Väga magus ämber! Game over

Jalutame Peeter Matsoniga tema Viljandimaal asuvas mesilas, õigemini ühes väikses osas sellest. Mesinik on oma tarud jaotanud paarikümnestesse kobaratesse ja neid on kõikjal piirkonnas. Tarusid on nii oma maadel kui kohalike põllumeeste põldude ja metsatukkade lähistel.

Siin mainib Matson, et koostöö piirkonna põllumeestega on väga hea ja suhtlus sujuv – ehk siis üksteist teavitatakse kui on plaanis mõni suurem taimekaitsetöö põldudel või kui mesinik oma tarusid ümber paigutab. „Mõlemad peavad teemast huvitatud olema, siis saab kõik asjad aetud,“ sõnab Matson ja toob mitmeid vahvaid näiteid, kus teda põllumehed on positiivselt üllatanud. „Võtame kasvõi talve, ikka tullakse omaalgatuslikult appi ja roogitakse teed lumest ära ning ka tootmishoone ümbrus. Või siis see, et siinsed põllumehed külvavad oma põldudele korjealasid, just mesilastele meeldivaid õitsvaid kultuure. Muidgi on meie mesilased lahked siis seal ka majandama.“

Jalutuskäigul selgub, et enamus mesilaspered on talve kenasti üleelanud, terved ja toidetud.

Enne puiduäris töötanud Matson räägib, et mesinduse juurde jõudis ta kaheksa aastat tagasi.

„Mitte midagi ei teadnud mesindusest, aga soov teada saada oli suur. Läksime sõbraga Olustvere Teenindus- ja Maamajanduskooli mesindust õppima, esimesel korral kooli vastu ei võetud, teine katse läks paremini. Öeldi, et nemad õpetavad pigem ikka professionaale,“ räägib nüüdne mesinik läbi huumori, kes enne ametikooli on läbinud ka kõrgkooli keskkonnateaduste alal.

Praeguseks võib öelda, et selle kaheksa aastaga on käidud maha pikk teekond, iga osa mesiniku ametist on läbi katsetuste ja eksimuste selgeks saamas ning nüüd ollakse üks edukamaid meetootjaid ja -käitlejaid Eestis. „Kerge see pole olnud, oleme ikka kõvasti vastu näppe saanud,“ sõnab Matson.

Nüüdseks on Nordmelil moodne, ligi 1200ruutmeetril laiuv tootmishoone, mis kasutab tootmiseks päikeseenergiat ja kus sees on moodsad tootmisseadmed, kaasaegsed pakkeliinid ning mõnus olmeplokk mesinikele.

„Nii valmibki siin kodumaine mesi, kuhu midagi ei lisata ja kust midagi ka ära ei võeta ja mille leiab pea igast kaubandusketist ning ka horeca sektorist. Suurema osa aga siiski ekspordime,“ ütleb Matson.

Kõik näib justkui ideaalne ja on seda ka. Aga on üks kordi suurem ja aastatega kasvav probleem – võltsmesi ja mesinike jõuetus selle petusüsteemiga võidelda. „Oleme täiega ämbrisse astunud, kõrvuni mesisesse ämbrisse,“ ütleb Matson.

Üle maailma levivad mesinike aktsioonid, kus võideldakse mee võltsimise vastu ja seistakse ausa mesinduse eest. Selle kõigega on liitunud ka Eesti Kutselised Mesinikud, mille liige on ka Nordmel. Kusjuures meie mee-ettevõtjad on pigem ühed teema eestvedajad ning seda ka maailma vaates.

„Miks me seda teeme – et ellu jääda,“ on Matsoni lühike vastus. „Suhtleme kõikide maade mesinikega Euroopa Liidus ja paljudega liidust väljaspool, kõigil on sama seis, et võtsing laiutab jaeturul ja ausal mesindusel pole võimalustki.“

Maailma meediast leiab infot, et pea pool maailmas toodetud meest on võlts, meele on lisatud suhkruid, värv- ja lõhnaaineid. Suur osa võltsmeest tuleb Hiinast ja Türgist, kus tipptasemel tehastest tuleva võltsmee kilohinnaks on vaid 1-1,5 eurot.

Majandusajakiri Forbes vahendab näiteks, et Euroopa Komisjoni Pettustevastase Ameti (OLAF) ja Teadusuuringute Ühiskeskuse (JRC) juhitud uuring näitas, et 46 protsendis imporditud mee 320 proovist, mis võeti juhuslikult ajavahemikus novembrist 2021 kuni veebruarini 2022, oli tegu pettusega, kus meele oli lisatud kas riisist, maisist või suhkrupeedist valmistatud suhkrusiirupit. See annab aluse arvata kui laiaulatusliku toidupettusega on tegemist.

Tarbijate ühendus Foodwatch toob aga välja, et 123 Euroopasse mee eksportijast kahtlustatakse 70 oma toodete võltsimises ja 95 kontrollitud Euroopa importijast kaht kolmandikku mõjutab vähemalt üks kahtlane tootepartii - Prantsusmaal võetud 21 proovist oli vaid 4 toodet n-ö päris mesi, Saksamaal, kuhu toimub kolmandik Euroopa impordist, olid pooled 32 analüüsitud proovist kahtlased.

