Liidud kutsuvad valitsust üles rakendama riigipoolseid kriisiabimeetmeid piimandussektori ettevõtete olukorra leevendamiseks.
Suures osas ekspordile orienteeritud piimandussektor kuulub Eesti põllumajanduse kõige olulisemate tegevusharude hulka, kuid möödunud aasta augustis kehtestatud Venemaa impordikeelust Euroopa Liidu toiduainetele alguse saanud piimaturu kriis on paljud põllumajandusettevõtted seadnud raske valiku ette piimatootmisega jätkamise osas.
2012. aastal heaks kiidetud Eesti piimanduse strateegias on strateegiliseks eesmärgiks seatud piimatootmise ja -töötlemise mahu suurendamine ning jätkusuutlikkuse tagamine aastaks 2020. Eesmärgiks on tagada piimandussektori ahelapõhine jätkusuutlikkus, lühiperspektiivis säilitades ning pikas perspektiivis suurendades aastast piimatootmist kolmandiku võrra, tõstes selleks piimakarja arvukust ja piimatootmise tõhusust. Strateegias nähti ette kriisiabimeetmete väljatöötamine, et lühiajalised kriisid ei takistaks strateegia pikaajaliste eesmärkide saavutamist.
Paraku peame tõdema, et seniste riigipoolsete poliitiliste valikute jätkumisel on Eesti piimatootmisettevõte võime tootmist jätkata tõsises ohus. Piimatootmise allakäik annab valusa löögi kogu riigi majandusele, ekspordile ja töökohtadele maapiirkondades.
Piimaturgu on tabanud sügav langus
Piimaturu kriis on tabanud tervet Euroopat ja eksportturgudel kaubeldavate piimatoodete hinnad on drastiliselt langenud. Euroopa Komisjoni andmetel oli käesoleva aasta juuli lõpuks EL keskmine või hind võrreldes eelmise aasta sama ajaga langenud 16% (tasemele 294 EUR/100 kg), lõssipulbri hind 38% (174 EUR), piimapulbri hind 30% (224 EUR), Edam juustu hind 25% (245 EUR) ja vadakupulbri hind 34% (65 EUR). Turuhinnad on väga madalad juba pikemat aega, viimane suurem langus sai alguse 2015. aasta märtsis.
Hinnalangus kajastub ka Eesti piimatööstuste müügikäibes ja ekspordimahus. Statistikaameti andmetel jäi Eesti piimatööstuste tootmismaht 2015. aasta esimeses kvartalis küll möödunud aastaga võrreldes samaks, kuid piimatööstuste müügitulu on aastaga 14% võrra vähenenud (ulatudes 82,2 miljoni euroni). Samuti on piimatoodete ekspordimaht 2015. aasta esimeses kvartalis vähenenud ligi 37% (ulatudes 34,2 miljoni euroni).
Venemaa impordipiirangud on põhjustanud drastilise piima kokkuostuhinna languse Eesti põllumajandustootjate jaoks. Käesoleva aasta juunis maksti piimatootjatele Statistikaameti andmetel piima eest 23,3 senti/kg, mis tähendab aastases võrdluses 29% hinnalangust. 2015. aasta kuue esimese kuu keskmiseks hinnaks kujuneb 24,3 senti/kg, mis on 2014. aasta sama perioodiga võrreldes 36% madalam hinnatase.
28. juulil Brüsselis toimunud Euroopa piimaturu osapoolte seirekomisjoni (Milk Market Observatory Economic Board) istungil tõdeti, et piimaturu olukorra paranemist pole lähiajal oodata, sest erinevalt Eestist pole üldiselt Euroopa Liidus piimatootmine vähenenud. Paljude liikmesriikide tootjad on piimakvootide kadumise järel suutnud vaatamata ebasoodsale turuolukorrale piimalehmade arvu suurendada. Seda on võimaldanud teha ka riikidepoolne kriisiabi, mis on lähtunud valdkonna olulisusest ja kaugematest eesmärkidest. Turuosalised kardavad lähikuudel piimaturu jätkuvat langust.
Kriis on viinud karja ja tootmise vähenemiseni
Eesti piimasektoris on kriis tänaseks kestnud juba terve aasta, mis on viinud piimakarjade likvideerimiseni ja lehmade arvukuse vähendamiseni. Statistikaameti andmetel oli käesoleva aasta märtsi lõpuks aasta võrdluses piimalehmade arv vähenenud 3800 looma ehk ca 3,9% võrra. Ainuüksi käesoleva aasta esimeses kvartalis on lehmade arv vähenenud 800 looma võrra.
