1 kg teravilja tootmiseks kulub 1000-3000 l vett

Oma igapäevases elus me tavaliselt ei mõtle sellele, kui palju mingiks tarbeks vett kulub, kuid meie toidu tootmiseks on kasutatud üllatavalt suured vee kogused - ühe inimese päevase toidukoguse kasvatamiseks on kulunud teatud ajaperioodi jooksul keskmiselt 3000 liitrit vett, ning lihtsustatult võib öelda, et toidu iga kcal kohta on kulutatud 1 l vett.

Kogu taimekasvatuse aluseks on fotosüntees, kus päikeseenergia fikseeritakse vee ja süsihappegaasi abil taimedesse orgaaniliseks aineks. Selleks, et saada hektarilt taoline keskmine saak, nagu tavaliselt saadakse, ehk 9,4 tonni biomassi kulub 15 t süsihappegaasi ning sellega fikseeritakse 71 GJ energiat. Vee hulk, mida aga taimed fotosünteesiks vajavad on üllatavalt suur:  1 kg teravilja tootmiseks kulub 1000-3000 liitrit puhast magedat vett. Kasvatatavad kultuurid on omakorda väga erineva vee-efektiivsusega. Näiteks ühe väikseima veetarbega kultuur on kartul: 1 kg tootmiseks vajalik vee kogus on vaid 250 l. Võrdluseks nisul 1400 l, sojaoal 2000 l ja riisil 3400 liitrit. See on väga õige ja hea, et oleme õppinud ära kasutama seda loodusressurssi, puhast magedat vett, mida on meil „tasuta“ käes rohkem kui oskame ära kasutada. Kui vaadata statistikat, et kuhu meie vili jõuab, siis just sinna, kus on veepuudus - Iraan ja Saudi-Araabia, vähem Keenia, Põhja-Aafrika ja Lõuna-Euroopa maad, Türgi, India jne.  Kui Eestist eksportisime esimese suure panamax tüüpi laeva üle 60 tuhande tonnise viljalastiga, siis tundus, et see on ikka väga suur kogus. Kui aga kuulsime, et Saudi-Araabia impordib aastas 40 taolist laeva, ehk ligikaudu igal nädalal ühe, siis sai selgeks, et meie kogused on vaid üheks väikseks piisaks toidu(vee)puuduses kannatavtele piirkondadele. Kaudselt võime öelda, et vilja eksport = vee eksport või ka taastuva energia eksport, sest kasvatme uue saagi jälle ja jälle. Üheks taoliseks on väga suur toidu kadu ehk see, mis on toodetud, kuid rikneb või visatakse ära kas ksvatamisel, tööstuses, kaubanduses või tarbija juures. Ligikaudu kolmandik kogu põldudel ja lautades toodetust loetakse kaoks ja seda enam, mida arenenum on riik. Sellisel juhul on just tarbija juures kodus kaod kõige suuremad, ligi kolmandik. Arengumaades on kaod kodus vaid mõne protsendi piires. Kuid ka raisatud toidu kasvatamiseks kulutati puhast magedat vett, mis ei jõudnud eesmärgini ning piltlikult väljendades oleks selle mahuks kaksteist Peipsi järvetäit vett.. On välja arvutatud, et kui näiteks kõigil USA põldudel õnnestuks tõsta muldade orgaanilise aine sisaldust 1% võrra, siis võrduks seal täiendavalt seotud vee hulk 150 päeva jooksul Niagaara kosest allavoolava vee hulgaga. Mis omakorda näitab, kui oluline on muldade viljakus, nende orgaanilise aine sisaldus ja veesidumisvõime, et seista vastu üha sagenevatele põuaperioodidele.

Eesti on viimase kümne aastaga muutunud vilja eksportivaks maaks.