Foodwatch väidab, et tõsiasi, et tarbijateni jõudis nii palju võltsitud mett, näitab ametlike järelvalvete nõrkust. "Euroopa tarbijad on ostnud petturlikku mett supermarketites juba aastaid, teadmata ise sellest midagi. Riiklikud kontrolliteenistused, aga ka eralaborid, ei ole suutnud pettust avastada, kuna nende vahendid on ebapiisavad,“ toovad nad välja.

Sama meelt on ka Nordmeli mesinikud. Peeter Matson toob teema selgituseks võrdluse raske haigusega. „Kui inimesel on haigus nimega vähk, millel on meditsiiniline määratlus staadiumitega 1-4, siis 4 on “game over” ehk elada on keeruline kuid surnud veel ei ole ja surma tähtaeg pole ka kuu täpsusega paigas. Seesama seis on piltlikult öeldes ka mesinduses,“ räägib Matson. „Mesindussektor globaalselt on staadiumis 4 kui võrrelda pettuse ulatust maailmaturul. Eesti on globaalses mõistes suuruselt kui juuksekarva ots, mis otseselt ei ole nakatunud, kuid kui sureb keha – globaalne meeturg – siis on ka lõpp juuksekarva otsal.“

Ta toob mitmeid näiteid maailmast, kus mesinikud järjest lõpetavad oma tegevust, lihtsalt ei tulda majanduslikult toime. Võltsitud mesi on röövinud ausate mesinike sissetuleku ja ka pikkade traditsioonidega Euroopa perefirmad lõpetavad meetootmise. Lõpetama on sunnitud ka sektoriga seotud ettevõtted, näiteks seadmetootjad – pole lihtsalt kedagi, kes nende teenuseid ja tooteid vajaks.

„Siin on lihtne matemaatika see, mis ütleb, et aus tootja lihtsalt ei suuda majandada nii, et olla jätkusuutlik, see ei ole ka parima tahte juures lihtsalt loogiline,“ räägib Matson. „Õnneks on veel mõni professionaalne meetootja, kes oma tegvust jätkab ning vastu voolu ujub, nii ka meie. Alla me ei anna ja üritame koos teiste ettevõtjatega aidata kaasa globaalse turu korrastamisel, kus kehtiksid nõudlus ja pakkumine, mitte pettus.“

Mesinik lisab, et meeturg on kõikjal võltsmeega hädas, ei ole vahet kas oled mesinik siin Eestis või Hispaanias, Prantsusmaal, Indias või mujal. „Asi on tegelikult päris hapu ja inetu. Probleem on selles, et puudub järelevalve nii toomiste kui jaekaubanduse poolel. Mesi on väga sessonne toode, saaki saab aastas kord. Kui midagi läheb hooajal nässu, siis selle mõju on tervele aastale,“ täiendab ta. „Mee nõudlus on maailmaturul kasvanud nii palju, et mett on turul puudu. Keeruline on kokku osta paljudelt väiketootjatelt, sest nende mahud on väikesed ja partiid ebaühtlased. Aga siin tulevad n-ö appi petturid, kellel on kõike ja piiramatus mahus, just sellises konsistentsis ja värvuses, nagu soovi on.”

Matson märgib, et õnneks on meil siin Eestis aga seis parem. “Meil tõesti võib mesinik marssida jaekapmehe juurde ja ta suudab varustada kauplust, sest olgem ausad, mahud on ka väikesed. Suuremas riigis, kus inimesi on kordades rohkem, näiteks Ühendkuningriigis, seal käivad asjad teisiti. Lihtne mesinik lihtsalt ei saa jalga ukse vahele ja seal turul on tõesti vaid pakendajad tegijad,” märgib ta.

Asja aitaks parandada ühtne järelevalvesüsteem, rõhutab Matson. Kontrolli võimekuse tõstmiseks on endiselt vaja üldtunnustatud ja ühtseid analüüsimeetodeid.

Ühe teemana toob Matson välja ka koostöö, seda nii mesiniku, kaupmehe kui riigi vaates.

„Kui me võrdleme end muu maailmaga, siis Eestis on asjad tegelikult vägagi head. Siin on meie plussiks meie väiksus. Saame otse suhelda nii ametnike kui kaupmeeste esindajatega. Eesti jaekaubanduses müüdavad tooted on järjepidevalt kontrollitud parimate turul saada olevate meetoditega ja Eesti tarbija võib olla kindel, et kui pakendil on märgitud mesi, siis seal ka on mesi,“ lausus Matson.

Matsoni sõnul on Eesti Kutseliste Mesinike Ühing ise aktiivselt võtnud meeproove, nii kodumaal müüdavast meest kui mujalt maailmast ja leidnud võltsmett.

