Eestis piimatootjate toetused Soomest kordades väiksemad

„Toetused on põllumehele olulised. Konkureerime ühel Euroopa Liidu (EL) turul. Formaalselt räägitakse küll, et teeme eksporti aga tegelikult on see üks tururuum, kus läbi toetuste toimuvad suured turumoonutused,“ ütles EPIKO TÜ juhatuse liige Üllas Hunt. „Toetuste puudumine tapab Eesti põllumehe ja surub meie põllumajandust globaliseerumise suunas, mida me tegelikult tahaksime vältida.“

Eestimaa Piimatootjate Ühistu (EPTÜ) juhatuse esimees ja Kehtna Mõisa OÜ juht Märt Riisenberg ütles, et ELiga liitudes lubati, et aastaks 2020. makstakse ELi põllumeeste keskmisest otsetoetuste tasemest 75%, nüüd lepiti kokku, et saame vähem. „Ma ei usu, et tänased põllumehed seda näevadki, kunas Eesti ELi keskmisega võrdseid toetusi saab.“

Euroopa Liidu põllumajandusettevõtete raamatupidamise andmebaasi (FADN) põhjal pani ELi riikides 2012. aasta piimatootjatele makstud toetuste (v.a investeeringutoetused) koondsummad kokku Maamajanduse Infokeskuse Põllumajandussektori majandusanalüüsi osakonna juhataja Marju Aamisepp. Toetustena on arvesse võetud nii pindalapõhised toetused kui ka muudel alustel makstud otsetoetused ja maaelu arengukavast makstud toetused. Kahjuks ei ole üle-Euroopaliselt veel avaldatud 2013. aasta andmeid, mistõttu neid hetkel võrrelda pole võimalik.

2012. aastal olid Eesti piimatootjate toetused keskmiselt 210 eurot hektari kohta, samal ajal kui Soomes maksti 1 193 eurot ehk üle viie ja poole korra enam. Aamisepa sõnul tuleb numbreid võrreldes arvesse võtta ka seda, et Eestis, erinevalt Soomest, on piimatootjatel majandatavat maad enam käes ning toetus jaguneb seega suurema hulga hektarite peale, kuigi kõik toetused ei ole pindalapõhised. „See on meie omapära, et meil on maad ja meie maa on odav. Vanades liikmesriikides on maa kallis ning sellelt teenitav tulu peab olema maksimaalne. “Põllumajandusmaa kasutamise efektiivsust iseloomustab karjatamise tihenduse näitaja, mis on Eesti piimatootjatel üks ELi madalamaid – keskmiselt 0,72 karjatatavat looma rohumaade hektari kohta. Soomes on vastav näitaja 1,16.“

Kui üldiselt hoiatab Aamisepp Eesti toetuste võrdlemise eest teiste ELi riikidega ilma iga riigi põllumajanduslikku tausta ja toetusmeetmete erinevusi teadmata, siis Soomega võime end võrrelda küll. Klimaatiliselt on meil sarnased tingimused, kuid Eestis toodetakse ligi 90% piimast üle 100pealistes karjades, Soomes on valdavalt väiksemad majapidamised või talupered. Seetõttu on analüüsimisel otstarbekam vaadelda erineva suurusega piimatootjaid eraldi, märkis Aamisepp. Soome toetused pole aga ainult riigi valitsuse hea töö, vaid ka põllumehed on toetuste nimel kõva lobitööd teinud, ühistuid moodustanud ning ühisel rindel koos töötanud ja toetused endale välja rääkinud. „Soomes maksab riik piimatootmisele ikka kõvasti juurde.“

Aamisepp rõhutas, et andmed ei näita meie tänaste toetuste olukorda. Toetused olid 2012. aastal suuremad kui mullu 2014. aastal ning samamoodi olid kõrgemad ka piima kokkuostuhinnad, selgitas ta, lisades, et tänaseks on olukord kardinaalselt muutunud ning praeguste piimahindade ja kahanenud toetuste valguses pole tulusast piimatootmisest võimalik rääkida.

Eesti Põllumeeste Keskliidu juhataja Kalev Kreegipuu selgitas, et toetusperioodi 2014-2020 põhiteemaks on paljude tootjate toetuste (ehk kõik kokku, v.a investeeringutoetused) kahanemine perioodi esimestel aastatel kohati üle 50%, vaatamata sellele, et Euroopast laekuv raha suureneb. Tema sõnul ei saavuta toetused 2013. aasta taset, mil Eestis maksti välja rekordilised 311 miljonit eurot, ka aastaks 2020.

