KINGITUS EESTILE: 100 teraviljapeenart andsid mitu saaki

Algatuse „100 teraviljapeenart“ eesmärk oli inimestele erinevaid põllukultuure ja kodumaiseid sorte tutvustada. Eesti Taimekasvatuse Instituudi sordiaretajad valisid peenardel kasvatamiseks kaks odra ja nisu, ühe kaera, kaks herne ja ühe oa sordi. Pakendatud seemned koos peenratähiste ja kasvatamise soovitusega jagati sajale huvilisele märtsis.

Peenraid jagus kõigisse maakondadesse. Enim oli neid Harju-, Tartu- ja Viljandimaal. Peenrarajajate hulgas oli 13 lasteada,13 kooli, 7 muuseumi ja paljud pered nii maal kui linnas. Ka Avatud talude päeval sai üheksas talus meie peenraid näha.

Peenrad külvati aprilli keskpaigast juuni keskpaigani. Iga kultuur sai endale 1 ruutmeetri pinda. Saagi koristus toimus üldjuhul septembris. Infovahetamiseks avatud facebooki lehekülg „100 teraviljapeenart“ koondas fotosid nii külvist, kasvuajast kui koristamisest.

Suur meediakajastus. Projekt „100 teraviljapeenart“ oli meedias üks enimkajastatud EV 100 kingitusest. Nii teles, raadios, suuremates ja väiksemates ajalehtedes oli ajakirjanikud asjatundlikud infovahendajad. Projekti juhtivaks meediapartneriks oli Äripäeva põllumajanduse teemaveeb www.pollumajandus.ee.

 

Näitus, mis rändab külast-külla. Urvaste Külade Seltsi eestvedamisel koostatud rändnäitus on kokkuvõte ja jäädvustus meie poolt tehtud kingitusest Vabariigi sajandaks sünnipäevaks.

Kunstnik Epp Margna kujundatud ja trükibüroos Adexpert trükitud rändnäitus seitsmel stendil tuli lastesõbralik ja sobib hästi õppevahendina koolidele ja lasteaedadele. Kohe oli selge, et ühest näitusest Eestile on vähe. Pakkumised näitus osta saadeti kõigile omavalitustele kus oli vähemalt kaks teraviljapeenart. Nii soetasid enda valla lastele õppematerjaliks peenranäituse Helme ja Viljandi vald. Seejuures tegi Viljandi valla endine vallavanem ettepaneku volikoguliikmetele toetada kahe näituse ostmist. Nii ongi Viljandi valla koolides, lasteaedades, raamatukogudes, rahvamajades ja mujal ringlemas kaks rändnäitust. 

Näitused on tellinud ka Maaeluministeerium, Maaülikool, Põllumajandusuuringute keskus jt.

Sel kevadel jätkavad paljud projektis osalejad omakasvatud seemnest uute peenarde külvamisega. Kel seemet ei jagu, või soov sama asi ette võtta, neil on võimalik saada Jõgeval asuvast Taimekasvatusinstituudist projektis kasvatatud kultuuride seemet väikepakendis.

Heina Laiapea

Algatuse "100 teraviljapeenart Eesti riigile" eestvedaja

MIDA ARVASID PROJEKTIS OSALEJAD?

Sellest võiks saada kena traditsioon

Usun, et teraviljapeenrad on nii hea hoo sisse saanud, et kevadel on külvajaid Eesti juubelile vääriliselt. Ja mina võin puhata. Erline tänu põllumajandus.ee juhile ja Eesti Taimekasvatuse Instituudi sordiaretajatele.

Heino Laiapea

algatuse "100 teraviljapeenart" eestvedaja

Kodumaised sordid said tuntumaks

Eesti Taimekasvatuse Instituudile oli 100 teraviljapeenra ettevõtmine originaalseks võimaluseks tutuvustada Eestis aretatud sorte ja sordiaretusega tegelevat Eesti Taimekasvatuse Instituuti  laiemale inimeste ringile, kes ei ole elukutselised põllumehed, aga tunnevad huvi vilja kasvatamise ja kodumaiste sortide vastu. Kõik teraviljapeenarde kasvatajad, nii täiskasvanud kui ka lapsed, tunnevad nüüd viljapõldudest mööda sõites ära, kas tegu on odra, kaera või nisuga ja oskavad paremini hinnata põllumeeste tööd vilja kasvatamisel. Eestis aretatud teraviljade sordid said selle ettevõtmise toel tuntumaks ja loodetavasti kasvab ka nende populaarsus põllumeeste hulgas. Kuna 100 teravilja peenra ettevõtmises osales ka palju lapsi, aitas üritus kindlasti kaasa põllumehe elukutse propageerimisele, et meil ka tulevikus jätkuks neid kes vilja kasvatamisega tegelda tahavad. 