Et teema liiga morbiidseks ei muutuks, toob Viljandimaa mesinik välja, et positiivne on see, et vaatmata sellele, et globaalne turg on kokku kukkunud, on nad suutnud üle 80% toodetust eksportida. Tõsi, mahud ei ole ülemäära suured.

Nende mett soovib tarbija, kes eelistab looduslikult puhtast piirkonnast kallimat, aga kordades kvaliteetsemat, toodet.

„Kuid energia, mis on panustatud sellesse, on meeletu, võrreldes sellega, mis tagasi tuleb,“ ütleb Matson.

Selleks et uusi turge leida, on ta koos kolleegidega väisanud mitmeid messe nii Euroopas kui mujal maailmas. „Just tulime Araabia Ühendemiraatidest messilt, suve alguses on plaan minna Lõuna-Koreasse messile. Üldse oleme oma tegvust palju tutvustanud ja teeme seda ka edaspidi, muutmoodi ei saakski.“

Nordmeli mee leiab hetkel nii Soomest, Inglismaalt, Jaapanist, Lõuna-Koreast, Saksamaalt ja Ameerikast. Jaapani suunal on ametis jaapanlasest müügijuht Taro Yoda. „Taro on teinud head tööd,“ täpsustab Matson.

Musta huumorina kõlab Matsoni jutt: ärge muretsege, kui maailmas ei ole enam ühtegi mesilast ega ühtegi mesinikku, siis mee leiate ikka poeletilt!

Aga tõsiselt?

„Kui sa küsid, kas meil on lootust selle lahingu võitmiseks? Realistlikult võttes, mitte, kuid unistada võib ja ka peab ja me vähemalt üritame. Kui Sa küsid minult, mida ma tunnen olles üks osaline globaalsel meeturul, siis ma vastaks, et tunne on, et oleme maratonil ja kohale on jõudnud teadmine, et finšit ei olegi,“ võtab Peeter Matson teema kokku.

Meie soovime Peeter Matsonile muidugi südamest edu, sest tegelikult teame, et ta veab end sellest „magusast ämbrist“ välja.

Põllumajandus- ja Toiduameti toiduosakonna juhataja Triinu Allika sõnul võtab amet mee autentsuse tuvastamiseks järelevalve käigus proove võõrsuhkrute, ehk siis lisatud suhkrute, tuvastamiseks. „Mittevastavusi on tuvastatud nii Eesti päritolu meest, Euroopa Liidu päritolu meest kui ka mitte EL päritolu meest. Mittevastavate toodete kohta on amet koostanud ka pressiteateid ning käitlejal on olnud kohustus tooted turult kõrvaldada,“ sõnas Allika.

Triinu Allika selgitab, et nõuded meele on paika pandud põllumajandusministri 20.11.2014. aasta määruses nr 104 „Mee koostis- ja kvaliteedinõuded ning toidualase teabe esitamise nõuded”.

„Määrus kehtestab selle, millistele füüsikalis-keemilistele näitajatele mesi peab vastama ja meie teostame analüüse vastavalt määruses toodud näitajatele. Kui mesi ei vasta määruses toodud nõuetele, siis ei tohi seda toodet mee nimetuse all turustada. Lisaks teostatakse, nagu eelnevalt ka mainisin, analüüse mee autentsuse tuvastamiseks. Antud proovide eesmärk on kontrollida, kas toode, mis on deklareeritud meena, sisaldab välistekkelisi suhkruid,“ selgitas Allika.

Mee päritolu kindlakstegemiseks peab olema tagatud toote jälgitavuse nõue, mis tähendab, et meetootja peab pidama meetoodangu kohta arvestust, rõhutas Allika.

PTA toiduosakonna juhataja lisas, et lisaks eelpool toodud määruse kohaselt tuleb toote märgistusele lisada informatsioon päritoluriigi või -riikide kohta, kust mesi on korjatud.

„Kui mesi pärineb mitmest Euroopa Liidu liikmesriigist või väljaspool Euroopa Liidu tolliterritooriumi asuvast riigist, võib päritoluriigi nime asendada ühega järgmistest märgetest - Euroopa Liidust pärit mee segu, väljastpoolt Euroopa Liitu pärit mee segu või Euroopa Liidust ja väljastpoolt Euroopa Liitu pärit mee segu,“ lisas Allika.

Küsimusele, kas sama metoodika on ka mujal Euroopas kasutusel ja kas ametil on olemas võrdlus teiste maade mee päritolu kontrollide osas, vastas Allika, et mee autentsuse proovideks ei ole Euroopa tasandil määratud ühte kindlat analüüsimeetodit. „Liikmesriigid kasutavad erinevaid analüütilisi meetodeid, mille tulemused on erinevad. Eesti laseb analüüsida NMR-meetodil, mis on hetkel kõige uuem meetod võõrsuhkrute tuvastamiseks mees. Ametlike proovide analüüsimiseks kasutab seda meetodit ainult Eesti. Seega uurimist läbi viies ei pruugi teise liikmesriigi pädev asutus jõuda tulemuseni, et suhkruid on lisatud, kuna teised uurimismetoodikad võivad anda negatiivse tulemuse,“ ütles Allika.