20 aastat Eesti oma toidutööstust – kirev mosaiik võitudest ja kaotustest

Tegelikult tähistab kogu Eesti toiduainetööstus 20. juubelit. Tervikuna ilmestavad seda ajalugu nii au ja kuulsus kui ka valskus ja paanika. Nii mõnigi erastamiste ajal bravuurikalt loodud ettevõte on tänaseks maamunalt kadunud, on aga ka neid, kes võivad nüüd väärikalt oma aastapäeva tähistada.  

Eesti oma tootjad arvestasid siinse maitsega. Üks selliseid on lihatööstus Edgar, mis pani juba eelmisel aastal uhke pasunakoori läbi Otepää marssima, nii et ka linnarahvas kohaliku ettevõtte tähtpäevast osa sai.

OÜ Otepää Lihatööstus Edgar suurosanik ja juht Maie Niit meenutas, et algusaegadel, kui saabus vabadus hakata täiesti oma firmat üles ehitama, valitses ettevõtlikes inimestes suur eufooria, mida ilmestasid suur tegutsemistahe, aga ka arvukad magamata ööd probleemidele lahendusi otsides.

“Erastamine sõltus inimese tahtest. Kes tahtis teha, see ka sai, eeskirju ja piiranguid oli tunduvalt vähem kui praegu,” iseloomustas Niit. “Vabadus ja julgus ettevõtet luua oli magus katsumus oma suutlikkusele ja entusiasmile. Meie tegime erastamise tasakaalukalt, julgemalt oleks pidanud laenu võtma, et kiiremini tootmine käivitada.”

Raha oli toona kõigil vähe, noored ettevõtted, ka Edgar, hakkasid Euroopast ostma kasutatud seadmeid, mis olid küll väikesed ja väsinud, aga jõukohased osta ning võimaldasid hakata tootma rohkem Eestile omaseid tooteid. Senini olid ju kõik toiduretseptid üle suure liidu ühised. Loodavates väiketööstustes tehti uusi tooteid vastavalt toorainele, mida keegi jõudis osta ning mis võimaldas nii palju teenida, et töölistele palka maksta, riigi maksud maksta ja ehk veidi investeeridagi.

Maie Niit on ka nüüd seda meelt, et toidutööstuse koondumine suurte tegijate kätte põhjustab liikumist üheülbaliste toodete poole. Ta on kindel, et väiketootjad teavad kohalike inimeste harjumusi ja maitse-eelistusi ning muudavad poodides pakutava toidukraami mitmekesisemaks.

Toiduliit hoolitseb tarbija teavitamise eest. Eesti Toiduliidu juhataja Sirje Potisepp märkis, et 20 aasta jooksul on toiduturul ja toidutööstuses toimunud väga kiired muutused – idaturu kadumine, kohanemine ELi nõuetega, Eesti turu täielik liberaliseerumine, uute võimaluste avanemine uutel eksporditurgudel ja majanduslanguse üleelamine.

“Selle aja jooksul on Toiduliit organisatsioonina olnud pidevas arengus, kus üks põhilistest murdekohtadest toimus Eesti euroliitu astumisega 2004. aastal, mis on kaasa toonud seadusloomes kaasalöömise ka rahvusvahelisel tasandil,” rääkis Potisepp. “Teine liikumapanev jõud on ettevõtete jätkusuutlikule arengule ja konkurentsi- ning ekspordivõimele kaasaaitamine läbi struktuurfondide toetuste ettevalmistamise. Lisaks toidu­ainete promotsioon ja tervisliku toitumise propageerimine.”

Potisepp tunnistas, et majanduses ei ole ainult edasiminek ja tõus, vaid võivad olla ka ootamatud tugevad tagasilöögid. Muidugi mõista on need tagasilöögid raputanud ka kodumaist toidutööstust.

“Selleks, et tagada Eesti toiduainetööstuste kestvus ka edaspidi, tuleb palju tööd teha ekspordivõimaluste avardamiseks,” nentis ta. “Samas on oluline roll stabiilsel, ettevõtlust soosival majandus- ja maksupoliitikal ja kodumaise toidu eelistamisel.”

