Praegu on aga üks väheseid kordi, kus ma võiksin heameelt tunda oma eksimuse üle. Muidugi ei saa öelda, et nüüdse piskuga on keeruline olukord Eesti põllu-majandusettevõtluses lahendatud, kuid vähemalt peaministri j a presidendi tasemel tunnistati kriisi ning vajadust põllumehi aidata. Ka see on suur samm!
Toon välja kolm olulist käiku, mis natukenegi leevendavad põllumajanduse olukorda.
Koalitsioonilepingu täiendamise aruteludel leidis toetust ettepanek 10 miljoni euro eraldamiseks MES-ile uue ettevõtte asutamiseks. Sihtasutus asutab koos põllumajandusministeeriumiga uue äriühingu, mille “seemneks” see 10 miljonit läheb. Asutatava äriühingu mõte on, et see saaks võimalusel minna ajutiselt näiteks raskustes ettevõtte omanikuks, osta teatud ajaks ettevõtte maa, andes raha ettevõtjale ja maa rendile samale ettevõtjale jne. MES-i ettevõte muudaks põllumajandusettevõtete aitamise oluliselt paindlikumaks.
Teisena olgu nimetatud Euroopa Liidu erakorraline abi 7,56 miljonit eurot Eesti piimatootjatele ja seakasvatajatele. Keeruliste eelarvearutelude tulemusena leiti ka 7,6 miljonit eurot abi Eesti riigieelarvest, millest kolm miljonit makstakse välja sellel aastal ja ülejäänu jääks järgmiseks aastaks.
Kolmanda ja kõige olulisema käigu lükkas sisse siiski põllumeeste meeleavaldus. Kui ei oleks olnud meeleavaldust, siis julgen arvata, et nii pea- kui ka maaelu-ministri erakonna poliitiline tahe oleks olnud mitu kraadi väiksem. Praegu hakkas aga põllumajandus-valdkonna eest vastutust kandev erakond häbisse jääma.
Kujunenud olukorda ei saanud enam lahendada üldpoliitilise jutukesega ületootmisest ja niisama käsi laiutada. Kui natukenegi põllumajandusettevõtlusse süveneda, siis peaks Reformierakond paratamatult jõudma seniste sisemiste dogmade ümberhindamisele, kui ainult südametunnistus lubab.
On selge, et käivitava ja sõbraliku laksu 101 Toompeale sõitnud traktorit oma möirgamisega peaministrierakonnale siiski andsid.
Ükskõik missuguste toetustega ei saa muuta turuolukorda, aga seda saab leevendada ja aidata keeruline aeg üle elada. Praegusi tootmismahte ei tohiks vähendada, sest see tähendaks oluliselt sissetulekute vähendamist, viiks töökohtade kadumise ja ääremaastumise süvenemiseni.