Maisikasvatus on Eestis tõusuteel

Maisikatsetused on toonud välja parimad sordid meie kliimale

Older Grupp OÜ on alates 1997. a. katsetanud erinevaid sorte Ukrainast, USA-st, Saksamaalt, Inglismaalt, Taanist ja Hollandist. Sortide koguarv ulatub 40-ni. Katsetused toimuvad nii suurematel pindadel tootmispõldudel, kui ka Kuusiku katsekeskuses ja teistes Eesti katsekeskustes. Loodame, et lähiaastatel saab Eestis kasvatada maisi ka teraks ning leiame sobilikud sordid ka kvaliteetse biomassi kasvatamiseks, millest siis toota elektrit või soojust.

Maisi agrotehnika

Kasvukoha valik. Sobivad soojapõhjalised mullad reljeefi kõrgemal osal. Põllu madalamad osad ja lohud maisile ei sobi. Eelistatud on ka lõunapoolsed kallakud ja muidugi tasased alad. Kasvuaegse õhutemperatuuri optimaalne piir maisi kasvuks on 12 kuni 25 kraadi C, päeval 22-25 kraadi C, öösel 18 kraadi C.

Muld. Peaks olema huumusrikas, hea struktuursusega, vähese umbrohu sisaldusega viljakas mineraalmuld, liivakas, mille pH on vähemalt 5,6 - optimaalne on 6,8. Mulla happesuse tõustes peab selle neutraliseerimiseks kasutama lupja.

Eelkultuurid. Sobivad teraviljad, kartul, ristik ja lutsern. Maisi võib mitme aasta jooksul kasvatada ka ühel ja samal kohal, kuid tänapäeva rasketehnikaga põldu hooldades ja saaki koristades võib tekkida mulla kinnitallamise oht. Tihendatud muld maisile ei sobi (saagikadu on hinnatud kuni 25%-ni).

Mullaharimine. Sobivaim aeg on siis, kui muld harimisriista ei määri ja töö käigus mureneb. Sobivat momenti mulla harimiseks on keerulisem valida rasketel muldadel, pealegi on tegutsemisaeg selleks lühike. Enne külvi haritakse mulda seemendussügavuseni, mis kergematel muldadel on 5 cm, raskematel kuni 3 cm.

Väetamine. Mais vajab tugevat väetamist. Sobivaimaks on vedel orgaaniline väetis (läga). Esimest korda väetatakse lägaga mullaharimise ajal ja teist korda koos vaheltharimisega kui taimede kõrgus ei ületa 20 – 25 cm. Külvi eel antakse mineraalne kompleksväetis 400-500 kg/ha. Tugeval väetamisel orgaaniliste väetistega võib kompleksväetise normi vähendada 20-25 %. Suurim toitainete vajadus on alates sultanite ilmumisest s.o. 7-9 lehe faasis. Tahke orgaaniline väetis on soovitav anda sügisel. Sügisel laotada ka läga, kuid probleemiks võib osutuda toitainete väljauhtumine mullast sademeterohkel sügisel ja varakevadel ning loodetud kasu jääda saamata. Kui sort on väga varajane, siis suurem toitainete kogus ei mõjuta maisi küpsemist. Liigne läga kasutamine võib mõjutada hilisemate sortide küpsemist.

Külvamine. Maisiseemne kaal on muutuv suurus sõltudes sordist, kasvuaegsest ilmastikust jm. Igal juhul lähtutakse külvinormi arvutamisel 1000 seemne kaalust ja etteantud taimede arvust pinnaühikul (ha-l), mis meil on 70-80 tuh. Kui ridade vahekaugus on 75 cm, teeb see ühe jooksva meetri kohta 6-7 taime, taimede vahekaugusega 18-20 cm. Külvatakse ühe tera kaupa.

Sordivalik. Järjest olulisemaks muutub täpne sordivalik. Euroopas turustada lubatud sorte on sadu, nendest enda tootmise jaoks sobiva välja valimine peab toimuma Eestis läbiviidud katseandmete põhjal. Sordi varasust ja saagivõimeid ei saa alati usaldada, ilma neid Eesti kliimas kontrollimata. Valikute tegemisel peab uurima sordi külmataluvust, tõlvikute osatähtsust kogumassist (min. 50%), kiudaine seeduvust, kogu massi seeduvust (headel sortidel min. 65%), happe- ja neutraalkiu osa kiudaines, tärklise osa kuivaines jne. Sordil peab olema kiire algareng, hea seisukindlus, üle keskmise lehemass ning 1 kuni 2 korralikku väljaarenenud tõlvikut. Sort mida kasutatakse, peab kasvama ka siis, kui suvi on jahedam ja niiskem. Tuletan siinkohal meelde, et Eesti viimase 10 aasta maisisortide kuivainesaak on kõikunud 7 t/ha … 14,5 t/ha vahel. Kindlasti ei osutu ainuõigeks sordivalikut tehes maisipõllu visuaalne hindamine, sest oluline on iga sort täpselt kaaluda, haljasmass sileerida ja siis analüüsida. Hetkel turustatavatest sortidest on kõige varajasem sort Activate.