Tallinna Toidumessi Food Fair korraldaja OÜ Profexpo juhataja Tiit Sarv tunnistas, et aastad ei ole vennad ja kui enne majanduskriisi osales oma väljapanekutega üle neljasaja ettevõtte, siis tänavu on see kahanenud napilt saja piiri ületavaks toidutöösturite seltskonnaks.

“Siiski on toidumess traditsioon suurele osale Eesti toidutootjatest, müüjatest, toitlustajatest. Möödunud 20 aastat on täis meeletut muutumist ja meeldejäävaid arenguid nii majanduses laiemalt kui ka toidusektoris. Toidumess on olnud peegelpilt toimuvale,” iseloomustas Sarv messi kulgu ajas.

Toidumess siirdub toitlustamise suunas. Toidumessi alustalaks on tema sõnul arusaam, et messi kui ärikontakte vahendava meediumi toimumise aluseks on kolme osapoole – külastaja, eksponendi ja korraldaja – ladus koostöö ning üksteise soovide ja eesmärkide mõistmine.

“Algusaegadel oli n-ö jäme ots vahendaja ja kaubanduse käes, praeguseks on toidumess arenenud toitlustuskeskseks,” selgitas Sarv. “Viimast tuleb mõista kõige laiemas tähenduses, haarates koole, lasteaedu, haiglaid, kiirtoidukohti kuni tipp-restoranideni välja. Toidumess on koht, kuhu tulevad külastajana nii toidutootjad, vahendajad, jaekaubanduse kui ka teiste sidusalade esindajad.”

Eesti toitlustuskohtade ning jaekaubandusettevõtete koguarv on lähenemas seitsmele tuhandele, toidutootjaid on  tuhande ringis. Sarv usub, et see on piisavalt suur arv andmaks messi korraldamiseks vajalikul hulgal erialainimesi.

Sisuliselt kogu oma töömeheelu lihatööstuses veetnud, sellest kuraditosin aastat Valga Lihakombinaati juhtinud Elmut Paavel, kes nüüd on küll aktiivsest töösturiametist taandunud, omades vaid väikest konsultatsioonifirmat, märkis stoilise rahuga, et teda enam suurde toiduärisse ei tõmba. Ta kasvatab lapselapsi, elab nõnda väga hästi ära ega ole sunnitud pead valutama homse päeva äriedu pärast. Paarikümne aasta taguseid aegu meenutades tõdes ta, et üldjoontes kulges toonase Valga Liha- ja Konservitööstuse erastamine hästi, sest kohalik lihatootjate ühistu kasutas neile antud ostueesõigust. Nii sai ka Paavelist üks reformeeritud Valga Lihakombinaadi osanikest. Mälu värskendamiseks olgu lisatud, et Paavel müüs Valga Lihakombinaadi aktsiad 2005. aastal Soome toidukontsernile Atria.

Valgas ainus nõukaaegne toimiv lihatööstus. Nüüd aga on Paavelil heameel tõdeda, et Valga lihatööstus on enam-vähem ainus nõukogudeaegne lihakombinaat, mil veel elu sees.

“Nõukogude ajast polegi rohkem töötavaid lihatööstusi alles jäänud – Rakveret siis veel polnud, Saaremaa ehitati uuesti üles, Tartus on kunagise kombinaadi kohas veel kivihunnik alles, Tallinnas pole enam sedagi,” loetles Paavel. “Tolleaegsed tapamajad olid enamjaolt spetsialiseerunud liha­kerede väljaveole Venemaale, osa neist leidis erastamisprotsessi kaudu endale korraks uued omanikud, näiteks Võhma tegutses veel aastakese, kuid 1993. aastaks oli enamik neist hingusele läinud.”

Takkajärele mõtleb Paavel, et ehk oleks riik võinud hääbumisele määratud lihakombinaadid ise kinni panna, et mitte nende agooniat erastamisega pikendada.

Mõnevõrra teisiti läks sigalatega – edulisemad on siiamaani elus ja tõuaretus neis heal järjel, kuigi kümmekond aastat tagasi virisesid paljud, et majandamine on võimatu ja uksed tuleb kohe kinni panna. Ei pandud ühtigi, kuigi – tõsi ta on, et farmid on nõudnud suuri rahapaigutusi.

