Auruaeg Eesti põllumajanduses

Kaua pidi põllutööriistu, mis olid suuremas osas puidust, oskama vähemasti parandada pea iga mees maal. Ka mehi, kes oskasid veidi sepatööd, oli palju. Sageli ei olnud nad eraldi peremehed, vaid lihtsalt sulased või vabadikud taludes. Suurem spetsialiseerumine toimus vähehaaval.

Kui 19. sajandi esimesel poolel hakkasid suurpõllumehed püüdlema põllumajanduse mehhaniseerimise poole, jäi ikka veel tooniandvaks nõue, et hobujõul rehepeksu- või muud masinat peab oskama parandada iga sepp ja puusepp. Põllumeesteseltsid soovitasid masinatüüpe, mida pidasid Balti kubermangudele sobivateks, kuid eelloetletu tõttu jäid need esialgu üsna lihtsakoeliseks. Põllumajanduse mehhaniseerimisel oli oluline ka see, et mehi, kes osanuks ümber käia paremate masinatega, hakkas tööstuse arengust lähtuvalt leiduma alles sajandi keskel.

Esimesi aurukatlaid kasutati Eesti alal rehepeksuks teadaolevalt 19. sajandi keskpaiku. On väidetud, et suurem huvi põllumajanduse mehhaniseerimiseks Baltimaades ilmus paar aastat pärast 1856. aastal lõppenud Krimmi sõda. Viimasele oli esialgu järgnenud omamoodi börsimull, kuna kadusid sõjaaegsed piirangud. Koos sellega olid tõusnud palgad, mida polnud pärast kõnealuse majandusliku tõusu lõppemist enam lihtne langetada. Ühe vahendina olukorraga toimetulekuks katsetasid mõisnikud masinaid, rehepeksul mõnikord juba ka aurujõudu.

Aurujõud võeti rehepeksul kiiremini kasutusele näiteks Põhja-Viljandimaal ja osal Pärnumaast, kus lokomobiiliga (aurukatla tüübiga, mis on monteeritud platvormile ja mõeldud ratastel liigutamiseks. Isesõitja on lokomobiili alaliik) sai käitada ka saeveskeid, turbatootmise masinaid jne. Töökodade läheduses leidus ka rohkem mehi, kes olid võimelised masinatega töötama.

1890. aastatel aurukatelde arv mõisates enam ei kasvanud, masinaparki pigem uuendati. Nüüd hakkasid ka talupidajad aurukatlaid omandama, muu hulgas tõlgiti eesti keelde esimesed käsiraamatud nende kasutamisest. Veidi hiljem tekkisid masinaühistud, esimene neist Järvamaal, Alliku vallas, Retla külas aastal 1897. Sageli on aurumasinate jõudmist taludesse seostatudki ainult ühistutega, tegelikkus on aga veidi teistsugune. Aastaks 1899, mil Eesti alal Eestis oli masinatarvitajate ühisusi vaid kaks, kasutati väljaspool mõisaid rehepeksuks arhiiviandmete valguses juba vähemalt 80 aurukatelt, tõenäoliselt palju rohkem. Aurujõul rehepeksu jõudmine rahva sekka nägi välja pigem nii, et mölder, sepp või mõne väikese töökoja omanik soetas endale vajaduse tekkimisel aurukatla järele mitte statsionaarse katla, vaid lokomobiili, et seda sügisel mõne nädala jooksul külades ringi vedada ja tellijatel reht peksta.

1914. a. ütles riigivõim masinatarvitajate ühisuste ametlikuks arvuks 153. Aurukatlaid, mida kasutati rehepeksuks, oli taludes aga vähemalt neli korda rohkem. Tõsi, arvet peeti nende ühistute üle, mis said asutamisel põhikirja. Leidus ka teisi, mis tegutsesid masinaostjate-vahelise lepingu alusel. Kuid vaevalt et nende arv üldpilti muudaks, seda enam et ka põllumeesteseltsid soovitasid põhikirjaga ühisusi.

Eesti Vabariigi aaastate algul suurendas ühistute osakaalu ka see, et mõisatelt riigistatud aurukatlad ja muud masinad anti üle selleks otstarbeks asutatud asunike ühisustele. Nii kujunes masinaühistute arvuks 1925. aastal 741. Sel ajal kasutati Eestis põllumajanduses 1783 aurukatelt, millest masinaühistutele kuulus 609. Ülejäänud ühistud tarvitasid traktoreid, hobujõudu või polnud jõudnud endale veel jõuallikaid soetada. Harilikult oli masinatarvitajate ühisusel kuni 20 liiget. Sõltumata masinate omandivormist käis vastamisi üksteise rehepeksutalgutel harilikult üsna mitme talu rahvas. Lõbusad lood ühiselt vilja peksmisest püsisid rahval meeles ka siis, kui sellist tööd enam aastakümneid ei tehtud.

