Ei ole lõplikku tõde veel, lähipäevadel peaks laekuma see akt, kuid üldine küsimus on kvaliteedi kontrollisüsteemides ja järelevalves nende üle. ELis ja Venemaal on erinevad lähenemised, ELis kontrollitakse riiklikul tasandil toidu ohutust, ettevõtetel on lisaks ka omad süsteemid, Venemaal peab kõik olema jällegi riikliku järelevalve all.
Ajakirjandusest lipsas läbi ka see ettekirjutus nõuete osas, antibiootikumide jääkkontroll piimas ehk et siis, kui loomi ravitakse, jäävad antibiootikumide jäägid piima. Eestis oli see teema aktuaalne 20 aastat tagasi, täna enam mitte, probleem on ammu maas. Aga kui Venemaa selle monitoorimist nõuab, siis tuleb seda teha, kuigi seda probleemi pole.
Venemaa ja Hiina on piima importivad riigid, meie ekspordime ja eks Venemaale tuleb igalt poolt igasuguse kvaliteediga piima ja impordinõuded on karmid ja meie peame neid nõudeid endale kohandama. Igal riigil on õigus need piirangud ju endale kehtestada.
Kas tegemist võiks olla Venemaa poolt hoopis poliitilise käiguga?
Ettevõtted on pragmaatilised. Selle aasta jooksul on Venemaa sulgenud juba Hollandi, Saksamaa ja Leedu piimatehaseid näiteks sisseveoks. Meie pole hinnanguandjad selles osas, kas on poliitiline otsus või mitte. Eks see saab selgeks siis, kui me kõik Venemaa ette heidetud puudused täidame ja piir endiselt ei avane, siis on teine asi. Täna me oleme heausksed.
Vene ja ELi süsteemides on erinevused, me peame neile alluma, kui tahame neile edaspidi müüa. Eesti tooted on põhimõtteliselt Venemaal ju teretulnud. Kui peaks selguma, et pole enam teretulnud, siis tuleb leida uued sihtturud. Venemaa on ka WTO lepinguga ühinenud, ma arvan, et kaubandussuhted on pigem pragmaatilist laadi.
Mis saab teie 30% toodangust, mis praeguse seisuga Venemaale ei lähe?
Täna pole halba ilma heata ja head ilma halvata. See otsus on loomulikult negatiivne meie jaoks, nõuab ümberkorraldusi ja lisakulusid, kuid globaalsel turul on nõudlus piimatoodetele suur. Talumeestele makstav piima hind on ajaloo kõige kõrgem, laoseisud on head.