Maisi koristamine ja sileerimine

Maisi koristamine. Optimaalseks niitmise kõrguseks loetakse 20 cm maapinnast. Heksli pikkus sõltub mitmest asjaolust, milleks on söötmise määr, rohusööda kogus ja toiteväärtus, jõusööda söötmise kogus. Üldjuhul ei tohiks heksli pikkus ületada 2 cm, minimaalne pikkus peab olema vähemalt 0,8 cm. 

Lühemat hekslit on hoidlas kergem kinni tallata, see sobib paremini söötmiseks noorkarjale ja lammastele ning võimaldab vähendada jõusööda koguseid ratsioonides. Maisiterad peab koristamise käigus purustama, vajadus on sõltuv maisi küpsusest. Näiteks kõrge kuivainesisaldusega terad ei allu iga kord mäletsemisele ja võivad jääda seedumata. Igal juhul on kasulik asetada maisi koristusmasinatele muljurid.

Maisi sileerimine . Maisi sileerimisel saadakse hästikäärinud silo, tänu madalale puhverdusvõimele (madal proteiinisisaldus) ja suurele süsivesikute olemasolule.

Maisi sileerimisel on soovitav lisada kindlustuslisandeid, esmajärjekorras bioloogilisi kuid ka keemilisi, mis pidurdavad ebasoovitavate bakterite ja seente kasvu silos. Üldjuhul kulgeb sileerimisprotsess 6 -7 nädalat, söötma võib seda hakata ka enne seda, kuid mitte varem kui 2 nädala möödumisel.

Maisihoidla tuleb täita ja kinni katta nii kiiresti kui võimalik. Kui hoidla täitmine kestab kauem  kui 1 päev, on soovitav silomass katta ööseks kilega.

Maisi toiteväärtus. Mais on madala proteiinisisaldusega (8...9% KA.s) põhisööt ja iseloomulik energiasööt, mis koosneb põhiliselt tärklisest, suhkrust, mis sileerimise käigus muutub piimhappeks ja seeduvast rakuseinast (kiud). Mais on maitsva põhisöödana kaaslaseks proteiinirikkale rohusöödale silo söötmisel ja karjatamisel.

Maisitärklis  moodustab kombinatsiooni vatsas fermenteeruvast energiast; vatsas „mööduvast“ tärklisest, mis konverteeritakse glükoosiks, mis imendub peensooles ja kasutatakse vahetult looma elutegevuses. Maistärklis vähendab vatsa atsidoosi teket, sest vastupidi tervilja tärklisele, mis kergesti vatsas lõhustub, toimub vatsa fermentatsioon märksa aeglasemalt ja mittetäielikult, vähendades selle tulemusena lenduvate rasvhapete teket ja atsidoosi ohtu. Kõrgetoodanguline piimakari sööb päevas 22-26 kg kuivainet, sealhulgas 15-16 kg põhisööta. Maisisilo lisatakse ratsiooni, et tõsta ratsiooni energiasisaldust (tihedust).

Üldlevinud praktiliste kogemuste järgi moodustab piimakarja ratsioonides maisisilo kuni 40-50% kuivainest, seejuures tärklisesisaldus on vähemalt 30%, proteiin 9%, neutraalkiu sisaldus kõigub 40-50% piires.

Suuremat tähelepanu on vaja pöörata maisisilo söötmisel mineraalainetele ja vitamiinidele, sest nende sisaldus võrreldes teiste söötadega on oluliselt madalam. Näiteks Ca sisalduse tase on ligikaudu 0,4% kg kuivaines. Ka fosfori tase on teraviljaga võrreldes madalam. Väga madal on E vitamiini tase, samuti mikroelementide s.h. seleeni sisaldus.

Peale piimakarja, söödetakse maisisilo lihaveistele, vasikatele kuni 6. elukuuni, lammastele ja kitsedele, ka sigadele.

Autor: Siim Older, Hindrek Older