Uue kartulimaa ettevalmistus nõuab aastaid

Eesti elanikkonda varustavad kartuliga põhiliselt meie oma kodumaised tootjad ning kartul on suhteliselt kvaliteetne. Meie tootjatel on ka suuremad võimalused kartulile vajaliku viljavahelduse tagamiseks ning kasvatamisel esineda võivate riskide vähendamiseks. Kuid kartulit kasvatavad ka väiketootjad ja aiapidajad. Kahjuks on väikekasvatajatel sageli keerulisem kartulile sobivat kasvukohta valida. Seetõttu on üsna sagedane, et kartul pannakse maha aktiivsest kasutusest väljasolevatele põldudele, nagu vanad söödid, heinamaad jm. Kahjuks ei saa need kasvatajad soovitud tulemust, sest mugulasaak on enamasti rikutud naksurlaste tõukude (traatussi) kahjustustest. Mugulasaagi kahjustused ilmnevad alles sügisel.

Mida teha? Kasutusest väljasoleva põllu ettevalmistamine kartuli kasvatamiseks eeldab mõningast taimiku ja põllu üldseisundi analüüsi. Kasutatavad agrotehnilised võtted olenevad seega just nendest teguritest. Kasutamata kõlvikud vanade söötide, karjamaade või lihtsalt harimata maade näol loovad soodsa keskkonna naksurlastele ning nendest on saanud kartulimugulate olulised kahjustajad. Seda isegi rohealade lähedal paiknevatel tootmispõldudel.

Parimaks mooduseks saab pidada söödipõllu juba varasügisest kündi ja selle hoidmist mustkesana järgneval aastal. See tähendab põllu korduvat harimist, millega vähendatakse umbrohtumust ja hävitatakse osa kahjureid. Praktikas on siiski levinud künnijärgsel aastal teraviljadest kaera või talirukki kasvatamine. Kartul järgneb alles järgmisel aastal.

Eriolukorras, kus kartulit soovitakse kasvatada taolisel põllul juba tuleval aastal, on vajalik söödi kohene kündmine ja seejärel põllu korduv harimine. Kuna naksurlaste noored tõugud on väga tundlikud mullaniiskuse ja temperatuuri suhtes, siis kuivas mullas on nad mulla alumistes kihtides, niiskes mullas jäävad aga pindmisse kihti. Tänavuse niiske mulla tõttu on mullaharimisega võimalik hävitada munad ja tõugud. Arvestada tuleks ka sellega, et harimata ja niisketel muldadel toimub lagunemata taimejäänuste ladestumine mulla pindmisse kihti ja nende mineraliseerumine on väike. Tähtis on see, et mulla kamardunud osa peenestuks  ja muutuks kartuli kasvatamiseks kobedaks.

Söödil kasvavat taimikut on otstarbekas kas eelnevalt niita või keemiliselt hävitada. Paremaks mooduseks on siiski niitmine ja kasvanud ädala hävitamine keemiliselt.

Autor: Luule Tartlan