Töötleja peab tagama toidu ohutuse

Etteheited kõlasid, et just toidutootjate surve tõttu on meie noorsugu võõrdunud juurviljade söömisest, lõviosa rahvast toitub äärmiselt ebatervislikult ja seda kõike sellepärast, et tööstus ei varusta poelette tervisliku kraamiga, vaid paiskab müüki kräppi (ingl crap, praht, prügi).

Kritiseerijad armastavad meie toidulaua koostist arvustades tugineda presidendiproua Evelin ­Ilvese seisukohavõttudele, kes sõna kräpp meie sõnavarasse juurutaski.

Kritiseerijad ei valda teemat. Sirje Potisepp paneb kritiseerijatele süüks, et sõna võtta ja vinguviiulit mängida tahavad paljud, aga asja sisust, näiteks toidutootmise olemusest, tehnoloogiast ja tootearenduse põhimõtetest teavad vähesed – võetakse teema ette ja siis igaüks arvab midagi.

Meedias need arvamused aga võimenduvad ja külvavad niigi ebateadliku tarbija pähe veelgi rohkem segadust.

Selge on see, et inimeste teadlikkust tuleb senisest rohkem kasvatada. Ehkki tootjatel pole otsest kohustust tarbijat harida, on vajadus selleks ilmne, arvab Potisepp.

“Millegipärast ülistavad kõik kodusel moel valmistatud toitu taevani, aga kui mängu tulevad masinad ehk tööstuslik toidutootmine, muutub toidu kvaliteet kohe justkui halvaks,” iseloomustab Potisepp laiades rahvahulkades kinnistunud mõttelaadi. “Seisukohti ja hoiakuid on väga erinevaid, mõni on pädev, sagedamini on need aga absoluutselt ebaadekvaatsed. Nii või teisiti, need tekitavad meis, tarbijates, segadust ja hirmu – keda või mida usaldada?”

Nii ongi toiduliidu juht seisukohal, et adekvaatset infot on meedias vähe, peamiselt ainult rünnatakse toidutööstust. Asja ees, teist taga, leiab Potisepp. Ta arvab, et toidu puhul on oluline, kuidas on valitud ja hangitud tooraine – see peab olema kvaliteetne. See on kvaliteetse toidu eeldus.

Tootjad ei sõlmi tarbija selja taga sobinguid. Atria Eesti juhataja Olle Horm kinnitas, et toidutootja ei saa tarbija ees salatseda või kusagile varju pugeda, sest järelevalveorganid on terased, seadused nõudlikud ja ka tarbija pole siia ilma eile sündinud.

Hormi hinnangul ei maksa arvata, nagu sepitsetaks tööstuses vandenõusid, kuidas saaks toidukraami ostjat haneks tõmmata ja talle nn kräppi sisse sööta – tööstuse asi on pakkuda valikuid.

“Ma tõesti ei kujuta ette, kuidas võiks ja saaks üks lihatööstus hoolitseda selle eest, et meie lapsed sööksid rohkem juurvilja,” küsis Horm retooriliselt. “Mis puutub toidu kvaliteeti, siis kvaliteet on suhteline mõiste. Nagu ka inimeste erinev maitse. Tootja saab tagada ja peabki tagama, et toit oleks ohutu. Selleks on meil ennekõike enesekontroll, lisaks ka riiklikud kontrollinstantsid,” ütles ta.

Pärast toidu ohutuse tagamist tulevad Hormi sõnul teised kriteeriumid – maitse, tervislikkus, tarbija eelistused ja sellest lähtuv tootearendus.

Lisaaineteta toidutööstus hakkama ei saa. Horm on seisukohal, et toidutöösturid pole kõige õigemad hindama, mis on tervislik ja mis vähemtervislik – seda otsustagu teadlased ja järelevalveorganid, tootja ülesanne on toidu­kraam vastavalt koostisele märgistada.

Horm märkis samas, et lihatoodete maitsemaailm suundub üha rohkem clean label’i ehk puhta etiketiga toodete poole, kus on kasutusel väga vähe koostisaineid. See on uus trend ühest küljest tootearenduses, teisalt ka toidu eeldatava tervislikkuse mõttes.

