Ameerikas: Läheneb taliteraviljade külviaeg

Kevad-suvised põuaperioodid ei ole taliviljadele nii ohtlikud kui väikese juurestikuga suviviljadel ning sügis-talvise taimiku poolt kasutatakse maksimaalselt ära toitained, mis võiksid kultuurita mullast välja leostuda. Muidugi ka see, et tööd jaotuvad ühtlasemalt kogu aasta peale ning kogu tulemus ei sõltu vaid lühikesest kevadisest optimaalsest külviajast. Taliviljad ka valmivad varem kui suviviljad ning nende koristusajal augusti esimeses pooles on üldjuhul ilmad ilusamad ning saagi kvaliteet parem. 

Eestis on aastaid olnud taliviljade osatähtsus kuni veerand külvipinnast ning väga palju on see sõltunud sügisestest külviaegsetest ilmastikutingimustest. Nüüdseks ajaks, kui ligikaudu poole teraviljast ekspordime, on taliviljade osatähtsus kasvanud juba kolmandikuni ning parimatel taimekasvatajatel pool või veidi enam. 50-60 % on ka optimaalne suhe, et tagada tööde aastaringne jaotus ja ühtlane koristuskonveier.

Üheks suurimaks kasvupindade struktuuri muutuseks Eestis ongi olnud talinisu kasvupindade tõus. Varasemalt oli see meil kahe-kolmekümne tuhande vahel. Kasvama hakkas 2007. aastast, peale teravilja eksporti alustamist ning nüüdseks 2015. aastal juba 97, 6 tuh ha. Suvinisu kasvupind on samas olnud stabiilselt 70 tuh. ha  ringis läbi aastate.

Suvirapsi asemele taliraps

Teine suurim muutus kasvupindades on suvirapsi asendumine talirapsiga. Mõni aasta tagasi üle 90 tuhandel hektaril kasvand suvirapsi on veel vaid 30 tuhat ha. Asemele on tulnud taliraps 38,8 tuh hektariga, millega talirapsi kasvupind on meil esimest aastat suurem kui suvirapsil. Kokku kasvab Eestis siis rapsi aga vaid 70,8 tuh hektarit, mis on 20 tuhat vähem kui mõned aastad tagasi. Samas talirapsi suurema saagikuse abil peaks kogusaak jääma samaks või isegi veidi enam. 

Kõrgele ja tulukale saagile pannakse alus sügisese tugeva taimikuga

Selleks peab olema mullas piisavalt taimetoitaineid. Mineraalväetiste põhisel väetamisel kasutatakse madala lämmastikusisaldusega kompleksväetist külvi eelselt  mullaharimise alla või külvi aegselt paiklikult kombineeritud külvikuga.  Sobivad tooted on NPK 5-10-20+S, NPK 5-10-30+S ja NPK 6-18-34+S või YaraMila 7-12-25+S B Mg. Kasutatava väetise  sisaldus ja kasutuskogus sõltub mulla väetustarbest ja saagi eesmärgist ning on tavaliselt vahemikus 200-500 kg/ha.

Kui eelviljaks oli teine teravili ja põhk peenestati mulda, siis anda põhu lagundamiseks lisalämmastiku 40-60 kg/ha. Toodetest on sobivaimad ammooniumnitraat (AN34), lämmastikväävelväetis YaraBelaAxan 27+4S või lämmastikfosforväetis NP 33-3  kuni 200 kg/ha. Täpsem kogus sõltub eelvilja põhu massist arvestusega, et  5-7 kg/N kulub  1 tonni põhu lagundamiseks.

Kombineeritud väetamine nii orgaanilise kui mineraalväetisega annab tavaliselt parima tulemuse ning seda on soovitatav kasutada eelkõige rohumaa eelviljaga põldudel. Seal on piisavalt aega esimese või ka teise niite järgselt laotada tahke või vedel orgaaniline (30-40 t/ha) väetis ning mullaharimisega valmistada kesad ette külviks. Täiendavaks mineraalväetiseks sobivad samasuguse NPK  sisaldusega tooted nagu mineraalväetamise põhiselt kuid väiksemas koguses: 100-300 kg/ha viimase mullaharimise alla või paiklikult kombineeritud külvikuga.