Eesti tootjatel toimiv tarneahel. Elmut Paavel peab otstarbekaks just sellist lihatootmise äriskeemi, nagu see Eestis valdavalt toimib – ühe kontserni tarneahelasse kuuluvad nii lihatootjatest põllumehed kui ka liha töötlejast toidutootja.

“See annab töötlejale kindluse tooraine saadavuse ja selle stabiilse hinna osas ja loomakasvatajale selles, et ta saab oma lihast kindla hinnaga kindlas kohas lahti,” rääkis Paavel. “Omal ajal, kui sigalaid oli vähe ja nad tegutsesid omaette, jooksid lihakombinaatide inimesed sõna otseses mõttes tapamajast tapamajja, et kas või kümme senti kilolt võitu saada. Mingist koostööst polnud siis juttugi.”

Paavel ei usu Eesti toidutööstuse ülemäärast sattumist piiritaguste omanike kätte ega tee sellest probleemi. Ta möönis, et lihasektoris on turul tõesti kaks suurt tegijat – HKScan ja Atria, kuid lisas, et valmislihatoodetes on siiski üle poole poeriiulitest hõivanud kodumaiste tootjate kraam.

 

Mis on mis

Toidumess Food Fair

Toimub alates 1993. aastast.

Korraldaja OÜ Profexpo.

Algselt suuresti tarbijatele suunatud üritustest on praeguseks välja kasvanud äriklientidele suunatud mess (B2B), kus lisaks uudistoodangu tutvustamisele on ka sellised valdkonnad, nagu sisustuse ja inventariga seotud tooted ja teenused, seadmed tootjale või toitlustajale, pakendid ja pakkematerjalid, töörõivad ja puhastusvahendid, IT-lahendused ja täiendõpe.

Lisaks eksponentide tutvustamisele toimuvad toidumessil mitmed konkursid – kuulutatakse välja parim kokk, noorkokk, pagar ja kondiiter, parim kelner, aasta teenindaja, parim koolisöökla, aasta parim kokaraamat ning toimub konkurss jõulutoode 2013.

Tänavu loodavad korraldajad messil tervitada üle 6000 kodumaist ja üle 500 piiri tagant saabunud külastajat.

29.10 seisuga oli messile registreerunud 114 eksponenti.

Tavakülastaja messipääse maksab 15 eurot, messile pääseb alates 18. eluaastast.

Toidumess on avatud 30.10–1.11 iga päev kell 10–17.

Lisainfo: www.profexpo.ee

 

Eesti Toiduainetööstuse Liit

Asutati 3.11.1993.

Asutajaliikmed olid teiste seas tänini ehk küll teise nimega, aga siiski edukalt tegutsevad ettevõtted: Tallinna Parfümeeria ja Toidurasvade Kombinaat, RAS Säilis, Eesti Kartulitöötlejate Ühistu, OÜ Areto, AS Eesti Tubakas, RAS Kalev, RAS Tartu Pärmitööstus, RE Liviko, AS Saku Linnas, Assotsiatsioon ASTO, AS Tallinna Karastusjoogid, ÜE Estkompexim, AS Paulig Baltic, AS Fazer Eesti, Eesti Piimaliit, ÜE Saku Õlletehas.

Toiduliidu esimeseks juhatuse esimeheks valiti Cardo Remmel, alates 2005. aastast on sellel ametikohal keemikuharidusega Sirje Potisepp, kes varem töötas kümmekond aastat erinevatel ametikohtadel ASis Remedia.

Liidu eesmärk on pakkuda liikmetele tugevaid põhiteenuseid, olla tööstusharu huve esindav arvestatav partner avalikule sektorile, rahvus­vahelistele organisatsioonidele ning tänu laiapõhjalisele liikmeskonnale olla kogu toidutööstuse esindusorganisatsioon.

Alates 2004. aastast on Eesti Toiduliit Food Drink Europe (Euroopa toiduliidu) täisliige.

