Niilo: uued pered liigutavad igavat seisvat vett

„Viie aasta pärast punnitame ise, et leida töökäsi. Aga kui praegu justkui saatuse sõrmega neid meile värava taha pakutakse, siis oleme tõrksad ja keeldume isegi arutlemast sel teemal,“ oli Niilo nõutu.

Talle tundub, et kogu ühiskonnas pole siiski asi sõjapõgenike teemal nii hull, küll aga võtab elu tegelikkuse kohalejõudmine veidi aega. „Selle konkreetse probleemi sisu ja tagamaad ei saagi ju kahe lausega edastada ega ka kümne minutiga omastada. See nõuabki veidi süüvimist ja aega, et tegelikult vajadused ja tegevused, nüansid selgeks saada,“ tõdes Niilo. Ta nentis, et konservatiivsust ei saa hukka mõista, aga teema lauale tõstmisest keeldumine pole kaasaja maailmas enam adekvaatne tegu.

Nopri peremees meenutas, et tänaseks tuli kõigil omavalitsustel anda tagasiside, kuidas ja mil määral nad pagulasi võõrustavad. Üldjoontes oldi pagulaste vastu. Põhjusteks juba ammu meedias kajastatu: me ei saa oma rahvagagi hakkama, see tuleb meie oma inimeste eelarvest, tulevad suguvõsad järele jne, tõi Niilo näiteks. „Hirmude nimistu,“ ütles ta kokkuvõtteks.

Tasuta juustu ei ole Niilo valmis jagama, küll aga võib ta pakkuda sõjapõgenikele tööd. Samas tunnistas ta, et umbkeelsetega on keeruline, kuid inglise keele oskusega saab kenasti hakkama. „Mõni pere suuremas kogukonnas, kindlasti midagi tasakaalust välja ei vii, pigem vastupidi. Liigutab õhku, paneb inimesi omavahel suhtlema arutama. See on igavat tavalist seisvat vett veidi liigutav,“ hindas ta.

Maale elama aitamisega tuntuks saanud Niilo märkis, et sel teemal hurjutajaid enam ei ole, pigem küsitakse, miks see tegevus ei jätkunud, sest lapsi on ikka vähe, töökäsi on ikka puudu ja elukohti on endiselt saadaval. „Me reaalselt vajame töökäsi, reaalselt oleme sunnitud maailmas toimuvat iga küla vahel arutama ja need protsessid annavad selleks põhjust. Mina kindlasti ei kuulu nende hulka, kes hirmu ja Eestimaa asja jätkumise kartuses teel ees seisavad ja isegi ei aruta sõjapõgenike teemat,“ ütles Niilo.

Äripäev küsib tuntud Eesti ettevõtjailt ja juhtidelt kuidas ja mil määral on nad valmis sõjapõgenike toetama.