Muhu saarel hakatakse viinamarjaveini tootma

Lisaks on ettevõtja rajanud sinna Eesti esimese veiniturismitalu  - Luscher&Matiesen Muhu Veinitalu, mis kannab endas edasi Eesti veini, enam kui 100 aastat tagasi alguse saanud, legendi.

Kaubamärgi Luscher&Matiesen juured ulatuvad aastasse 1910, mil šveitslane Arnold Lüscher ja eestlane Paul Matiesen rajasid Moskvasse viinavabriku. 1929. aastal rajati nn. Tiesenhauseni majja Toompea nõlval üks Eesti suuremaid veinitehaseid, kus Matiesen’i kaubamärgi all valmistati ja villiti erinevaid veine ja teisi alkohoolseid jooke. Mõni aasta hiljem oli Toompea veinikeldrites käärimas juba rohkem kui 18 000 pange veini ehk üle 200 000 liitri ja veinitehase aasta kogutootmine ulatus suisa 400 000 liitrini.

 

 

Viinamarjaistanduse rajamisega tehti algust 2012. aasta kevadel, kui Lõo talusse Muhusse pandi maha sadakond viinapuu istikut.

„Istutasime peamiselt kolme sorti – Rondot, Hasanski Sladkit ja Alfat. 2013. aasta kevadel  laiendasime istandusi ja panime maha veel 400 taime. Sortidest istutasime peamiselt Rondot, sest see on hea punase veini mari ja Solarist valge veini jaoks. Lisaks istutasime katsetuseks mõned taimed päris Vitis Vinifera sortidest nagu Riesling, Cabernet Franc, Bacchus, Pinot Noir  ja Kerner,“ selgitas Peke Eloranta.  „Ka järgmistel aastatel plaanime laiendada istandusi - eesmärgiks on panna maha 3000 taime. Klassikalised veinisordid on katseks, klooniks ja pookealuseks. Uueks aastaks tellime juurde Ahri piirkonnast Põhja-Saksamaalt uusi kloone, sealne kliima sarnaneb meie omale ja annab lootust, et need taimed ka meile sobivad.“

Viinamarjakasvatus on Eestis puhtalt entusiastide pärusmaa, sellega põllumajandustoetuste saajate hulka pole kahjuks võimalik jõuda, kuna viinamarjakasvatust Eestis pole ametlikel andmetel üldsegi olemas. Uue istanduse rajamine samas on Eestis lihtne, sest mingeid erinõudeid ei ole.

„Meie viinamarjaistandus on plaanitud 3 hektari suurusele alale, 1 hektarile kulub keskmiselt 3300 taime. Ühe taime hind on väga erinev, see oleneb sordist ja kogusest, jäädes 3-12 euro vahele, lisandub transport. Eesti istikud maksavad keskmiselt 7 eurot tükk,“ kirjeldab istanduse rajamise kulusid Peke Eloranta. „Esimesel aastal ei ole suuri kulusid aga edasi on suuremaks kuluks metallist või puidust postid ja traadid. Eesti kasvatajate kogemus on näidanud, et siinses kliimas ei sobi puitpostid. Lisaks on üheks suuremaks kuluks istanduse juures kindlasti vihmutussüsteem, seda ei ole vaja mitte niivõrd kastmiseks, kui selleks, et võidelda kevadise öökülma vastu taimede niisutamisega, et nendele tekiks kaitsev jääkoorik külmudes. Ja siis peab olema istandusel loomade tõrjumiseks piirdeaed ja lindude tõrjeks võrgud.  Mureks on ka agrotehnika, hetkel otsime seda kõige paremat lahendust ja teeme erinevaid katseid, vaatame, kas jätta taimede vahele muru kasvama ja seda niita või siis katta pind multši või liivaga,“ rääkis Peke Eloranta.

2016. aastal peab valmima esimene tööstuslik partii veini, seniks tehakse katsetusi. „Teema on meile uus, esimesed 2 aastat oleme tegelenud pideva õppimisega. Teeme koostööd ja õpime Eesti juhtivatelt kasvatajatelt, nagu näiteks Jaak Eensalult, kelle valmistatud Eesti esimene kaubanduslik vein jõuab turule loodetavasti läbi meie, lähinädalatel.  Loodan, et lihtsalt veinitegu hakkab ennast ära tasuma 15-20 aasta pärast aga tervikuna mõeldes, kui see on ühendatud ka turismiga, siis tasub asi ära tunduvalt varem,“ ütles Peke Eloranta. „Igal juhul on meie plaan võtta veiniturisminduses Eestis kindel liidripositsioon.“

Vaata lisa: www.veinitalu.ee