Lone Andersen: Mida tooks kaasa mahetoodangu kolmekordistamine aastaks 2030?

Praegu hõlmab mahepõllumajanduslik maa 7,7% ELi põllumajandusmaast, mis tähendab, et 10 aasta pärast peaks mahepõllumajanduse valdkond kolmekordistuma. Mõnedele liikmesriikidele on see väljakutse eriti märkimisväärne, sest mahetoodete osakaal varieerub EL-s suuresti: 2% -lt Rumeenias 24% -ni Austrias.

Usun, et komisjoni edu selle eesmärgi ellu viimisel sõltub peamiselt lõpptarbijate valmisolekust ja suutlikkusest ennekuulmatu ulatusega muutuse tegemiseks põllumajandusturul. Olen veendunud, et jätkusuutlik mahetootmise kasv saab tugineda ainult turunõudluse arengule. Põllumajandustootjatena sõltume sellest, kas tarbijad soovivad meie kaupu osta. Samuti on mahepõllumehed täiesti sõltuvad sellest, kas tarbijad maksavad mahetoodete eest ka kõrgemat hinda.

Mahepiimatootjana arvan, et mahetootmist võiks kahekordistada ning turu nõudlusest lähtuvalt suurendada mahemaa pindala 15%-ni. Mahetoodete tarbimine on kasvutrendis pea kõikjal maailmas, kuid mahemaa osakaalu 25%-le tõstmiseks kümne aastaga on EL-s vaja teha enneolematuid jõupingutusi turu mõjutamiseks.

Viimase 20 aasta jooksul on Elis olnud kasvav nõudlus mahetoodete järele. Alates 2018. aastast on mahetootmise ja turu kasv küll jätkunud, kuid varasemast aeglasemalt. See näitab, et vaja on tugevaid jõupingutusi turu vastavusse viimiseks mahetoodangu kasvuga. Teave ja müügiedendus-kampaaniad on olulised Euroopa tarbijate paremaks teavitamiseks mahetootmisest ja selle arengu edendamiseks. Kui soovime, et tarbijad maksaksid kõrgemat hinda, peavad nad teadma mahetoodangu omadusi ja selle tootmistüübi eeliseid. Samuti on oluline, et nõudlus suureneks just ELi mahetoodete, mitte imporditud toodete osas.

Teisest küljest peame edendama ka tootmist ning see nõuab rohkem uuringuid ja arendustegevust. Muuhulgas peame tõstma mahekultuuride saagikust ja tugevdama valgusöötade tootmist EL-s. See on hädavajalik, et kaitsta olemasolevaid põllumajandussektorisse tehtavaid investeeringuid ilma põllumajandustootjatele makstavate hindade vähendamiseta ja säilitades mahepõllumeeste majandusliku elujõulisuse. Lisaks tuleb mõista, et põllumajandustootjad võtavad mahepõllumajandusele ülemineku keeruka protsessi ette ainult tingimusel, et nad saavad loota jätkusuutlikule ja pikaajalisele turunõudlusele. Peame tugevdama ka toiduainete tarneahela toimimist. On oluline tagada, et Euroopa mahepõllundustooted jõuaksid turule ja tarbijateni, ilma et neid müüdaks tavatoodetena. Tähtis on, et suuremahulises jaemüügisektoris ei toimuks ebaausat kaubandust.

Põlvkondade uuendamisega tuleb tagada mahefarmide üleandmine järgmisele põlvkonnale ja nende tegevuse säilitamine. Viimase viie aasta jooksul loobusid igal aastal mahetootmisest vähemalt 2% tootjatest ning seda tootmispiirangute, nendega seotud kulude, kohaliku nõudluse puudumise ning bürokraatia ja sertifitseerimise kulukuse tõttu. Selle nähtuse paremaks jälgimiseks EL tasandil on vaja rohkem andmeid.

Kui tahame mahesektori arengut globaalsemalt paremini jälgida, on vaja ajakohaste, korrapäraste ja usaldusväärsete andmete olemasolu tootmismahtude ja väärtuse ning nõudluse kohta, et tagada tootmine vastavalt nõudlusele. Vaja on ka statistikat selle kohta, kui palju toorainet või töödeldud tooteid on kohapeal või ekspordiks saadaval.

Tarbija usaldus mahetoodete vastu on arengu võti. Tarbijad ei mõistaks tootmiseeskirjade leevendamist, mis nõrgendaks erinevust tava- ja mahetootmise vahel. Mahepõllumajanduse standardid ja tootmismeetodid peaksid edasi arenema, et vastata tarbijate ootustele ja meelitada ligi uusi põllumehi. Kas see oleks võimalik, kui 25% kogu Euroopa põllumajandusmaast oleks mahetootmise all? Eesmärgid iseenesest ei ole veel lahendused; lahenduse peavad leidma põllumehed.

Lone Andersen, Copa - Cogeca mahepõllumajanduse töögrupi juhataja, mahetootja Lyne (Ringkøbing) piirkonnas Taanis