Gross sõjapõgenikest: mul on piinlik!

Gross ütles intervjuus Äripäevale, et kindlasti leiaks ka tema oma ettevõttes põgenikele tööd, aga enne oleks vaja teada nende oskusi.

Mida Teie arvate, kas ja kuidas peaks sõjapõgenike teemaga Eestis tegelema?

Eesti inimesel on see loomuomadus, et kui teda aidatakse, siis see läheb väga kiiresti meelest ära. Praegu on selline olukord, et sellest (põgenike teemast - toim) mööda vaadata ja lolli mängida ei saa mitte kuidagi. Ja kui nad tulevad jõuga üle piiri, siis me peame nad vastu võtma, mitte midagi pole teha.

Iga inimene peaks mõtlema sellele, mida ja kuidas ta saab ära teha. See, et vallad nii kergekäeliselt vastavad, et mitte ühtegi pagulast ei võeta vastu – see on täiesti vastutustundetu. Nad on mugavad ja istuvad seal lipsud ees oma toolide peal. See on inetu ja selliseid asju on väga paha lugeda.

Kindlasti on võimalusi. Kuid kohe öeldakse, et me ei aita ja me ei saa.

Kas teie ettevõttel reaalselt oleks töölisi vaja või midagigi pakkuda?

Ma ei tea, mida nad oskavad. Nad tuleks enne selekteerida vastavalt oskustele. Ma ei taha näidata, et tahaksin sellest asjast kasu lõigata, kuid see probleem on üleval ja me ei saa sellest üle vaadata. Midagi pole teha. Hullem on see, kui nad pannakse kuskile territooriumile istuma. Pigem leida neile ikka võimetekohast tööd. Inimesed peavad mõtlema selle teema peale, nad peaksid peeglisse vaatama, enne kui lolli juttu ajavad.

Kindlasti saab neile töö leida, kuid esmalt on vaja tahet. Kui esimene reaktsioon on, et „meile pole neid vaja!“ ja ollakse nende suhtes suletud, siis ei tulegi järgnevat juttu. Kindlasti leiduks ka meie ettevõttes tööd.

Kas ettevõtjad võiksid põgenikke ka muudmoodi aidata – rahaliselt, toiduga…?

Ma usun kindlasti, miks mitte. Sotsiaalseid projekte teevad normaalsed ettevõtjad üle maailma kogu aeg, miks meil ei peaks seda siis tehtama. Kui on konkreetsed juhud ja konkreetsed vajadused näiteks.

Meie firma on kindlasti üks nendest, kes on valmis aitama. Kuid seda kõike ei saa organiseerida üks ettevõte. Ettevõtja tuleb tööle ja maksab riigile makse ja töötajatele palkasid, see on eelkõige ikkagi riigi ülesanne. Kui omavalitsustel on blokk ees, siis... Kõigepealt peaks sealt see asi pihta hakkama.

Mina ütlen ausalt, et minul on selle asja pärast piinlik!

Paljudel on piinlik. Ometi midagi nagu ei tehta.

Küsimus on ka selles, et kui Eesti rahva seas tehakse küsitlusi, siis uskumatult suur osa on pagulaste vastu. Eks mul oleks ka ju kavalam selle jutuga kaasa minna. Kuid mina ei häbene seda öelda. Mul on häbi!

Kuidas seda muuta ja parandada saaks?

Riigi poolt peaks midagi tegema ja ka ajakirjanduse osa on suur, et oleks erinevaid arvamusi ja oleks rohkem neid inimesi, kes oleksid valmis teemast rohkem rääkima ja inimeste arvamust muutma. Maainimene on ju veidi pime ja tihti on põhjendamatud kartused. Asjad tuleks lahti rääkida. Pagulased on ju samasugused inimesed. Praegu need arvud on ju ka nii pisikesed, et millest me üldse räägime!?

Meil töötab näiteks üks itaallane kondiitrina. Itaalia on küll ELi liige, kuid siiski teine kultuur. Ta ei osanud alguses isegi inglise keelt, kuid ta on äärmiselt sõbralik ja optimistlik ja saab kõikidega hästi läbi. Inimeste kartused on põhjendamata.

Äripäev küsib tuntud Eesti ettevõtjailt ja juhtidelt kuidas ja mil määral on nad valmis sõjapõgenike toetama.