Karel Kuningas: Et hea kriis ei läheks raisku

Siinkohal sooviks neid tähelepanekuid põllumajandus.ee lugejaga jagada. Esitame esmalt paar tavaküsimust farmerile:rjekorras?

Millisesse ehitisse investeerib Eesti piimakarja kasvataja esimeses jä

Vastus: lehmalauta.

Miks? Vastus: sest sealt tuleb ju raha.Milline ehitise rajamine lükatakse pigem edasi? Vastus: noorkarja lautMiks?Vastus: sest sealt ei tule otseselt raha.

Mõeldud – tehtud ja farmer rajabki uue vabapidamislauda jättes noorkarja olemasolevatesse tingimustesse.

Edasine näeb välja järgnev: uue vabapidamislauda valmimisel kolitakse lehmad ümber vanadest lõalautadest ja üle kolimisel kantakse umbes 30% karjast maha, sest vanemad loomad lihtsalt ei ela asukohavahetust üle. Esimese aasta jooksul kantakse maha veel 20% karjast, sest vabapidamislautade kõrge prakeerimisprotsent on osalt paratamatus ja osalt võimendavad seda ka veel lõalautadest üle tulnud loomade kohanemise probleemid. Seega ollakse esimese tegevusaasta lõpuks olukorras kus värskelt tehtud investeering ei toimi, sest seda ei kasutata täies mahus – laut pooltühi.

Selle olukorra parandamiseks on noorkarja ostmine, mis on küll kiire lahendus, aga lõpuks ei lahenda ikka midagi, sest noorkarja pidamistingimused on jäetud endisteks ning karja ei kasva peale vajalikus kiiruses. Täieliku lahenduse probleemile annab noorkarja kasvatuse tingimuste parandamine.

Mõlemad investeeringud, noorkarja ost ja noorkarja lauda tagantjärgi ehitus, tehakse olukorras, kus ettevõttel juba on väga suur finantskohustus (uue lauda laen) ja soetatud vara töötab kahjumiga (laut on pooltäis). Noorkarja kasvatuse täielik paranemine nõuab ühte reproduktsiooni täistsüklit (2 aastat) ja niikaua majandatakse väga kõrge laenukoormusega ettevõtet viisil, millest on saamas termin – kuidagimoodi. Kui nüüd sellele kõigele lisandub põllumajanduskriis, siis ka sellele on olemas termin – kurbmäng.

Siin on nüüd koht, kus võiks eelnevatest vigadest õppida ja mõelda mida teha tulevikus teisti. Millised on muud teemaga seotud tingimused ja seosed?

- maailmaturu piimahinnad on madalad ja lootus 2015 aastal hinna tõusule on nõrk. Olemasolev piima hind ei võimalda samal viisil pikalt jätkata ja vajalik on turumuutustele kuidagi reageerida;

- Venemaa sanktsioonide tõttu on “lähituleviku” prognoosimine võimatu ja alla 300eur/t piima hinna puhul on liialt riskantne võtta põhivara arendamiseks finantskohustusi;

- kui kriis jääb pikalt kestma, siis see peab hakkama tõstma noorkarja turuhinda, sest kõik senised Venemaa katsed piimatootmist arendada on alanud karja ostust;

- kriisi möödumisel on parim stardipositsioon sellel, kes uue piimafarmi rakendamisel saab kohe minna üle täismahus tootmisele (noorkarja pealekasv on piisav);

- lõalautade ainus positiivne külg seisneb selles, et karja asendusprotsent on võimalik viia 25% tasemele. Efektiivse noorkarjakasvatuse korral on võimalik noorkarja juurdekasv viia 40% tasemele ja nende näitajate vahe on võimalik turustada;

Kõiki neid tegureid ja mineviku probleeme analüüsides olen jõudnud äratundmisele, et enne kui Eesti karjakasvatajad saavad teha jälle suuri arendusotsuseid (teha ju võib aga pangad lihtsalt ei rahasta) võiks ettevõtete ökonoomikat parandada noorkarjakasvatuse tingimustest. Pean silmas sellist noorkarja lauta, mis haakub tulevikus rajatava suurfarmiga funktsionaalselt ning annab järgnevad võimalused:

- vähendada tootmiskulusid;

- tuua koheselt peale poegimist vasikas välja viiruskandjaid täis olemasoleva lauda keskkonnast ning sellega vältida veterinaarsete probleemide edasikandumist;

- tagada võimalikult efektiivne noorkarja kasvatus sellises keskkonnas, kus see  on tehnoloogiliselt võimalik;

- lahutada organisatsioonist noorkarjaga tegelev osa üheks funktsionaalseks üksuseks kus saab “nullist” rakendada töö tegemise uued põhimõtted ja väärtused;

Selle, pealtnäha “katku ajal ehitamise”, loogika taga on järgnev aritmeetika:

Igapäevase tegevuse käigus näen ettevõtteid, kelle noorkarjakasvatuse kulud (ehitiste amortisatsiooni arvestamata) on 1,15 eur söötmispäeva kohta ja esmaspoegimise iga 24 kuud ja ka neid kellel on samad näitajad 1,5 eurot ja 27 kuud. Ehk need kes kasvatavad noorkarja odavalt ja kiiresti ning need kes teevad seda kallilt ja aeglaselt. Enamasti tekib see vahe pidamistingimustest ja sellega seotud töökorraldusest (tööaega kulutatakse tarbetult). Mida see tähendab: ühed kasvatavad tiine mullika üles 1,15*24*30= 828 euroga ja teised 1,5*27*30=1215 euroga. Vahe on 387 eurot looma kohta ja kui lähtuda kapitali tootlusest 20% aastas (mis on põllumajanduse mõistes ülikõrge), oleks sellele säästule vastav investeering 387/0,2=1935 eurot looma kohta. Rahuldava noorkarjalauda rajamise investeeringukulu on ligikaudu 1000 eur koha kohta. Järeldus – tasuks teha juba kulude kokkuhoiu vaates.

Sama teemat võib analüüsida ka lisanduva rahavoo vaates. Sajapealine piimakari vajab lõaspidamise tingimustes karja asenduseks igal aastal 25 mullikat. Hea noorkarja kasvatuse praktika võimaldaks antud põhikarja baasil kasvatada igal aastal 40 tiinet mullikat, mis jätab teile võimaluse turustada vahe ehk 15 mullikat aastas. Hinnatasemel 1200 eur pea juures oleks lisanduvaks rahavooks 18 tuh eur, millele lisandub 25 mullika kasvatamisel kokkuhoitud 25*387= 9675 eur aastas ehk lisanduv rahavoog 27,7 tuh eurot aastas võrreldes olukorraga, kus noorkarjakasvatusega tullakse ots-otsaga kokku (juurdekasv katab prakeerimise). Võrdluseks – selle 27,7 tuh euro tootmiseks peaksid needsamad 100 lehmad andma aastas ca. 1,2 tonni lehma kohta rohkem piima (piima hinna 230 eurot tonn korral).

Me elame ajal kus piima hind on langenud aga mullikate hind mitte. Sellises turuolukorras hakkab eriliselt silma paistma nii elueatoodangu (lehmade põhikarjas püsimise aeg) kui noorkarja kasvatamise efektiivsus. Lehm ei ole enam niivõrd piima kui ka järglaste tootja. Tõsi, kõik need asjaolud on eeliseks igal ajal, aga me ei pane neid 400 eur/t  piima hinna ajal lihtsalt tähele.

Olen kogenud, et headel aegadel tehakse paljud suurtest otsustest ja kriisi ajal tehakse enamik õigetest otsustest. Et käimasolev kriis ei läheks raisku, siis soovitan ülaltoodud mõttekäiku sobitada enda farmi andmed ja mõelda kas oleks põhjust sahtlisse joonistatud uue vabapidamislauda projekt kõrvale panna (seda niipea ükski pank ei finantseeri niikuinii) ja vaadata üle esmapilgul teisejärgulised, kuid lõpuks üliolulised teemad – nagu noorkarja kasvatuse tingimused.

Vaata lisa: www.karelkuningas.com

 

 

Autor: Karel Kuningas