Peamisteks põhjusteks, mis sellise olukorra lõid, on Kreegipuu sõnul järgmised asjaolud: Eesti on keeldunud aastast 2014 maksmast ELi poolt lubatud siseriiklikku toetust (top-up), mida aastani 2013 maksti ning mida meie naabrid edasi maksavad; toetusõiguslik pind suureneb perioodi jooksul üle 10%, mis tähendab omakorda, et toetussumma hektari kohta saab olema väiksem; suur summa kanti tagastatavate toetuste reale ning oluliselt tõsteti põllumajandussaaduste töötlemisele suunatud toetusi, mis vähendab põllumeeste osa toetustes; paljud tootjad on võtnud suuna keskkonnasõbralikuma tootmise poole ning nende meetmete maht on oluliselt kasvanud.

Olukord teeb piimatootjad pahaseks

Eesti piimatootjad ei ole rahul, et samal ajal, kui naaberriigid - Läti, Leedu, Soome - oma põllumehi väärtustavad ning raskel ajal lisatoetusteks raha leidnud on, tuleb Eesti tootjatel vähese abiga väga ebavõrdses konkurentsis hakkama saada, mis omakorda viib paljude ettevõtete likvideerimiseni ning töökohtade kadumiseni maal.

Kohala suurfarmi ja Rakvere Piimaühistu TÜ juht Mika Vehmaneni sõnul on ehe näide kuidas Eesti oleks võinud Venemaa impordikeelu korral käitud, võtta Soomest. „Nad taotlesid Lõuna-Soomele lisatoetust. Detsembris otsustati ära – toetus on 12,5 senti iga liitri pealt, mis detsembris piimatööstustele müüdi. Minu ettevõttele oleks see tähendanud 33 tonni ehk enam kui 33 tuhat eurot toetust.“

2014. aastal põllumajanduse tippjuhi tiitliga pärjatud Riisenberg lisas, et Eesti piimatootjad said veebruaris kätte erakordse kriisiabi aasta lõpu eest ehk 4,6 senti liitri pealt. „Kusjuures kaalutud keskmine on 4,2 senti, sest esimese 200 tonni pealt makstakse 4,6 senti ja üle 200 tonni, mis sa kolme kuu keskmisena müüsid, on toetus 4 senti liitri pealt.“

Piimatootjad pakkusid riigile võimalusi, kuidas piimatootjaid toetada

Kuna piima hinnad on täna märkimisväärselt, et mitte öelda katastroofiliselt kukkunud, tähendab see Riisenbergi sõnul, et 100% piimatootjatest Eestis müüb piima kahjumiga. „Piimatootmine on ju äriline tegevus ja ärilises tegevuses on nii, et kui suudad kaupa kõrgema hinnaga müüa kui see toodetud, siis on sellel äril mingi mõte. Kui hind turul langeb alla tootmise omahinna, siis nagu mõtet ei ole.“

Tema sõnul võiks riik niigi palju kaasa aidata, et leida võimaluse piimakvooditrahvi ajatamiseks. „Maksmisest me nii kui nii ei pääse,“ lisas ta. Mis veel põllumehi aitaks oleks siseriikliku toetuse otsuse langetamine. Kuigi sellest oleks kasu alles 2016. aastal, oleks tegemist lootusrikkama olukorraga, kui praegu, kus isegi mingit lootust toetuse saamiseks pole, märkis Riisenberg. „Toetused võiks muu Euroopaga veidigi võrdsemad olla.“

Mika Vehmanen ei mõista, kuidas saab riik asja lahendada, öeldes lihtsalt, et raha ei ole. Ta tõi näite, et ka Läti ja Leedu riigil ei olnud raha, aga nemad toetasid põllumehi sellega, et vabastasid nad sotsiaalmaksudest. „Väga lihtne ju. Sul raha ei ole, ma ajatan midagi, sest kõige rohkem vajab põllumees täna aega.“ Vehmanen usub, et uued turud Jaapanis või Hiinas leiduvad, aga vaja on, et keegi jõuaks nende uute turgude tuleku ka ära oodata. „Jaapani turg jaanipäevaks meie olukorda ei leevenda. Kaugemas perspektiivis küll,“ lisas Riisenberg.

