Baruto uus ja eriline plaan - õllega masseeritavad veised

Höövelsoni päevad mööduvad nüüd lapsepõlve koduradadel Rohukülas Lääne-Virumaal, kus ta jagab oma tähelepanu 80pealise veisekarja, kunagisse hobusetalli rajatud Barto puhkemaja ning põllumajandustehnika remondifirma vahel.

Lemmikloom? Eks ta pull ole. "Ema on siin perenaine, mina olen kõigest töömees, päris karm värk," tõdeb Höövelson.

Ema juhatas Bartos vägesid siis, kui Baruto veel tänavu varakevadeni Jaapanis elas. Kuna emal tuleb see nii hästi välja, pole ka põhjust rolle ümber jagada. Küll aga on poeg võtnud emalt ohjad üle kümne kilomeetri kaugusel Laekvere vallas asuvas veisefarmis, mis kuulub Höövelsonile samuti ajast, mil ta ise alles Jaapanis toimetas. Loomad on olnud lapsest saati tema suur kirg, eriti pullid, keda ta oma lemmikloomadeks nimetab.

Kahe aasta eest ostis Höövelson naabruses tegutseva Rahkla farmi müüki pandud vana kolhoosilauda, et trööstitu hoone üles vuntsida ning loomad jälle sisse viia. Täna on nõukogudeaegsel suurlaudal uued pakettaknad, klaasuks ning valged puhkeruumid. Laut ise on koduks ühele pullile, 34le mullu suure veokiga Šotimaalt toodud lehmale ning 35le tänavu kevadel sündinud vasikale. Kokku 70 veist, kellest suurem osa veedab päikselist päeva laudatagusel aasal. Kaidole on laudas abiks sulane Martin, Jelena loomadega ei tegele.

Õlleveis - legendaarne Jaapani ime. "Baruts, tule siia!" viipab Höövelson tüüpilise koeraomaniku žestiga lauda peremehele, Aberdiin-anguse tõugu pull Barutole. "Sa oled ikka tõeline pugeja, tuleksid sülle ka, kui vaid saaks," poputab Höövelson tonni kaaluvat Barutot läbi latri tema koonu paitades. "Lähme, vaatame õues "putukaid" ka," kutsub ta meid aasale vasikaid imetlema. Ajakirjanike tuleku puhul lülitab peremees elektrikarjuse välja. Ronime aia vahelt läbi. "Putukad" tulevad külalisi julgelt uudistama. Ehk saavad juba needsamad kevadel sündinud vasikadki veel tänavu õllevanne võtta. 

Loe Kaido Höövelsoni elust ja plaanidest pikemalt Äripäev.ee veebist .