Eesti Põllumajandusloomade Jõudluskontrolli andmetel oli möödunud aasta juunis jõudluskontrollis 92 771 piimalehmaga 711 karja. Käesoleva aasta juuni lõpuks on jõudluskontrolli aluste lehmade arv vähenenud 89 554 lehmani ja karjade arv vähenenud 63 võrra 648-ni. Eesti Tõuloomakasvatajate Ühistu poolt kogutud andmed näitavad, et piimandussektori kriis on süvenemas ja piimatootmise lõpetab lähikuudel 50 tootjat, kelle ettevõtetes on 5000 piimalehma.
Statistikaameti andmetel on tarniti Eestis käesoleva aasta esimesel poolaastal võrreldes möödunud aasta sama ajaga 4,6% vähem piima. Viimaste juuni andmete põhjal on piimatootmine aastaga vähenenud juba 6,6%.
Piimaturu kriisi pikaajalised negatiivsed mõjud
Arvestades terve aasta kestnud Eesti piimaturu madalseisu ja asjaolu, et piima kokkuostuhind on 12 kuu jooksul olnud keskmiselt 6 senti madalam piima tootmiseks tehtavatest kuludest, ulatuvad piimatootmisettevõtete kahjud piima müügist tänaseks ca 42 miljoni euroni.
Ettevõtted on likviidsuse säilitamiseks olnud sunnitud müüma loomi ja muud tootmiseks vajalikku põhivara. Ettevõtete majandusliku seisu stabiliseerimiseks on senisest enam eksporditud noorkarja ja mullikaid, millel on pikaajaline mõju ja mis hakkab ohustama Eesti piimakarjade taastootmist. Ainuüksi käesoleva aasta esimese poolega on eksporditud ligi 2000 karja taastootmiseks mõeldud mullikat, mida on varasemate aastatega võrreldes üle kahe korra rohkem.
Silmas tuleb pidada sedagi, et kord piimatootmise lõpetanud ettevõtted on sektori jaoks jäädavalt kadunud. Olukorra paranedes on tootmise taaskäivitamine sisuliselt võimatu. Lisaks sellele võib piimatootjate tegevuse lõpetamine päästa valla doominoefekti põllumajanduse sidussektorites. Piimatootmisettevõtete raskused kanduvad ahelreaktsioonina edasi põllumajandustootmisele teenuseid pakkuvatele ettevõtetele.
Käesolev kriis, mis on kujunemas ulatuslikumaks 2009. aasta kriitilisest olukorrast, on tõsisesse ohtu seadmas põllumajandusse tehtud pikaajalised investeeringud. Alates möödunud kümnendi algusest on Eestis kaasajastatud pidamistingimusi ca 60 000 piimalehmale, mis tähendab, et viimase kümnekonna aasta jooksul on investeeritud hinnanguliselt vähemalt 240 miljonit eurot uute piimafarmide ehitamiseks ja olemasolevate lautade rekonstrueerimiseks. Need investeeringud on tehtud vähemalt 20-30 aastast perspektiivi silmas pidades suures osas laenude abil, mis vajavad ka kriisi ajal teenindamist. Laenude pikendamiseks on tootjad sunnitud seadma lisatagatisi, loobuma põllumaast jms.
Riigipoolsete kriisiabimeetmete rakendamine on vältimatu
Mitmed liikmesriigid on oma tootjaid toetanud või teatanud kavatsusest seda teha. Läti, Leedu ja Soome leidsid aasta alguses võimaluse piimasektori kriisiabi kaasfinantseerimiseks riigieelarvest. Prantsusmaa on teatanud kriisi leevendamiseks 600 miljoni euro suuruse meetmete paketi rakendamisest, mis hõlmab muuhulgas maksuerandeid, soodustingimusel tagatisi jms. Kui võrrelda Eesti ja Prantsusmaa piimatootmise proportsioone, siis peaksime Prantsusmaaga sammu pidamiseks suunama ca 17 miljonit eurot Eesti piimatootjate toetuseks. EL ühisturul püsimajäämiseks ei saa Eesti käituda konkurentidest erinevalt, vastasel juhul raugeb just meie piimatootjate jõud esimesena.