HUVITAV TEADA Eesti keskmine põllumajanduslik majapidamine kuulub Euroopa suurimate hulkaKeskmine majapidamise suurus (põllumajandusmaa, ha) aastal 2012

Slovakkia 1048Tšehhi 302Eesti 204Taani 149Rootsi 119Suurbritannia 105Luksemburg 94Prantsusmaa 87Ungari 73Saksamaa 69Soome 57Iirimaa 57Holland 51Belgia 50Läti 47Leedu 33Hispaania 29Austria 29Itaalia 28Poola 21Portugal 19Sloveenia 17Malta 4EL keskmine 36

HUVITAV TEADA Eesis Euroopa keskmisest suuremad piimakarjadKeskmine karja suurus (piimalehmade arv), aastal 2012

Slovakkia 228,7Taani 152,6Suurbritannia 122,4Tšehhi 102,7Holland 83,2Iirimaa 63,9Rootsi 63,9Eesti 61,2Belgia 59,4Malta 58,7Likemburg 55,3Saksamaa 54,4Pranstsusmaa 52,4Itaalia 48,6Hispaania 44,0Ungari 33,5Soome 29,0Portugal 27,0Sloveenia 16,2Austria 15,9Poola 14,8Läti 14,4Leedu 11,1EL keskmine 30,2

Allikas: EK FADNi avalik andmebaas

KAKS KÜSIMUST:  Põllumajandusminister Ivari Padar

• Miks on Eesti otsustanud loobuda alates 2014. aastast ELi poolt lubatud siseriikliku toetuse maksmisest, mida kuni 2013. aastani maksti ja mida maksavad endiselt oma piimatootjatele Eesti naaberriigid?

Pikaajalisest eelarvekavast on siseriiklike toetuste maksmise võimalus kahjuks välja jäetud – tegemist on varasemate otsustega, mis tehti juba 2013. aastal valitsuses. Mina ei ole nende otsuste langetamisest põllumajandusministrina osa võtnud, kuid põllumajandusministeerium on lisataotluse igal aastal esitanud. Perioodi pikkus on seitse aastat ning kuni 2020. aastani oleks saanud põllumajandustootjatele maksta kokku 139 miljonit eurot lisatoetust. Sellel aastal oleks olnud võimalik maksta 23 miljonit ja järgmisel aastal saaks maksta 21 miljonit.

2015. aasta eelarves on põllumajandustoetusteks ette nähtud ligi 300 miljonit eurot. Kui sellele lisanduks veel top-up ehk siseriiklik toetus, saaksime kokku toetada 320 miljoniga. Piimatootjad saaksid top-up’ist lisaks 9,8 miljonit eurot.

Pingutame, et 2016. aastaks top-up tagasi saada, kuid see sõltub peamiselt uue valitsuse koalitsioonilepingust. Täna saame tegeleda kriisimeetmetega – esitasime rahandusministrile taotluse, et valitsuse reservfondist eraldataks 2,8 miljonit eurot piimatootjate erakorralise toetuse jaoks. See summa aitaks katta detsembris teenitud suured kahjumid. Piimanduse erakorraline meede ELi poolt ehk 6,9 miljonit eurot on EL vahenditest juba eraldatud. Nüüd jääb lootus, et 2,8 miljoni osas tuleb ka positiivne vastus. On selge, et toetuse saamiseks peab Eesti riik ka ise panustama. Kui Eesti läheb EList lisatoetust küsima ja ise ei panusta, on meie jutt ELi silmis argumendivaene.

Täna on kõik meie naaber liikmesriigid lubanud maksta piimatootjatele siseriiklikku toetust, kuid väljamaksed on neil hetkel veel tegemata. Esialgse kinnitamata informatsiooni kohaselt panustab Leedu 8 miljonit eurot, Läti 7 miljonit ja Soome 16 miljonit. Nüüd tekib küsimus, et miks tohib Soome panustada üle 10 miljoni. Vastus seisneb selles, et Soomes on põhjaalade erisused, mida toetatakse veidi teise skeemi järgi.

• Kas nõustute, et olukord, kus ümberkaudsete riikide piimatootjad saavad suuremat toetust kui Eesti, on meie põllumehed ja piimatootjad halvemas positsioonis ning ebavõrdses konkurentsiolukorras ELi turul?

Absoluutselt. See on tõsi. Balti riikide võrdluses tasub siiski arvestada ka seda, et Eesti tootjatele on piimahinnad mõnevõrra suuremad kui Lätis ja Leedus.