Eesti toidu ekspordieelised - paindlikkus ja ehedus

Nende alternatiivide leidmiseks korraldas põllumajandusministeerium Eesti toidutootjate ja põllumeeste vahelise vestlusringi, millest selgus, et Eesti toiduainete ekspordis on peamised märksõnad meie tootjate paidlikkus, toodangu kõrge kvaliteet ja kiire reageerimine turuolukorra muutustele. Et aga ükstaskõik millisel välisturul edu saavutada, tuleb lisaks kõigele muule tagada ka meie toodete konkurentsivõimeline hind.Samas on siin peidus paradoks, sest mida suurema lisandväärtusega ja mida parema kvaliteediga toodangut valmistada, seda kõrgemaks kipub kerkima ka selle toodangu omahind. Ja loomulikult ei soostu ükski tootja seda pelgalt ekspordi nimel alla omahinna müüma. Samas - statistika on meie tootjate jaoks üsna positiivne, sest numbrites väljendatuna läheb vähemalt kolmandik Eestimaal toodetud toidust ekspordiks.

Toidu eksporti suunab ka riiklik poliitika

Põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder peab Eesti toidu piiritaguse eduloo peamisteks kriteeriumiteks just selle hinda ja eripära ning usub, et edu saavutamiseks peame oma toorainet püüdma maksimaalselt väärtustada.

"Selge on see, et ennekõike peame hoidma koduturgu, see on lausa osa rahvuslikust majandusest," kinnitas Seeder. "Ja me ei saa ka lõputult killustuda erinevate turgude vahel. Peab tähele panema, et eksporti, mitte ainult toidu eksporti, mõjutab palju ka riikidevaheline nn suur poliitika, seega ei sõltu turu leidmine pelgalt ettevõtja initsiatiivikustest, olulist rolli mängib ka riiklik poliitika. Riigi roll peab siinkohal olema sääraste riskide maandamine."

Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja juhataja Roomet Sõrmus leidis, et olulist potentsiaali välisturgudel edu saavutada on Eestimaalt pärit ja siin tooteks töödeldud piimal ja kalal.

Eesti Toiduliidu juhataja Sirje Potisepp märkis, et oluliseks osaks Eesti toidu piiritaguses müügiedus peab saama aktiivne turundus, mida aga siiani kuigi jõuliselt pole kas osatud või tahetud teha.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

"Kodumaine tooraine on kallim ja kergitab ka eksporttoodangu hinda," möönis Potisepp. "Piiri taga tuleks teha ekstra tugevat turundustööd, Eesti toodangut võiks ehk müüa ka mingisuguse ühisbrändi all."

Lisaks peab ta meie ettevõtete konkurentsieeliseks ka paindlikku tootmisvõimekust.

Eesti Peakokkade Ühenduse juhataja Inga Paenurm, kes praegu juhatab igapäevaselt meie presidendi toitluetamist, tunnistas, et toitlustusasutused ei saa alati kodumaist toorainet eelistada puhtlalt pragmaatilisest konkurentsist tulenevatel põhjustel - siinse tooraine kõrge hinna tõttu ei suudaks restoran lihtsalt turul püsida.

"Meie klient on ikkagi suhteliselt hinnatundlik ja sellepärast on kokad sunnitud kasutama ka odavamat välismaist toorainet," tõdes Paenurm.

Kalatöötlemisettevõtte ASi Spratfil juhataja Peeter Loim on seda meelt, et riik on enda rahvusvahelisel areenil näitamiseks iseenesest palju ära teinud.

"Vahel mõtled, et ehk liigagi palju, sest teinekord tundub näiteks messidel käimisel vähe sisukust olevat," nentis Loim. "Samas on riik ettevõtetele püstitanud suured ülesanded, mille rahastamine aga pole nende ambitsioonikusega proportsioonis."

Meie söögikraam peab selgelt teistest eristuma

ASi A Le Coq juht Tarmo Noop tunnistas paljukorratud teooriat, et Eesti ettevõtja toodangut kui potentsiaalset konkurenti ei oota keegi kusagil avasüli ja sõbralikult - rohkem või vähem kaitseb oma turgu iga riik. Et kusagil kanda kinnitada, peame Noobi hinnangul leidma selle põhjuse, miks keegi kusagil maailmas üldse meie tooteid peaks soovima osta. Näiteks võib see olla selge eristumine muudest toodetest.

"Eristuda võib ka omanäolise pakendiga, aga nii või naa eeldab edukas müük siiski massturundust, mida meie firmad pole siiani suutnud ette võtta," kinnitas Noop, kelle sõnul on Eesti kui kvaliteetse toidukraami tootja maine kõrge küll Venemaal, aga ta ei julge seda kinnitada näiteks prantslaste või sakslaste kohta. "Läänepoolsetes riikides kehitatakse eestimaise toidu peale lihtsalt õlgu," leiab ta.