Kogu maakerast on suurem osa taoline, kus aurustumine on suurem kui sademetega tulev vee hulk. Selle tõttu sõltuvad väga laiad piirkonnad kunstlikust niisutamisest Taolistest põldudest asuvad 40% kahes riigis, Hiinas ja Indias. Järgnevad USA ja Pakistan ning teistes maades on niisutatavaid alasid tunduvalt vähem. Ilmastiku erinevatest faktoritest põhjustatud saagikadudest moodustab põud 84%, tormid 18%, üleujutused 15% ja tsunaamid 14%. Eesti asub meie õnneks piirkonnas kus ükski neist faktoritest oluliselt saaki ei mõjusta ning vett tuleb sademetega aurustumisest enam.Aasta 2016 oli nimetatud FAO poolt pulsede (liblikõieliste kultuuride kuivatatud seemned, mida kasutatakse inimtoiduks) aastaks. Asja mõte oli eelkõige selles, et propageerida inimtoiduna liblikõieliste seemneid, mis on proteiini allikana võimalik toota kõige väiksema vee ja energiakuluga. Näiteks ühe kilogrammi liblikõieliste (hernes, uba, lääts jt.) proteiini tootmiseks kulub ligikaudu 1 250 liitrit vett, siis linnuliha puhul on see 4 325 l, lambaliha 5 520 l ja veiseliha 13 000 liitrit. See tähendab seda, et inimestele tarviliku proteiini tootmine taimede abil on kümme korda väiksema veekuluga kui veisekasvatus. Siit ka hinnaerinevus ning toiduainetetööstuste püüd üha rohkem taimset proteiini kasutada. Mis iseenesest keskkonnale ja tervisele mõeldes polegi nii halb, kuigi neid püütakse vastandada ja propageerida maksimaalset lihasisaldust.Mageda vee ressursi paremaks kasutamiseks on veel suuri reserve.

Vee olulisusest saab kõige paremini mõista seal, kus sellest on tõeline puudus. Näiteks Iisraelis oli tõeline üllatus kuulda agronoomi loogikat oma  taimekasvatusplaani tegemisel. Kui meil saab kogu tegevusplaan alguse sellest, et kui palju on meil maad ja et millist kultuuri on võimalik järgmisel hooaajal tulukalt müüa. Selle järgi hakkad arvestama optimaalset külvikorda, seemnete, väetiste, taimekaitsevahendite, tehnika jne. vajadust. Seal algab aga plaanide tegemine sõltuvalt sellest, et kui palju saadakse riigilt niisutuseks vee kvooti. Alles selle järgselt tehakse  plaanid, et kui palju ja kui suurel pinnal saab selle veega midagi kasvatada. Üllatav oli ka agronoomi kultuuride valik vee tarbe järgi. Näiteks ilus täies kasvujõus apelsinipuude istandus ei meeldinud omanikule sugugi ja ta lubas lasta selle maha raiuda. Põhjuseks vaid see, et apelinide kasvatamiseks kulub liialt palju vett.  Kaasaaegsete biotehnoloogilised võtete üks peamisi suundi on sordiaretuses ja just selles suunas, et aretada liike ja sorte, mis oleksid vee-efektivsemad ehk kannataksid paremini põuda ja annaksid saake ka nendes maakera piirkondades kus on suurem sademete puudus. Selles alal on saavutatud päris häid tulemusi ja mitmed maisisordid on saanud oluliseks toidu puuduse leevendajaks põuapiirkondades.   Mulla veevaru sõltub suurel hulgal selle huumusesisaldusest e.orgaanilise aine sisaldusest

Kliimamuutused ning sellega kaasnevad sademete ümberjaotumised on mõnele piirkonnale õnnetuseks ja võibolla teistes kohtades õnneks. Näiteks Lõuna-Euroopat loetakse piirkonnaks, kus sademete hulk järjest väheneb ning võib tekkida kõrbestumise oht. Põhja-Euroopa võib aga muutuda senisest veelgi soodsamaks taimekasvutuspiirkonnaks.Margus AmeerikasarendusdirektorBaltic Agro AS