006– 2008 üleminekutoetusi. Seega on suurem osakaal neid ettevõtteid, mis saavad vähem toetust või ei saa üldse toetust, kui neid, mis ei kvalifitseeruks varem kindlaksmääratud ühikutele.

Gini koefitsientide analüüsist tuli välja, et üleminekutoetuste summad on põllumajandusettevõtete vahel ebavõrdselt jaotatud. Üldiselt on tootmisega seotud üleminekutoetused põllumajandusettevõtetel ühtlasemalt jaotatud, kui tootmisest lahtiseotud üleminekutoetused. Lisaks tuli välja, et otsetoetused ilma üleminekutoetusteta on võrdsemalt jaotatud, kui koos nendega. Seega kui üleminekutoetuste eesmärgiks on riikide vahelist otsetoetuste jaotuse ebavõrdsust vähendada, siis muudavad põllumajandusettevõtetele antavad üleminekutoetused riigisiseselt otsetoetuste jaotuse ebavõrdsemaks. Samuti tuli välja, et otsetoetused hektari kohta on jaotunud ühtlaselt, kuid kogusumma on ebavõrdselt. Järelikult esinevad üksikud suured ettevõtted, mis saavad suure osa otsetoetustest.

Uurimuses kasutati sissetuleku näitajana ettevõtjatulu. Läbi viidud ökonomeetriline analüüs näitas ettevõtjatulu ja üleminekutoetuste vahelist seost. Ökonomteerilises analüüsis hinnati

parameetreid kolme erineva mudeliga. Esimesest mudelist tuli välja, et üleminekutoetustel on positiivne seos põllumajandusettevõtete ettevõtjatuluga. Seega kui põllumajandusettevõte saab ühe euro üleminekutoetust, siis ettevõtjatulu kogusumma suureneb 2,34 eurot. Teises mudelis oli üleminekutoetustel hektari kohta negatiivne seos ettevõtjatuluga hektari kohta. Seega kui põllumajandusettevõtte saab ühe hektari kohta ühe euro üleminekutoetust, siis ettevõtjatulu ühe hektari kohta väheneb 3,86 euro võrra. Negatiivne seos võib tuleneda sellest, et üleminekutoetuste summad on kogu aeg vähenenud, aga samas on põllumajandusettevõtted maakasutust suurendanud ning kokkuvõttes on üleminekutoetused hektari kohta vähenenud. Samal ajal on ettevõtjatulu hektari kohta kogu aeg suurenenud ning seetõttu on ka nendevaheline seos negatiivne. Kolmandas mudelis oli sarnaselt esimesele mudelile üleminekutoetustel vara kohta positiivne seos ettevõtjatuluga vara kohta. Juhul kui üleminekutoetused vara kohta suurenevad 1 euro võrra, siis ettevõtjatulu varade kohta suureneb 4,71 eurot. Seega kinnitab ka see mudel, et üleminekutoetused mõjutavad põllumajandusettevõtete sissetulekut.

Saadud tulemuste põhjal võib järeldada, et üleminekutoetustel on põllumajandusettevõtete sissetulekutes oluline roll. Üleminekutoetustel on sissetulekut stabiliseeriv ja vähesel määral ka suurendav mõju. Kui seda toetust ei makstaks, siis tähendaks see põllumajandusettevõtetele väiksemat sissetulekut ning suuremat mahajäämust Euroopa Liidu liikmesriikidest. Samas esineb palju neid ettevõtteid, mis tootmisest lahtiseotud üleminekutoetusi ei saa ning see paneb neid ebavõrdsesse olukorda võrreldes teistega. Kui kõik üleminekutoetused oleksid seotud tootmisega, siis saaksid suurem arv põllumajandusettevõtteid toetusi, kuid väiksemates summades. Samas oleks see õiglasem lahendus nendele põllumajandusettevõtetele, mis muidu üleminekutoetusi ei saa.

Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika eelarveperiood hakkab läbi saama ning ei ole teada, kas järgmisel eelarveperioodil lubatakse Euroopa Liiduga hiljem ühinenud liikmesriikides maksta põllumajandusettevõtetele üleminekutoetusi. Autori hinnangul tuleks rakendada üleminekutoetusi ka uuel eelarveperioodil, kuid tuleks ümber muuta toetusõiguse alused. Toetusõiguste aluseid tuleks muuta selliselt, et toetust ei saaks need põllumajandusettevõtted, mis enam vastava tootmisega ei tegele. Seega tuleks selleks tootmisega seotud otsetoetused taastada. Lisaks on toetuste jaotuse ebavõrdsus suur ning selle vähendamiseks võiks toetuste saamisele kehtestada piirmäärad. Kuid üldiselt oleks põllumajandusettevõtetele abiks ka vanadel tingimustel üleminekutoetuse maksmisest, aga siis tuleks neid anda põllumajandustootjatele keerulistel aegadel ning headel aastatel see ära jätta.

Johanna Linda Pihlak, Eesti Maaülikool