Piimasektoris kindlustunde taastamiseks on vajalikud valitsuse kiired ja otsustavad sammud:
•Kriisi leevendamiseks on viivitamatult vajalik nii siseriiklike kui EL taseme meetmete rakendamine. Valitsus peaks veel lähikuudel siseriiklikest vahenditest maksma piimasektori eritoetust 6,9 miljoni euro ulatuses ehk mahus, mis jäi piimatootjatele välja maksmata EL erakorralise kriisiabi kaasfinantseerimisena käesoleva aasta veebruaris. Vajadusel tuleb selleks Euroopa Komisjonilt küsida luba.
•Maaelu Edendamise Sihtasutuse kaudu on viivitamatult vaja avada piimatootjatele võimalus, mis aitaks tootjatel ka endal rakendada meetmeid turuolukorra stabiliseerimiseks ja piima hinnataseme tõstmiseks. Pangad pole näiteks tänases olukorras valmis pakkuma finantslahendusi, mis võimaldaks kuni turuolukorra paranemiseni suunata piim pulbri tootmiseks, et selle realiseerimist tulevikku edasi lükata.
•Euroopa Liit otsustas ühise põllumajanduspoliitika reformi käigus, et Eestis ja teistes uutes liikmesriikides on asjakohane anda võimalus maksta riigieelarvest täiendavaid üleminekutoetusi, et hoida ära toetuse ootamatu ja märkimisväärne vähenemine. Eesti piimatootjate otsetoetused on võrreldes 2013. aastaga ca 40% langenud, sest riik on otsustanud nii 2014. kui 2015. aastal jätta üleminekutoetused riigieelarvest välja. Arvestades kujunenud olukorda peaks riik sektori jätkusuutlikkuse ja arenguvõime kindlustamiseks tuleval aastal riigieelarvest maksma täiendavaid üleminekutoetusi Euroopa Liidu poolt lubatud mahus ehk 21,5 miljoni euro ulatuses.
Lõpetuseks tahame rõhutada, et piimasektoriga seotud teiste majandusvaldkondade ettevõtted (pangad ja sisendite tarnijad) on piimandussektorit pikkade maksetähtaegadega toetanud juba aasta, kahjuks pole piimasektor sarnast tuge ja mõistmist leidnud valitsuselt. Valitsuse abi sektorile annaks aga usku ja lootust ka teistele piimasektori edasisel toetamisel kuni kriisi lõppemiseni.
Eesti sealihatootmist tabanud Aafrika seakatk ja pikaajaline kriis piimaturul on Eesti põllumajandussektori viinud olukorda, millest võib kujuneda viimaste kümnendite üks tõsisemaid katsumusi Eesti põllumajandustootmisele. Tekkinud olukorra leevendamiseks on valitsuse otsustav ja kiire sekkumine muutunud vältimatuks.
Oleme kindlalt veendunud, et riigipoolne tugi kriisi üleelamiseks, toidutootmise taseme säilitamiseks ja suuremate kahjude ärahoidmiseks toob hiljem riigieelarvesse tulu mitmekordselt tagasi, sest üks töökoht loomakasvatuses tekitab nii maal kui linnas vähemalt viis töökohta piimatootmisega tihedalt seotud teistes ärisektorites, milledeks on väetise-, sööda-, seemne-, tõuaretusmaterjali-, tõuloomade, masinate ja seadmete müüjad, veterinaarteeninduse ettevõtted, nõustajad, samuti piimatööstus-, logistika-, jaekaubandus- ja pangandussektor.
Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda, Eesti Põllumeeste Keskliit, Eestimaa Talupidajate Keskliit, Eesti Piimaliit
Seotud lood
Eesti, Läti ja Leedu põllumajandusorganisatsioonid pöördusid Euroopa Komisjoni põllumajandusvoliniku Phil Hogani poole, et paluda abi Balti riikide piimatootjatele.
Riigikogu maaelukomisjoni esimehe Ivari Padari kinnitusel peab 2016. aasta riigieelarvet kokku panev valitsus leidma lisaraha seakasvatuse ja piimanduse toetamiseks, sest vastasel juhul süveneb kriis Eesti põllumajanduse kahes juhtivas harus veelgi.
Põllumajandusturu ebastabiilne majanduslik olukord nagu muutlikud väetise- ja teraviljahinnad ning kasvavad tootmiskulud on peavaluks igale põllumehele. Keeruline seis sunnib põllumehi rohkem arvutama ja investeeringutest saadavat kasu kaaluma. See olukord määrab otseselt taimekaitsevahendite üle otsustamise. Kuidas säästa, kuid samal ajal saada maksimaalset tulu?