Kuus põhjust, miks toidumaksud ei tööta

Kui toidu maksustamine oleks nii efektiivne meede ülekaalulisuse vähendamisel nagu seda üritatakse kuvada, siis oleks see kasutusel juba enamikes riikides. Paraku on need vähesedki, kes maksustamist rakendanud, sellest loobunud või loobumas.

Toiduliit on igasuguste toidumaksude kehtestamise vastu järgmistel põhjustel:

Esiteks – on oluline mõista, et vastavalt Euroopa Liidu õigusele ei saa magusamaksu kehtestada ainult pontšikutele, kommidele ja limonaadidele ehk valitud toiduainetele. Maksustada saab toiduaine koostisosa ehk suhkrut. Kuna suhkrut sisaldavad mõningal määral väga suur hulk toiduaineid (sh leib, kohupiim, lihamarinaadid), siis selle tulemusena muutuks kallimaks märkimisväärne osa meie igapäevasest toidulauast. Olukorras, kus meil elab iga viies laps vaesusriski piiril, on toidu üleüldise hinnataseme tõus lubamatu.

Teiseks – meil on juba toidumaks. Mitmetes riikides on toiduainete käibemaks oluliselt madalam kui Eestis (20%). Näiteks Soomes 14%, Hollandis 6%, Austria 10%, Saksamaa 7%, Iirimaal 0% ja Inglismaal on osad põhitoiduained aga käibemaksust hoopis vabastatud.

Kolmandaks – tooraine ehk suhkru, soola vms maksustamine muudab kallimaks ainult kodumaised tooted. Samal ajal on meil poelettidel ohtralt importtooteid, mis hakkavad pakkuma tarbijale odavamat alternatiivi. Kuni meil on saadaval taskukohasemad alternatiivid ei saa toidumaksu kehtestamine olla efektiivseks vahendiks ülekaalulisusega võitlemisel ning tarbimisharjumuste muutmisel. Taani puhul on meil olemas reaalne näide, kus rasvamaksu ja karastusjookide aktsiisi kehtestamise tulemusel suurenes piiriülene kaubandus, riik kaotas loodetud maksutulu, samas suurenes riigi halduskoormus ning suurenenud toiduhindadest kannatasid kõige enam madala sissetulekuga tarbijad.

Neljandaks - toidumaksude rakendamine toob kaasa väga keerulise reguleerimismehhanismi. Tekib palju maksude vältimise võimalusi ja optimeerimisi, mis asja eesmärgist pigem kaugemale viivad. Suurbritannias näiteks tehti analüüs, et 20-protsendilise toidumaksu kehtestamine limonaadidele vähendaks Londonis tervishoiukulusid 39 miljoni naela võrra, kuid need numbrid tähendavad ka seda, et londonlased jääksid samas 2,6 miljardi võrra vaesemaks puhtalt maksude haldamiskulude tõttu.

Viiendaks – ülekaalulisust tekitab kalorite tarbimine koguses, mida ei suudeta päeva jooksul ära kulutada. Kui tubaka puhul on olemas selge seos kopsuvähi ning suitsetamise vahel, siis ühe või teise toiduaine ning ülekaalulisuse puhul seda väita ei saa. Näiteks Hollandis tarbitakse keskmiselt 632 ml karastusjooke päevas inimese kohta ent rasvumise määr on 16,1% - madal. Kreekas, kus karastusjooke tarvitatakse elaniku kohta 116 ml päevas, on rasvumise määr 41% - väga kõrge.

Ühtegi toiduainet ei saa pidada halvaks või heaks, on vaid valed tarbimisharjumused. Seega on paralleeli tõmbamine tubakaaktsiisi efektiivsuse ning toidumaksude loodetava mõju vahel pehmelt öeldes küündimatu. Lisaks on igasuguste toidumaksude kehtestamine diskrimineeriv sellele osale ühiskonnast, kes oskavad oma igapäevases toitumises teha mõõdukaid ja tasakaalustatud valikuid.

Kuuendaks – ohtralt kasutatavad näited, kus maksu kehtestamine on vähendanud ühe või teise toote tarbimist, ei analüüsi, kuidas see mõjutas inimeste tervisenäitajaid või kuidas muutus tarbijate menüü. Asjaolu, et karastusjookide maks on kusagil vähendanud tarbimist ei tähenda, et samal ajal ei kasvanud näiteks mahlajookide või maitsestatud jookide tarbimine ning on seega sisutühi argument.