Ameerikas: 50 aastat ajast maas

Järgnev väetiste kasutamise kasv mis meil toimus oli ka mujal arenenud maades kuid seal läksid saagid üles vastavalt väetiste kasutamise kasvule. Meil jäid viljasaagid aga ikka 2 t/ha piiresse s.t. et toimus üleväetamine ligikaudu 20 aastat. Maksimumkogused, mis kasutati oli kaheksakümnendate lõpus. Selleks, et seda kasutatud kogust ette kujutada, pidi Eestisse saabuma aasta ringselt igal päeval rong 20 väetisevaguniga! 

Järgnevalt aga olukord muutus täielikult - Nõuka aja järgselt vähenes väetiste kasutamine 12 korda (mitte protsenti) ja kogu Eestis kasutati sama palju väetist kui varemalt ühes maakonnas! Nüüdseks olema juba 20 aastat põlde alaväetanud. Osaliselt on kindlasti veel saada muldadest sinna omal ajal ohtralt antud fosforit ja ka teisi elemente, mis on vähemliikuvad. Kui taoliselt jätkame, võime teatud määral öelda, et elame ka oma laste arvel, kuna pärandame neile vaesemad mullad, kui ise saime!

 

 

 

 

 

 

 

Toitainete bilanss ehk põldudelt saagiga äraviidavate elementide kogus ja väetistega tagastatav on meil negatiivne olnud viimased 20 aastat. Põllumajandusuuringute Keskuse  andmetel eriti kaaliumi osas ning eriti mahekasvatajatel. Siin peaks mullakaitse regulatsioonid appi võtma. Kui kaua võib vaid looduse ja muldade vaesustamise arvel toota?

Iseseisvuse järgselt esimestel aastatel pandi põldudele suuresti vaid kõige odavamat lämmastikväetist ning loodeti, et küll taim mullast ikka midagi saab. Tasapisi hakkas olukord paranema:  5-10% aastas oli kasvu. Tagasilöök oli jällegi 90-ndate lõpus majanduskriisi järgselt. Siis hakkas aga kasutamine jällegi tasapisi suurenema ning 2008. aastaks oli juba väetistest ainult 1/3 lämmastikväetised. Ülejäänud siis kas tasakaalustatud NPK väetised või ka PK väetised.  See oli juba ligilähedane optimaalsele ning sel aastal saadi põldudelt ka rekordsaagid.

 

 

 

 

 

 

 

Järgnev majanduskriis viis kasutuskogused jälle tagasi 2004. aasta tasemele. Sealjuures hakati jällegi enamuses vaid N-i kasutama: ligikaudu 2/3 aastal 2009. Pärast seda hakkas tasapisi jällegi olukord paranema ning loodetavasti saavutatakse järgmisel hooajal juba kriisieelne tase. Väga hea on näha, et ka puhta lämmastiku osa on tasapisi vähenenud ning enam pööratakse tähelepanu tasakaalustatud väetamisele.

Muld on üks vähestest asjadest, mis õigel kasutamisel muutub järjest paremaks. Kasvatades põllul mingit kultuuri, viime sealt ära vaid meid huvitava osa - saagi. Ülejäänud osa taimest: juured,  tüü ja paljudel juhtudel ka põhk lähevad mulda tagasi ning parandavad mulla seisundit. Mida suurem on saagikus, seda enam jääb mulda ka taime jäänuseid ehk orgaanilist ainet. Optimaalsel väetamisel kasvab mulla toitainete sisaldus või jääb vähemalt samaks ning kasvab ka huumusesisaldus. 

Seda kinnitab ka pikaajaline väetuskatse Jõgeva SAI põldudel. Seal on aastast 1997 väetatud teatud põlluosa igal aastal ühe ja sama skeemi alusel. Osa põllust ei ole saanud selle 17 aasta jooksul kordagi mineraalväetist, osa on saanud vähe (N 60kg/ha), osa keskmiselt (N100) ja osa rohkem (N140). Need väetisekogused on antud tasakaalustatud  YaraMila 18-9-9 kompleksväetisega.

 

 

 

 

 

 

 

Analüüsides nüüd mullas toimunud muutuseid, saab öelda, et mullad on enam vaesustunud toiteelementide poolest seal, kus pole mineraalväetiseid kordagi kasutatud! Osade elementide puhul isegi enam seal, kus kasutati natuke väetist. Ilma väetisteta variantides on taimik nii nõrk, et ei suuda oluliselt mulda vaesustada. Väikese väetamisega antakse aga taimele esmaseks kasvuks vajalik hoog sisse ning siis suudab see taimik juba kasvada palju enam mullavarude arvel. Analüüsides mulla huumusesisaldust oli see suurenenud just enam väetist saanud põlluosas.

Hinnates Eesti looduse olukorda, võetakse tihti mineraalväetiste kasutamise koguste andmed mõne viimase aasta kohta ja tehakse sellest järeldus, et järjest enam kasutatakse väetiseid ja see on väga paha. Jäetakse arvestamata tegelik toitainete bilanss põllul ning tase võrreldes muu maailmaga. Tegelikult oleme EL-s üks kõige madalama väetiste kasutamise tasemega maa. Muidugi siis ka kultuuride saagikuselt viimaste hulgas. Teeme samapalju tööd kui teistes arenenud Euroopa maades, kuid tulemus on 2-3 korda madalam. Sealt siis ka töö efektiivsus või tööviljakus. Polegi siis imestada, kui tehtud töö eest ei suudeta teiste maadega võrdset tasu maksta.

Kui kakskümmend aastat toimus meil põldudel üleväetamine ja nüüd viimased 20 aastat alaväetamine, siis nüüd oleks aeg muuta see tasakaalustatuks. Vaid taoliselt suudame säilitada oma muldade viljakust ja seal kasumlikult majandada.