Arhiiviandmed näitavad, et masinatarvitajate ühisused tekkisid pigem sinna, kus aurukatlaid leidus rehepeksuks juba varemgi. Nad aitasid tõenäoliselt tuua alla nii masinate kui ka rehepeksu hinda. Nii ongi seda mõnikord kajastanud kirjasõnas need, kes teemat lähedalt nägid, kuid siiski on rohkem kõlapinda leidnud ettekujutus, et aurukatelde ja rehepeksuga puutuski rahvas esmakordselt kokku ühistute kaudu.

1890. aastatel jõudsid Eestisse ka kuni pool tosinat lokomobiil-isesõitjat, algatajaks Sangaste krahv Friedrich Georg Magnus von Berg. Rohkem levisid need mõnel viimasel aastal enne Esimest maailmasõda. Mõnikord on väidetud, et isesõitjad huvitasid oma kalliduse tõttu eelkõike suurmaaomanikke. Tegelikult kuulusid enamik isesõitjaid ühistutele ja üksiktalupidajatele. Mõisnikel oli harva vaja oma aurukatlaid liigutada ja siis olid neil selleks hobused olemas. Taludes säästis isesõitja aga palju vaeva. Isesõitja oli eelkõike taludele teenusepakkujatele mõeldud juba oma väljatootamise ajal Inglismaal 19. sajandi keskel.

Esimesed lokomobiilide tootjad Eestis olid „Louisenhütte“ tehas Suure-Kõpu mõisas, mille rajamist alustati 1860. aastal ja Kvissentali masinatehas Tartu lähedal, asutatud 1864. Juba 1880. aastail oli sepp Karl Bleimann Viljandimaal Päril valmistanud kümmekond rehepeksuks mõeldud püstkatelt. Tema poeg Julius avas 1890. aastal Pärnumaal, Kärus aurukatelde ja rehepeksumasinate tootmiseks juba tööstuse. Viimases valmis kindlasti kolmekohaline arv aurukatlaid, võibolla koguni ligi viissada. Enamik said valmis enne Esimest maailmasõda, viimane väidetavalt aastal 1937.

Bleimanni ja 1890. aastateks ka Louisenhütte aurukatlaid ostsid rohkem talupidajad. Kui Louisenhütte 1904. aastal tulekahjus hävis, hakkas selles töötanud insener Uno Pohrt, osalt Suure-Kõpu tehase seadmeid kasutades, Viljandis muuhulgas ka aurukatlaid valmistama. Väiksemaid katlatööstusi oli teisigi, mõne masinad jõudsid ainult paari tolle aja pisikesse valda.

Aurukatlad vahetasid omanikku sageli, mõni jõudis läbi käia rohkem kui kümne valdaja käest. Rehepeksul kasutatud aurukatlad müüdi sageli edasi saekaatritesse või Venemaa sisekubermangudesse.

Eesti Vabariigis seati algusest peale eesmärgiks kasutada põllumajanduses jõuallikatena traktoreid, kuid 1920. aastate algul soetati siiski veel sadu lokomobiile. Ametimeeste kurjade keelte järgi seetõttu, et need olid traktoritest suuremad ja uhkemad. Pigem olid nad siiski äraproovitum lahendus. Ka varem mehhaniseerinud põllumajandusmaades on üleminekul traktoritele rõhutatud üht osa põllumeeste mõttemaailmast, mis rääkis aurukatelde poolt: puid katelde kütmiseks võis hankida ka omalt maalt ja raske tööga, kuid petrooleum või muu kütus traktoritele maksis igal juhul raha.

Oma osa oli ka hüperinflatsioonil Saksamaal, kust võis kõike sel ajal hankida odavalt, traktoreid aga oli sakslastel sel ajal pakkuda vähe. Ka siis, kui inflatsiooni hoogustudes toimusid tehingud teistes vääringutes, olid Saksamaa tehased sunnitud pakkuma hindu ja tingimusi, millega muu maailm ei soovinud kaasa minna. Teiste riikide masinatootjad kuulasid Eesti riigi ametites aeg-ajalt maad, kui hüperinflatsioon paistis läbi olevat. 1923. aastal, kui hüperinflatsioon reaalselt lõppes, püüdsid mõned neist Eestis jälle aurukatlaid müüma hakata, kuid olud olid liialt muutunud ja traktorite võidukäik sai nüüd tõeliselt hoo sisse. Inglismaal on aurukatelde müümist Baltimaades toodud näitena, kuidas ja miks Suurbritannia tööstus Esimeses maailmasõjas kaotatud turge ka pärast sõja lõppu tagasi ei võitnud.

Eesti Vabariigis toodeti lokomobiile väga vähe. 1920. aastate algul, kui sellel veel mõte oleks olnud, soosis riik igati sissevedu. Küll ehitati paljud järelveetavad lokomobiilid kodumaistes töökodades ümber isesõitjateks. Ehitati ka statsionaarseid aurukatlaid meiereide jaoks. Eesti Vabariigi aja lõpuks oli rehepeksuks kasutusele jäänud veel tuhatkond aurukatelt.

Leidus lokomobiile, mis püsisid töökorras ligi 80 aastat, tehes kaasa suurema osa „auruajast“ eesti põllumajanduses. Kuna teated registritest kustutamise kohta on erineva kaaluga, ei saa nimetada kõige „pikemaealisemat“.