 “Näiteks ahjukarbonaadi maitsestamisel kasutame vaid musta pipart ja soola ning retro-sarja vorstides on vähem koostisaineid kui teistes,” selgitas Horm.

Hormi sõnul on see suur väljakutse, sest tooted peavad samal ajal säilitama hea väljanägemise ja olema maitselt meelepärased. “Lisaainetel on täita kindel ülesanne. Vorstil, mis säilib vaid kaks päeva ja näeb hall välja, poleks ostjad,” nentis ta.

Horm kinnitas, et tööstused kasutavad lihatoodetes vaid neid koostisaineid, mis vastavad toiduohutuse nõuetele, on läbinud teadlaste uuringud ja järelevalveasutuste kontrolli.

“Nõuete täitmine ja range kvaliteedi järelevalve kindlustab, et inimesteni jõuab toit, mis on ohutu ja täidab erinevad soovid – on maitsev, mugavalt kasutatav, isuäratava väljanägemisega ning säilitab oma maitse ja väljanägemise pikka aega,” lausus Horm.

Kvaliteedi mõiste saaks defineerida. Ka teised toidutööstuse spetsialistid jagavad seisukohta, et toidu kvaliteedi kriteeriumid on üsna hägusad ja sõltuvad paljuski toidu tarvitaja maitse-­eelistustest.

Toitumisteadlane Mai Maser peab toidu kvaliteeditunnuste sõnastamist võimalikuks, aga millegipärast pole keegi seda siiani ette võtnud. Rääkides toidu kvaliteedist, peetakse eelkõige silmas selle ohutust, värske kohaliku tooraine kasutamist ja lisaainete väikest osakaalu.

“Kvaliteedireegleid saaks kahtlemata defineerida, aga see sõnastus tuleks siiski üsna laialdane ja sõltuvuses konkreetsest toidust,” märkis Maser. “Toidu osa meie tervises on väga oluline – tervisehäire või allergia on kiired nähud, aga toit mõjutab tervist pika aja vältel ja kõiki võimalikke tagajärgi me lihtsalt ei tea.”

Põllumajandusministeeriumi toiduohutuse osakonna juhataja Martin Minjajev lausus, et ka Euroopa tasandil on jõutud arusaamiseni, et toiduainete kvaliteedi parameetreid pole mõtet väga täpselt reguleerida, sest see võib töötlejaid pigem ahistada.

“Rõhuasetus on toidu ohutusel – see on selgelt must ja valge,” ütles Minjajev. Tema sõnul jõustub järgmisel aastal uus toiduainete märgistamise määrus, mis peaks senisest täpsemalt reguleerima ka toidukraami praegust vabatahtlikku, või kui soovite, siis ka meelevaldset märgistamist.

Kvaliteedimärk on tarbija usaldus. ASi Selver juhataja Andres Heinveri hinnangul on tarbijal hea mälu. Ühel sarnastest toodetest on ostja eelistus, teisel mitte, ja kui tarbija igal aastal näiteks eelmistest jõuludest armsaks saanud verivorstide juurde tagasi pöördub, siis see ongi Heinveri sõnul märk toote kvaliteedist.

“Tarbijas tekkinud usaldus ongi üks kvaliteedi kriteerium,” tõdes ta. “Turundus ei tohi kindlasti petta, aga usun, et ega meie tootjad üritagi tarbijaga peitust mängida. Leian, et tarbijale piisab teadmisest, et Eestis müüdav toit on hea ja tervislik ja valik on lai.”

Tarbija maitse vajaks kujundamist. Perearst ­Anneli Talvik on tarbijale selgituste jagamise koha pealt kriitiline, märkides, et poelettidel valitsevas virvarris orienteerumiseks on rahvale tarvis spetsiifilist koolitust.

Tõepoolest – mida rohkem valikuid, seda enam segadust. Näiteks toob Talvik välja võimaluse, et kui toote peal on suurelt reklaamitud, et tegemist on e-ainetest prii kraamiga, võib lähemalt uurides selguda, et selles sisaldub 50% suhkrut, mis pole ka palju parem variant.