Külviaeg. Tavaliselt soovitatakse maisi külvata, siis kui mulla temperatuur on 8-10 kraadi C. Katsed maisiga on näidanud, et külvi võib teha ka varem, maikuu esimese dekaadi lõpust alates kuni kuu keskpaigani.

Umbrohutõrje, taimekaitse. Maisi suurimaks vaenlaseks on umbrohi. Soovitav on teha keemiline umbrohutõrje, vajadusel 2 korda. Ka vaheltharimine ja kasvavale maisile täiendava läga või mineraalväetise panemine tagab parema tõlvikute moodustumise ja arengu. Maisi seeme on eelnevalt puhitud ehk töödeldud vastavate kemikaalidega haiguste ja kahjurite vastu. Enim kahjustavad külvatud seemneid traatussid (Agroites ja Athous spp.) ja sääskede larvid (Tipula spp), kasvu ajal rootsi kärbes (Oscinella frit).

Haigused. Maisi haigustest on tuntud punahallitus (Fusarium), mida põhjustavad F. culmorum, F. avenacum ja F. graminearum, kahjustades kõigepealt vart ja tõlvikut selle kinnituskohal varrel augustis ja septembris. Vars hakkab seejärel mädanema ja lehed närbuma. Maisi tõlvikuid kahjustab mullast pärit seen Maisi lendnõgi (Ustilago maydis). Levib sooja ja kuiva ilmastikuga. Mõned sordid on sellele vastuvõtlikumad kui teised. Lendnõgi ei tekita ohtu silo söötmisel, vastupidi seda kasutatakse ka inimtoiduna Mehhikos ja mujal Ladina-Ameerika riikides. Rooste (Puccinia sorghi) tekitab lehtedele pruune täppe vegetatsiooni lõpus.

Parim maisi koristusaeg. Kasvatajat huvitab eelkõige saada suurim tärklisesaak, seetõttu peame maisi kasvatama esimeste öökülmade saabumiseni. Kogu taime sobiv kuivainesisaldus on 30 … 35%, kehvemates kasvutingimustes 25% ja alla selle. Kasulik on teada kiu ja tärklise suhet, mis ideaalselt peaks olema 1:1-le. Pärast tõlviku kattelehtede eemaldamist murrame tõlviku keskkohalt pooleks ja jälgime maisiterade värvust. Ideaalne on kui ülemine tera osa ¾ ulatuses on kollane ja alumine osa helekollane. Kahe värvuse vaheline mõtteline joon on tuntud „piima liini“ nime all.

Maisi koristamine. Optimaalseks niitmise kõrguseks loetakse 20 cm maapinnast. Üldjuhul ei tohiks heksli pikkus ületada 2 cm, minimaalne pikkus peab olema vähemalt 0,8 cm. Lühemat hekslit on hoidlas kergem kinni tallata, see sobib paremini söötmiseks noorkarjale ja lammastele ning võimaldab vähendada jõusööda koguseid ratsioonides. Maisiterad peab koristamise käigus purustama, vajadus on sõltuv maisi küpsusest.

Maisi sileerimine. Maisi sileerimisel saadakse hästikäärinud silo, tänu madalale puhverdusvõimele ja suurele süsivesikute olemasolule.  Maisi sileerimisel on soovitav lisada kindlustuslisandeid, esmajärjekorras bioloogilisi kuid ka keemilisi, mis pidurdavad ebasoovitavate bakterite ja seente kasvu silos. Üldjuhul kulgeb sileerimisprotsess 6 -7 nädalat, söötma võib seda hakata ka enne seda, kuid mitte varem kui 4 nädala möödumisel. Maisihoidla tuleb täita ja kinni katta nii kiiresti kui võimalik. Kui hoidla täitmine kestab kauem kui 1 päev, on soovitav silomass katta ööseks kilega.

Maisi toiteväärtus. Mais on madala proteiinisisaldusega (7...9% KA.s) põhisööt ja iseloomulik energiasööt, mis koosneb põhiliselt tärklisest, suhkrust, mis sileerimise käigus muutub piimhappeks ja seeduvast rakuseinast (kiud).  Üldlevinud praktiliste kogemuste järgi moodustab piimakarja ratsioonides maisisilo kuni 40-50% kuivainest, seejuures tärklisesisaldus on vähemalt 30%, proteiin 9%, neutraalkiu sisaldus kõigub 40-50% piires.

Suuremat tähelepanu on vaja pöörata maisisilo söötmisel mineraalainetele ja vitamiinidele, sest nende sisaldus võrreldes teiste söötadega on oluliselt madalam. Näiteks Ca sisalduse tase on ligikaudu 0,4% kg kuivaines. Ka fosfori tase on teraviljaga võrreldes madalam. Väga madal on E vitamiini tase, samuti mikroelementide s.h. seleeni sisaldus.

Autor: Siim Older, Hindrek Older