Septembri esimeses dekaadis külva

Optimaalse taliviljade külviaja katseid on Eestis tehtud palju ning kokkuvõttes saab öelda, et parimaks ajaks on septembri esimene dekaad. Õnnestuvad üldjuhul ka augusti lõpu ja septembri teise poole külvid, kuid saagikus jääb siis tavaliselt ikkagi madalamaks. Külvisenormi muutmine sõltuvalt külviajast on veel vähe levinud. Kui näiteks optimaalsel ajal külvatakse 300 idanevat tera ruutmeetrile, siis varajastes külvides võib see olla paarkümmend protsenti väiksem ning hilistes külvides vastavalt suurem.

Haiguste- ja umbrohutõrje tee sügisel

Talvitumise ebaõnnestumine on enamasti põhjustatud väga mitmetest seenhaigustest. Efektiivsete fungitsiididega seemet puhtides ja sügisel taimikut pritsides on võimalik talvitumishaiguste surve kõrvaldada ja saada väga häid saake ka rasketel talvitumistingimustel.   

Umbrohutõrjet on Eestis taliviljadel traditsiooniliselt tehtud kevadel. Asja mõte siis selles, et vaatame kuidas talvitub ning eks siis jõuab ju teha ning võibolla ei talvitu ning polegi vaja kulutust teha. Talirapsidega oleme õppinud, et edukas talvitumine ja järgmise aasta saagitase pannakse paika sügisese taimede eest hoolitsemisega. Sama kehtib tegelikult ka taliteraviljade kohta ning seda peaks üha enam hakkama järgima.

Sügisene umbrohutõrje peaks tulema üha enam kasutamisse, kuna sügisel tärkamise järgselt on umbrohud väikesed ning nende tõrjumine palju efektiivsem. Sügis-talvel ja ka varakevadel jõuavad umbrohud ära kasutada suure hulga taimetoitaineid, mis olid planeeritud kultuurtaimele. Lisaks veel umbrohtude konkureerimine teraviljadega valguse ja mulla veevarude pärast. Konkureerides umbrohtude venivad teraviljad kasvus kõrgusesse ja kaotavad talvekindluses ning võrsuvad vähem.

Paljud kogenud agronoomid ütlevad, et nendel pole vaja sügisest umbrohutõrjet teha, aastaid on hakkama saadud kevadisega. Millised olid aga siis saagitasemed?  Muidugi, 3-4 tonnise saagi puhul pole suurt vahet, millal mingit tööd teha. Kui aga tahame efektiivset väetiste kasutamist ja tulukamaid saake üle 5 tonni hektarilt, siis sügisene umbrohutõrje on igati vajalik.

Lisaprobleemina on üha enam hakanud levima kõrrelised umbrohud, eelkõige rukki kastehein. Nende levikule omakorda aitab kaasa üha enam kasutatav minimaalne mullaharimine.  Sügisese umbrohutõrjega saavad ka kõrrelised talvituvad umbrohud tõrjutud.

Parimad õppetunnid juhtuvad tavaliselt põllul mingeid töid erinevalt tehes. Väga õpetlik „põldkatse“ kujunes välja sellel aastal Saaremaal Kaido Kirst talinisu põllul. Baltic Agro õppepäeval 29. mail vaatasid mitukümmend põllumeest ja taimekasvatuse spetsialisti, kuidas üks talinisupõld oli ühtlaselt ilusas kasvujõus kuid keskelt kaks pritsi käiku olid kasvult nõrgemad ja kahvatumad. Kaido ütlusel oli kogu põllul kõik muu tehtud ühtemoodi. Vaid sügisesel umbrohutõrjel Komletiga saanud pritsimislahus otsa enne kui kogu põld sai pritsitud ja ta ei hakanud uut pritsitäit tegema. Tegi sellel kahel pritsikäigul umbrohutõrje kevadel koos teiste põldudega. Erinevus oli aga silmaga nähtavalt sügisese umbrohutõrje kasuks.     

Tänavu hea saagiprognoos

Teraviljade kasvupind kasvas 2015. aastal 20 tuhande hektari võrra. Kui nüüd arvestada sellega, et ilmastikutingimused olid taimede kasvuks väga soodsad ning ka põllumeeste poolt panustati veidi enam, siis saagikus peaks tulema vähemalt 10% kõrgem kui eelmisel aastal. Teraviljade kogusaagi poolest on väga tõenäoline, et täidetakse kaheksakümnendate lõpuperioodi toitlusprogrammi eesmärk: üks tonn teravilja inimese kohta. Võimatu pole ka teravilja arengukava aastaks 2020 eesmärgi 1,4 milj. tonni täitumine sellel aastal.