Tuntud nimedest kirjutas Sangaste krahv Friedrich Georg Magnus von Berg kord, et oli oma järelveetavat Claytoni aurukatelt kasutanud kümme aastat, kui küün selle kohalt maha põles. Pärast remonti mõisasepa poolt oli masin taas kümme aastat töötanud ja Berg lootis seda kasutada veel kümme. Tegelikult lõppes selle aurukatla elutee alles 44 aastat hiljem (1939), kuigi võibolla, et ta lõpupoole mõnda aega seisis.

Et aurukatlaid mäletatakse millegi omal ajal väga edumeelsena, võib näha isegi praegusest Eesti Rahva Muuseumi ekspositsioonist, kus vabrikukorstende, jalgrataste ja atleetide vahel seisab ka Eesti Põllumajandusmuuseumile kuuluv aurukatel. Omal ajal kasutasid seda Rõstla rehepeksuühisus Viljandimaal ja hiljem Vastemõisa piimatööstus.

Põllumajanduses kasutatavate aurukatelde arv vähenes pikkamööda. Veel 1939. aastal oli rehepeksuks kasutatavaid töökorras katlaid 975. Teise maailmasõja kütusepuuduses otsiti muude lahenduste kõrval mõnikord abi ka vanade katelde uuesti käikulaskmisest. Aurujõul rehepeks lõppes 1950ndatel. Kombainid (maal juba ära nähtud 1930ndatel) vahetasid välja viimased aurukatlad ja ka umbes samal ajal ka traktori jõul töötavad rehepeksumasinad.

1940-1950. aastatel jõudis Eestisse veel üks "laine" lokomobiile, seekord valmistatud Nõukogude Liidu linnades nagu Sõzran, Mogiljov ja Herson. Harilikult kasutati neid saekaatrites ja väikestes tööstuses, mida ei saadud varustada muu jõuallikaga. Hiljem 1990. aastail, kui piirid avanesid, pakkusid need masinad lääne kollektsionääridele vaat et kõige rohkem huvi, kuna neid polnud Euroopas varem nähtud. Rida nõukogude aurukatlaid veeti Baltimaadest ja mujalt lääne poole, nii et uudsuse võlu jõudis asenduda tülpimusega.

Aastast 2013 on vanatehnikaüritustel saanud näha Tõnu Ojamaa restaureeritud lokomobiili Marshall, mis on valmistatud 1936. aastal ja mida kasutati Räpinas.

Esimeseks ja üheks peamiseks muuseumiks, kes huvitus aurukateldest, oli Eesti Põllumajandusmuuseum (EPM). Professor Jüri Kuuma poolt 1968. aastal rajatud muuseum seadis eesmärgiks jäädvustada põllumajanduse tööprotsesse, töövahendeid, koguda ka muid seotud materjale. Ka masinate alal oli nende kogumistöö oli laialdane ja asjatundlik. Aurukatlaid polnud küll juba siis palju järel, nende transport keeruline ja kulukas. Ehkki mitmeid kogutud katlaid oli kasutatud veel nõukogude ajal, tekkis korduvalt küsimus, kellele need õigupoolest kuuluvad, kellel on õigus neid muuseumile anda. Siiski jõudis muuseumi mitu aurukatelt, mis kajastavad ülaltoodud arengumementidest mitut viimast.

Üheks uuema aja masinakogumiseürituseks EPMis oli 2013. aastal alanud omavalmistatud traktorite kogumine. Selle eesmärgiks oli jäädvustada väärikaid juhtumeid Eesti põllumajanduse ajaloost, kajastada lahendusi, mida tehnikahuvilised leidsid nõukogudeagsetele probleemidele kolhoosnike õue-aiamaade ja muude maalappide harimisel. Töötasin sel ajal Eesti Põllumajandusmuuseumis ja koostasin vastava küsitluskava, kogusin andmeid nii laekunud vastuste põhjal kui ka traktoriomanikke ise muude andmete põhjal üles otsides. Haakuvalt sama üritusega kogus andmeid Peeter Böckler. Kokku saime fotosid ja mälestusi sadadest traktoritest ja muudest masinatest ning aimu erinevatest tehnilistest lahendustest ja piirkondikest eripäradest. Probleemid traktorite valmistajate ees olid teistsugused kui neil, kelle jõul asus Eesti põllumajandus veidi üle sajandi varem asuda „auruaega“. Kuid rahva taip ja oskused vedanud nüüdki alt.

Aastate jooksul kogutud materjalide põhjal koostasime koostöös Peeter Böckleriga raamatu “Eestis iseehitatud traktorid“, mis ilmus 2015. aastal Eesti Põllumajandusmuuseumis, Eesti Põllumajandusministeeriumi toetusel.

Kaarel Vissel, Eesti Põllumajandusmuuseumi koguhoidja-teadur 2006 – 2022.

Merli Sild, Eesti Põllumajandusmuuseumi direktor 2005 -2017, SA Eesti Maaelumuuseumid juhatuse liige 2017-2020