Lisainfo: www.toiduliit.ee

Allikad: OÜ Profexpo, Eesti Toiduliit

 

Kommentaar

20 aastat Eesti toidu au sees hoidmist

Sirje Potisepp, Eesti Toiduliidu juhataja

Eesmärgiga aidata kaasa toidutööstuse konkurentsivõime tõstmisele, kogunesid 3. novembril 1993 riigiettevõtte Liviko saali 22 sektori esindajat – asutati Eesti Toiduainetööstuse Liit (toiduliit).

Asutajaliikmete hulgas olid ettevõtted, kellest suur osa praeguseni edukalt tegutseb, olgu siis sama või uue nime või struktuuri alusel. Tänapäeval on toiduliit sektori suurim esindusorganisatsioon, mille liikmeskond erialaliitude kaudu hõlmab peamisi ettevõtteid Eesti toiduainetööstuse kõigilt erialadelt ning kes annavad umbes 85% Eesti toidutööstuse käibemahust.

Toidutööstus on üks kiirema tootearendusprotsessiga sektoreid, tuleb käia tarbija teadmistest sammu võrra eespool ja osata tarbija vajadusi prognoosida. Üha olulisem on jälgida tervislikkuse aspekti, tõsta tarbijate teadlikkust erinevatest toidukategooriatest kuni toidus sisalduvate üksikute toitainete teavitamiseni välja. Nii on toiduliit arvukalt korraldanud tarbijatele teavituskampaaniaid erinevatest tootekategooriatest: mahl, koorejäätis, rapsiõli, sealiha, tume šokolaad, valmistoidud.

Tugeva turunduseta ei suuda aga ükski toidutööstus konkurentsis püsida. Toiduliit on käivitanud Eesti parima toiduaine tootekonkursi, millel järgmisel aastal täitub 20. aasta. Ellu on kutsutud ja viidud koostöös kaubanduskettidega lipumärk, mis viitab Eestis toodetud toiduainetele. Traditsiooniks on saanud iga-aastane toiduainetööstuse aastakonverentsi korraldamine, millest on saanud toidutöötlejate aasta tähtsündmus.

Toiduliidu tegutsemispõhimõte on olnud läbi aegade aktiivne ühistegevus, mis on aluseks kompetentsile edu saavutamiseks seadusloomes ja ärikeskkonna parandamisel.

Tugev katusorganisatsioon laiapõhjalise liikmeskonnaga on ainus võimalus esindada professionaalselt tööstusharu huvisid kõigil tasanditel.

Toidumess kui kohtumiste ja mõõduvõtmise koht

Tiit Sarv, Toidumessi korraldaja aastast 1993

1993 alustas tollane Profindex andmebaaside – kaupluste ja hiljem ka toitlustusettevõtete registrite koostamist. Infot vajasid nii uued vahendajad, maaletoojad, välisfirmade esindused kui ka kodumaised tootjad.

Kuivast infovahendusest jõudsime arusaamani, et miks ainult andmeid vahendada, võiks ka osapooled silmast silma kokku viia. Kogemuse poolest toetasid esimese Balti rõivamessi korraldanud Vambola Tiik ning Aimar Altosaar koos oma tiimidega. Olime koos äripartner Timo Erkinheimoga valmis kogutud info messi vormis n-ö elustama. Tollal alguse saanud kliendi vajaduste tundmine ja pidev jälgimine viis esimesed messid tuntuse tippu ning sellega kogunes hindamatu kogemustepagas.

Toidumessi fenomen on tänapäeval sõnastatav kui toiduala eri pooli siduv traditsioonidega sündmus, mis kannab endas piisavalt kokkupuutepunkte erinevatele osalejatele.

Toidumessil kohatakse vanu kolleege, õpingukaaslasi, ­uudistatakse turule tulijaid, võetakse mõõtu tootekonkurssidel ja kutsevõistlustel. See kõik loob kordumatu sündmuse, mis loob ja hoiab, laiendab ja kasvatab turgu ning kliendibaasi.

Korraldajana tunnen rõõmu asjatundliku erialapubliku, hea ettevalmistuse ja selge sõnumiga eksponentide ning asjalike koostööpartnerite üle. Õnneks on neid kõiki jagunud meile ühistesse ettevõtmistesse kogu käidud 20 aastat.