“Küsimus on selles, kuidas süvendada teadlike, inimestele kasulike valikute tegemist,” nentis Talvik. “Paraku ei analüüsi lõviosa ostjatest poes, kas see asi on tervislik, liialt rasvane või kas see liialt suhkrune. Ka maitset annab kujundada ja see maitse peaks viima inimese rohkem tervislike toiduainete juurde. Kui jätta see inimese enda otsustada, siis astub ta oma maitset järgides suure tõenäosusega ämbrisse,” lausus Talvik.

Tervise Arengu Instituudi spetsialist Anneli Sammel on seda meelt, et tarbija harimise huvides võiks igast tootegrupist määrata kindlaks tooted, mida võiks tarbijale kindlasti soovitada. Selle korraldamise peaks nii Sammeli kui ka Talviku arvates enda peale võtma riik, näiteks tellimusena teadusasutustest.

 

Kommentaar:

Lihamassist kondijahu ei leia

Sirje Potisepp, Eesti Toiduliidu juhataja

Üks asi vajab selgeks rääkimist. Kondilihamassi pole olemas, on kondijahu, mida kasutatakse loomasöödaks ja tehakse kontidest. Õige on öelda lihamass. Ja kondijahu ei kasutata toiduainetes.

MDM, mis tuleneb inglise keelest: mechanically deboned meat – mehaaniliselt konditustatud liha. Kasutatakse ka lühendit MSM – mechanically separated ­meat, st mehaaniliselt eraldatud liha. Ingliskeelsetes vastetes on seega juttu mitte lihamassist, nagu eesti keeles, vaid lihtsalt lihast.

Möödunud aegadega, näiteks kümne aasta taguse ajaga on muutunud see, et lihamass on veelgi kvaliteetsem ja konte sinna sisse ei satu. Ma tean, et mõni tööstus halvustab lihamassi meelega, kuid põhjust selleks ei ole, nad teavad seda isegi.

Nii mõnigi aastate eest Ausa Kaubamärgiga liitunu on praeguseks lihamassi kasutaja.

 

Pane tähele:

Evelin Ilves ja toidusedeli teemad

2009 – Evelin Ilves nimetas kräpiks transrasvhappeid sisaldavaid maiustusi, mida toodab ka Eesti suurim magusatootja Kalev. Ta soovitas vanematel lastele neid kui kahjulikke maiustusi mitte anda.

2010 – Eesti Tervisedenduse Ühing valis Evelin Ilvese aasta tervisesõbraks.

2011 – Ilmus Evelin Ilvese kokaraamat “Kingitud maitsed”.

2012, Õhtuleht – “Suhkur on enamikus valmis- ja kiirtoitudes, olgu nad siis magusad või soolased. Sellest hoidumiseks on parem suurtest poodidest toidu ostmisest loobuda. Õnneks tekib turge üha juurde ja nad muutuvad aina paremaks.”

2012 – Evelin Ilves kutsub eestlasi üles toidupoodides tähelepanelik olema, sest tema hinnangul hakkab odav maisisiirup toidukraami koostisesse ilmuma.

2012, Kodukiri – “Salakesi hiilisid toidu sisse transrasvad. Kas sama salaja tuleb maisisiirup? Minu kui diplomeeritud arsti südametunnistus ajas mind rääkima.”

2012, Kodukiri – “Ainult hoolikas, tähelepanelik ja teadlik tarbija saab teha tervislikke valikuid. Minu missioon on terve inimene, eriti aga terved lapsed.”

2013, äripäev.ee – “On eeskuju vääriv, et koolitoidu puhul lähtub Milano linnavõim nn null kilomeetri põhimõttest.”

Allikas: Äripäev 

Loe lisaks www.tunnetoitu.ee

Eesti Toiduliidu asutatud lehekülg, kuhu nüüd paigutati uus alajaotus, kust saab mitmekülgset infot tööstustes kasutatava tooraine, transpordi, tootmise ja pakendite kohta. Samuti leiab ­lehelt tervisliku toitumise näpunäiteid.