EPKK Lihafoorum: seakasvatuse kahjude kompenseerimine on avalikes huvides

2015. aasta oli Eesti seakasvatusele mõistagi läbi aegade üks raskemaid, mistõttu pole imestada, et tänavuse lihafoorumi sealihasektorit puudutav arutelu möödus äärmiselt pigelises õhkkonnas. Maaeluminister püüdis kuulajaid veenda, et riik on astunud arvestatavaid samme sealihatootjate olukorra leevendamiseks, saalist kostus aga seakasvatajate vali nurin, et riigi poolt pakutud abimeetmetega ei saa rahule jääda. Kõigile on selge, et vaatamata pingutustele metssigade arvukuse vähendamiseks lähiajal sigade Aafrika katk meie metsadest ei taandu. Jääb loota, et suudame vältida edasist katku jõudmist farmidesse ning kolmanda tsooni piirangud on võimalik kaotada juba sügisel. See eeldab tõsiseid pingutusi biohutusmeetmete rakendamisel ja metssigade arvukuse vähendamisel. Kuna taudilevik on kaasa toonud ka ilmselge turutõrke, siis ongi riigi poolt vajalik sektori toetamine.

Maaeluministeerium, ametnikud ja valitsus on kindlasti pingutanud, et katkust räsitud seakasvatust toetada. Mõneti on isegi mõistetav ministeeriumist kostuv arusaamatus, miks seakasvatajad tehtuga rahul ei ole. Valitsus ja Euroopa Liit on seakasvatusele andnud kokku 2,6 miljoni euro ulatuses erakorralist kriisiabi, turuolukorra stabiliseerimiseks ollakse valmis 1,78 miljoni euro ulatuses soetama riigivarudesse sealihakonserve, suhteliselt kiiresti pärast seakatku jõudmist kodufarmidesse said seakasvatajad taotleda investeeringutoetust bioohutusnõuete paremaks täitmiseks või seakasvatusest teise valdkonda üleminekuks (iseasi, milline oli seakasvatajate reaalne võimekus teha antud olukorras täiendavaid investeeringuid/kulutusi), mõnevõrra on leevendatud kolmandas tsoonis peetavate sigadega kauplemise tingimusi jne.Foorumil nähtud vastaseis oli vaid üks osa pikaleveninud konfliktist maaeluministri ja seakasvatjate vahel. Konflikti põhjuseid on kindlasti mitmeid, paljud nendest pole ilmselt siinkirjutajale teada. Loodan, et arutelu jääb siiski konstruktiivseks ja üksteisele teravuste vahetamine ei kujune normiks.Seakasvatajate ahastus on siiski mõistetav, sest seakasvatuse kokkutõmbumine ja farmide sulgemine tõmbab kriipsu peale paljude ettevõtjate elutööle. Eesti Tõusigade Aretusühistu esimees tõdes foorumil, et nende ühistu 31 farmist on tänaseks järele jäänud vaid 20. Tootjate hinnangul on Eesti seakasvatajate tõuemiste põhikari vähenenud kokku ligi kolmandiku võrra, mis viib ka seakasvatuse samas mahus vähenemiseni. See kõik viitab, et riigi pingutusi seakasvatussektori olukorra stabiliseerimiseks ei saa lugeda piisavaks.Seakasvatajate arusaadavat pahameelt on tekitanud riigi käitumine leevendusmeetmete kommunikeerimisel avalikkusele - oleme ennast leidnud infosõjast, kus liiga sageli ja liiga kõva häälega hõigatakse välja miljoneid, mida on suunatud seakasvatuse toetamiseks (ka neid, mis tegelikult kunagi seakasvatajateni ei jõua). Paratamatult jääb mulje, et riigipoolne teavitus on kantud eesmärgist veenda avalikkust, et riik on teinud kriisi ohjamisel kõik endast oleneva ja rohkemgi veel. Seda kõike on olnud lihtsalt üle mõistuse palju!Teiseks ei saa rahul olla kriisiabi jaotamise põhimõtete ja protsessiga, kuidas otsusteni jõuti. Tootjate esindajaid nii keskorganisatsioonide kui ettevõtete tasandil on aruteludesse kaasatud palju. Lõpuks jõuti sisuliselt konsensusliku arusaamani, et kriisiabi peaks jagunema raskustes ägavate seakasvatus- ja piimatootmissektorite vahel proportsioonis 25%:75%. Ministeeriumi ja tootjate vaheline kokkulepe moondus aga enne lõplikke otsuseid selliselt, et selles oli raske ära tunda seniseid arutelusid. Viimase üllatusena saatis ministeerium paar päeva enne määruse allkirjastamist kooskõlastusringile seakasvatussektori sisese abi jagamise põhimõtted, mille alusel osutus väljaspool kolmandat tsooni tegutsevate ettevõtete abi pigem sümboolseks ning ei aita peatada põhikarja vähendamist. See kõik juhtus vaatamata põllumajandus- ja seakasvatusorganisatsioonide selgele vastuseisule ja palvele jaotusvõti uuesti läbi arutada.Foorumil jäi vastuseta õhku küsimus, milliseid samme Eesti seakasvatuse toetamiseks on valitsusel kavas astuda tänavu?

Kui püüda lühidalt vastata igipõlisele küsimusele, miks riik üldse peaks seakasvatajaid toetama (tegemist on ju tavalise äriga!?), siis minu arvates tuleneb abi andmise kohustus selgest avalikust huvist. Kuna riik ja Euroopa Liit on veterinaarsetest, toiduohutuse, teiste (liikmesriikide) toojate väliskaubanduslikest huvidest ja teistest asjaomastest kaalutlustest seadnud administratiivsed piirangud Eesti seakasvatajate tegevusele ja turustamisvõimalustele, mis on kaasa toonud turutõrked ja toojate sissetulekute drastilise vähenemise, siis lasub riigil ka kohustus leevendusmeetmete rakendamiseks.Statistikaameti andmetel peeti 2015.  aasta septembri lõpu seisuga Eestis 334 800 kodusiga, aastaga on sigade arv vähenenud 43 700 ehk 11,3% võrra. Olukorras, kus oleme sealiha tootmises langenud tasemele, mis ei suuda enam rahuldada siseturu vajadusi, võiks kodumaise sealihatootmise säilitamine huvi pakkuda nii poliitikutele kui tarbijatele.Seakasvatajad on näinud ollukorra leevendust eelkõige otsetoetuste maksmises põhikarja emistele, tsoneeringute lõpetamises või piiramises  ning metsigade arvukuse kiires vähendamises.Foorumil tõdeti, et kõige suurem löök Eesti seakasvatusele ongi olnud nn kolmanda tsooni kehtestamine.

Eesti Maaülikooli poolt möödunud aasta novembris läbiviidud uuringu kohaselt on enamus Eesti seakasvatajatest seda meelt, et seakasvatussektor vajab strateegiat, millest saaksid juhinduda nii seakasvatajad kui toiduainete töötlejad, söödatööstus ja teised seotud ettevõtjad ning poliitikud ja ametnikud. Kodumaise sealiha kasutamise kõrge määr Eesti toiduainetööstuses võiks olla seakasvatajate arvates olulisim strateegia eesmärk. Tarbija saab kodumaist seakasvatust toetada oma valikute kaudu toidukauplustes, juhul kui kaupmehed seda valikut võimaldavad.