Loe põllumeeste pöördumist Riigikogule

Venemaa impordipiirangud ja Eestisse jõudnud sigade Aafrika katk on Eesti põllumajanduse viinud viimaste kümnendite tõsiseimasse kriisi. Nii piima- kui sealihasektoris on turuhinnad olnud pikka aega madalamad tootmiskuludest. Riigi sekkumiseta kaotame veel selle aasta lõpuks kümnendiku oma piimakarjast ja kolmandiku tõuemistest. Nii piimaveise- kui seakasvatuses on hävimas Euroopa tippu kuuluvad tõukarjad. Loomakasvatuse hävimine annab löögi ka teraviljakasvatajatele. Koos karjade hävimisega jäävad tööta tuhanded inimesed nii põllumajanduses kui sidussektorites, väheneb riigieelarvesse laekuv maksutulu, kasvab surve sotsiaalsfäärile, suureneb väliskaubanduse puudujääk.

Põllumajandustootjad on raskustesse sattunud meie kõigi julgeoleku seisukohalt oluliste poliitiliste otsuste tulemusel. Venemaa impordikeelu kulud ei tohi jääda vaid põllumeeste kanda – vajame ühiskonna solidaarsust poliitiliste otsuste tulemusel tekkinud kahjude kompenseerimisel.

Eesti on üks vähestest EL liikmesriikidest, kus piimatootmine on pärast kvootide kaotamist vähenenud. Valdav enamus EL riike suurendavad piimatootmist, sest selles nähakse perspektiivi ja olulist tuluallikat riigi majandusele. Eesti piimakari kuulub Euroopa viie parima hulka ja piimatootmise vähenemine Eestis ei toimu mitte meie põllumeeste saamatuse tõttu, vaid see on selgelt riigi poliitiliste valikute tulemus.

Eesti on alates taasiseseisvumisest olnud põllumajandussaaduste netoimportija. Seniste arengute jätkumine süvendab meie sõltuvust importtoidust. Terendamas on olukord, kus me ei suuda enam tagada eestimaalaste toidulauale piisavas koguses kodumaist sealiha. Eesti ei suuda ennast jätkuvalt varustada aiandussaadustega.

Eesti põllumajandusettevõtete otsetoetused on võrreldes 2013. aastaga langenud 40%-50%, sest erinevalt meie naaberriikidest ei makstud ei 2014. ega 2015. aastal riigieelarvest EL tasemel kokku lepitud üleminekutoetusi. Lisaks sellele on Läti, Leedu, Soome, Prantsusmaa ja teised riigid andnud oma põllumeestele täiendavat kriisiabi ega ole lootnud vaid EL-i peale. Riik peab mõistma, et me ei saa EL liikmesriigina ignoreerida ühise põllumajanduspoliitika ja ühisturu toimimise põhimõtteid ning jätta süstemaatiliselt oma tootjaid halvemasse konkurentsiolukorda, vastasel juhul toimub tootmise vähenemine Euroopas just Eesti tootjate arvelt.

Kutsume Riigikogu üles astuma samme kohaliku toidutootmise hääbumise pidurdamiseks. Kui hääbub kohalik toidutootmine ja maapiirkondades kaovad töökohad, on see meie riigile otseseks julgeolekuohuks. Seakatku levik on tänaseks viinud juba üle 22 000 kodusea hukkamiseni, mistõttu tuleb tõsiselt pingutada Eesti toidujulgeoleku tagamisel. Kodumaine põllumajandus- ja toidutootmine on iga riigi julgeoleku nurgakivi ja selle strateegilist tähtsust on raske üle hinnata.

Eesti põllumajandussektori kriitilist olukorda arvestades nõuame:

1. Eesti põllumajandustootjate võrdset kohtlemist Euroopa Liidu ühisturul;

2. põllumajandustootjate olukorra leevendamiseks kriisiabimeetmete paketi väljatöötamist ja rakendamist, sh piimatootjatele veel sellel aastal erakorralise kriisiabi maksmist;

3. põllumajandussektori tulupuudujäägi kompenseerimiseks tuleva aasta riigieelarvest üleminekutoetuste maksmist EL-i poolt lubatud mahus;

4. sealihatootjate majandusliku olukorra viivitamatut stabiliseerimist ja sealihatootjate tegevuse jätkamiseks vajalike vahendite eraldamist;

5. valitsuselt lähikuudel selge kava esitamist põllumajandussektori tuleviku kindlustamiseks ja loomade arvu vähendamise peatamiseks.

 

Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda, Eesti Põllumeeste Keskliit, Eestimaa Talupidajate Keskliit.