Toidutootjad piiluvad Aasiat

Eesti Toiduainetööstuse Liidu juht Sirje Potisepp jagab ekspordile suunatud sihtturud kolmeks. Esimese grupi moodustavad lähiriigid, kuhu on lihtne tarnida tooteid nii  logistilistel põhjustel kui ka säilivusaja järgi. Teise kategooriasse paigutab Potisepp nii-öelda vana Hansa Liidu teekonna riigid nagu Taani, Rootsi, Saksamaa ja  Suurbritannia. Nimetatud regiooni ei ole enam nii lihtne siseneda, panustada tuleb turu-uuringutele ning teada võiks eelkõige maitse-eelistusi. Toiduliidu juhi teatel tuleb ettevõtjatel teise kategooria riikide puhul lähtuda nõudlusest, mitte enda soovidest. Läbilöögiks peab ettevõte olema paindlik, sest Eesti ettevõtted pole  Euroopa mõistes suured.

Mongoolia võib meeldivalt üllatada. Kolmandasse gruppi paigutaks Potisepp kõik ülejäänud maailma piirkonnad. Toiduliidu juhi teatel on praegu kõik pilgud suunatud Aasiasse – kusjuures mitte ainult Hiinasse ja Indiasse, vaid ka näiteks Mongooliasse. Kuigi esimese hooga tundub Mongoolia üllatava sihtriigina, ütleb Potisepp, et ettevõtjad peaksid otsima ka kõikvõimalikke nišše. Ta tõi ühe näitena Eesti toiduainete ekspordi Austraaliasse.

Potisepa teatel huvitub Hiina eelkõige piima- ja lihatoodetest, kuid ka pika säilivusajaga toiduainetest. “Olen kindel, et Eesti  piimapulber on börsi ja vahendajate kaudu juba ammu Hiina turul,” ütles Potisepp. Põhjus, miks hiinlased näiteks piimatooteid välisriikidest otsivad, peitub kodumaise  toodangu usaldusväärsuse vähesuses.

Hiinlased kutsuti Eestisse. Põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder kinnitas ka riiklikku huvi ettevõtete abistamiseks Hiina turule sisenemisel. Ministri kinnitusel on Hiinast reaalne nõudlus  ning Eesti ettevõtted on võimelised ka piisavas mahus tootma.

Eesti on teinud ka Hiina põllumajandusministeeriumile ettepaneku sealse delegatsiooni  kutsumiseks Eestisse, et aasialased saaksid kontrollida siinset toiduohutussüsteemi vastavust kindlatele nõuetele. Nüüd ootab ministeerium vastust, kas ja millal saavad hiinlased tulla. Kui kahe riigi läbirääkimised peaksid kulgema edukalt, siis saab Eesti piimatoodete sertifikaadi, mis lubab kodumaistel ettevõtetel turustada  otse 1,3 miljardi elanikuga Hiinasse.

Euroopa Liidus peab Seeder oluliseks kaupade vaba liikumist ja võrdseid konkurentsitingimusi. Ministri sõnul on euroliidu mõlema alustalaga probleeme. “Võrdsed  konkurentsitingimused saavad olla siis, kui toetuste poliitika on võrreldav ja võrdne, riigiabi reeglid on ühesugused ja antav riigiabi erinevates riikides on  põhjendatud ja võrreldav,” selgitas minister. Seederi sõnul on arusaadav kohaliku toidu eelistamine, kuid see ei tohiks saada vaba kauba liikumisel takistuseks. Kuigi seaduslikke takistusi pole näha, on ministri hinnangul erinevate bürokraatlike takistuste tõttu raske just uutele turgudele siseneda.

Nostalgiline tagasivaade võiks praegu tulu tuua. Potisepp näeb toidu ekspordis võimalust endiste sotsialismimaade näol, kus tuleks kasuks Eesti sotsialistliku ajastu maine, mis on endise Nõukogude Liidu riikide jaoks säilinud senini läänelikuna. “Me võiksime seda ära kasutada, aga sageli on nendes riikides poliitilised barjäärid. Tähtis on äridelegatsioonil koos peaministri või  presidendiga minna uksi avama,” ütles Potisepp, kelle ettepanekuga liitus A. Le Coqi juht Tarmo Noop. “Inimestel on Vene ajast kuklas teadmine, et Eesti toode on  kvaliteetne,” ütles Noop. ““Made in ¬Estonia” tekitab sealsetes inimestes usaldust. Lääne pool ei tekita midagi, pigem vastupidi.”

Noobi sõnul tuleb edukaks ekspordiks esmalt saada koduturul tugevaks tegijaks ning hiljem suunata ressursid väljapoole. “Iga riigi toidu¬ainetööstus on suunatud eelkõige oma  vajaduste rahuldamiseks, mitte välistarbimise rahuldamiseks,” ütles Noop.

Kvaliteedile enam rõhku. Minister Seederi hinnangul on siseturul võimalik toiduainetööstust muuta ka nii, et hind langeks ja kvaliteet säiliks. “Reeglina iseloomustab Eesti tooret ja valmistoodangut  kvaliteet, selles ei tohi me järeleandmisi teha,” ütles Seeder. Tema ütluste järgi on meil arenemisruumi tootmisefektiivsuse tõstmisel, mis teiste  lääneriikidega võrreldes jääb oluliselt kehvemaks.

Peamise murekohana tõi Seeder esile tehnoloogilise baasi, mis on viimaste aastatega küll paranenud, kuid näiteks põllumajandustootjate kapitali¬seeritus on lääneriikidega võrreldes ikkagi kehvem. Pikas perspektiivis tuleks konkurentsivõime tõstmiseks investeerida just tehnoloogilistesse uuendustesse. See aitaks hinda alandada, kuid kvaliteeti säilitada.

Seeder tõi ka välja põllumajandustoetuste erinevuse Eesti ja lääneriikide vahel, mis on praegu viimaste kasuks. Inimressurssi peaks ministri  hinnangul jaguma, kuna eestlastel on olemas põllupidamise traditsioonid, teadmised ja oskused. Uue tehnoloogia kasutuselevõtt ei tohiks üle jõu käia põllumajandus- ega toidutööstusele.