Põllumajandusühistu Kevili nõukogu esimees Jaak Läänemets ütles, et ühistu on ennast ajaga õigustanud kui kanal, kuidas ühiselt põllumeestest liikmete kaupa müüa ja saada selle eest õiglast hinda.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

"Kindlasti üks põllumees eraldi seda teha ei suuda," kinnitas ta. "Eesti kasutamata ressurss ekspordi arendamisel on aga omavahelise infovahetuse arendamine. Näiteks erinevalt Ukrainast või Kasahstanist ei tunne keegi maailmas Eesti toiduvilja. Meie maakler näeb kurja vaeva, et seda klientidele teatavaks teha ja selgitada."

Läänemets lisas, et ühistusse koondunud viljakasvatajaid aitaks riigipoolne paindlikum ekspordimüügi käibemaksu tagastus - müügihooajal jääb põllumeestel sadu tuhandeid eurosid ühekorraga käibemaksu alla kinni, seda võiks Läänemetsa sõnul mingil moel sujuvamalt tagasi maksta.

Kohalikule toorainele rohkem väärtust

ASi Tere juhataja asetäitja Ülo Kivine tõdes, et Eestis on toiduainetööstus väga tihedalt seotud põllumajandusega ning ka ekspordi arendamisel tuleb kahte sektorit vaadelda lahutamatute kooslustena.

"Aitaks tark koopereerumine ja nutikas müügitegevus, välismaal peaks nende kahe valdkonna eesmärk olema ühine," iseloomustas Kivine mõistlikku ja edasiviivat tegevust piiri taga. "Ka eestimaist toodangut võiks välismaal püüda müüa ühise märgi all - olgu selleks iseloomulikuks sümboliks siis pääsuke, Saaremaa, Tallinn või Eesti lipu värvid, see on juba kokkuleppe küsimus. Tähtis on, et kontseptsioon ja strateegia oleks koordineeritud, et ajaksime ühtset joont."

Kivine teoretiseeris, et iseenesest võiks kogu Eestis toodetavast piimast teha lõssipulbrit, seda saaks umbes tosinkond rekkatäit päevas ning selle laia maailma maha müüa. Oht peitub selle ühekülgse lähenemise puhul selles, et poleks enam võimalik põllumehele pidevalt stabiilset toormehinda maksta.

Põhjuse, mis Eesti piim on kallis, sõnastab Ülo Kivine järgnevalt: "Eesti piimatootja on väga hea müügimees, ta müüb 25% toorpiimast Eestist välja ja just sellepärast ongi meie piim kallis."

Kivine usub, et toorpiima väljaveole saaks piiri panna, valmistades senisest rohkem lisandväärtustooteid. Praegu on nende osakaal piimanduses vaid viie protsendi ringis. 

TASUB TEADA

NUMBER 1: 0,099% moodustas Maailma Kaubandusorganisatsiooni andmetel (WTO) Eesti eksport 2012. aastal maailma koguekspordist, 2010. aastal oli see näitaja 0,085% ja asvustrateegia aastaks 2020 näeb ette selle kasvu 0,11 protsendini.

NUMBER 2: 172,8 miljoni euro eest eksportisid Eesti ettevõtted mullu piima ja piimast valmistatud tooteid, valmistoidukaupu müüdi piiri taga kokku 420 miljoni euro eest, koos põllumajandussaadustega moodustas sektori eksport mullu umbes üks miljard eurot.

KUUPÄEV: 16.01.2014 algab Saksamaal maailmakuulus toidu- ja põllumajandustoodangu mess Grüne Woche, kus Eesti osaleb seekord partnerriigina. Säärane staatus annab Eestile võimaluse korraldada messi avatseremoonia ja tutvustada läbi kultuuriprogrammi siinset elu-olu viiele tuhandele Euroopa põllumajanduse- ja toidutootmise võtmeisikule. Avatseremoonia kultuuriprogrammi lavastab Teet Kask, järgneva vastuvõtu menüü paneb kokku Eesti Peakokkade Ühendus.

 

KOMMENTAAR: Oluline on jõuda Aasia turgudele

Sirje Potisepp,

Eesti Toiduliidu juhataja

Kuna toiduainetööstus on üks suuremaid eksportijaid, siis on ülioluline, milliseks kujuneb olukord meie peamistel eksporditurgudel – Soome, Läti, Leedu, Rootsi, Saksamaa, Taani ning muidugi Venemaa.

Neist viimase näol on mõjutajaks eelkõige ettearvamatud ja äkilised otsused, mis võivad kaubavoo hetkega seisata.

Oluline suund on jõuda Eesti toidutoodanguga kiiresti arenevatele turgudele, eelkõige Aasiasse, kus tarbijate hulk suur ja sellest väikesegi turuosa saavutamine tähendaks Eesti ettevõttele märkimisväärseid mahte.