Ilmar Tamm

Eesti Taimekasvatuse Instituut

Avastasime vilja kasvamise imet

Meie peenrad olid rajatud Raplamaa Raela küla ühele põllulapile. Huvitav oli kogu kasvatustsükkel külvist lõikuseni. Kuigi teatav viljakasvatuskogemus oli ka enne olemas - meil on kasvatatud jaanirukist ja läätse, mõneti põlduba - pole varem kokku puutunud klassikaliste viljadega. See oli põnev iseenesest, kuid sidusime peenrad veel ühe katse ja ühe erivaatlusega.

Kuna põllu teistes osades käis just samal aastal põhupõllunduse katse, külvasime oma Eesti 100 peenrad samuti põhu alla. Saime kasulikke kogemusi. Kas või näiteks see, et kaunvili suudab põhu alt tärgata väga hästi, kuid oder näeb põhust läbitungimisega liialt vaeva – kasvab küll ja annab saaki, kuid taim on liiga palju energiat ära andnud ja nõrgem. Suvinisu osutus meie põhupeenardel odrast sitkemaks. Kaer ‘Kalle‘ kasvas eeskujulikult. Erivaatlus tähendab seda, et ühendasime peenrad ka meie maadel käiva omaalgatusliku putukaseirega. Tulemuseks on, et peale paljude fotode, mis said tehtud kultuuride eri kasvujärkudest, on olemas ka fotod kõigist, kes peenardel suve vältel liikusid. Et suuremaid järeldusi teha, peaks viljade kasvatamist kordama – teatud ulatuses on see ka plaanis.

Mitu kasvatajat kurtis, et sügisel tulid peenardele matti võtma linnud, näiteks varesed. Meil käisid odras nurmkanad, kellel lahkelt seda ka teha lasime. Suuri huviliste gruppe me vastu ei võtnud, kuid esitlesime peenraid oma aiakülalistele. Oli põgusamat ja suuremat huvi.

Kokkuvõttes võiks öelda, et selline sihitusega viljakasvatus, et sorte esitleda ja ise nende kasvatusest rõõmu tunda, on tänapäeva linnastunud maailmas üsna omal kohal tegevus. Aitäh võimaluse eest. Aitäh ka elamuse eest ja see on ilmselt ütlemine, millest saavad paremini aru just teised kasvatajad – kui ise põllumees ei ole ja viljakasvatuse eesmärk pole vilja toota, jääb piisavalt aega ja meeleruumi, et avastada vilja kasvamise imet.

Viio Aitsam Raplamaalt

Kõik algab seemnest

Seemnete külvamine oli tore just koos lastega ning selle tegevuse juurde käis jutt, kuidas kõik elus saab alguse seemnest. Põllumehele on seemnete külvamine töö, lastele aga lõbu. Selliseid maalähedasi tegevusi tehes loodan, et lapsed teevad suureks saades "päris tööd" sama suure innuga kui nüüd, mängides.

Eike Lepmets Läänemaalt

Palju põnevust ja avastamisrõõmu 

Põhjus, miks meie pere osales 100-teraviljapeenra ettevõtmises, seisnes põhiliselt selles, et soovisime oma kolmele eelkooliealisele lapsele "puust ja punaselt" selgeks teha, kuidas teravilja kasvatatakse ehk mida kõike peab enne tegema ja kui palju tööd ja vaeva nägema selleks, et meie saaksime süüa ahjusooja leiba-saia.

Eesmärk oligi koos lastega läbi käia kõik etapid alates peenramaa ettevalmistamisest, teravilja külvamisest, külviaegsest hooldusest kuni saagi koristuseni.Põnevust ja avastamisrõõmu oli palju, lapsed aitasid igati kaasa kõikides tööde etappides ja said kindlasti palju targemaks. Nüüd teavad nad päris hästi, et nisu on "nudi" ja odral on "pikad juuksed" ja kaer on "kellukestega". Ja peale selle saime me kõik teada, et teraviljakasvatus on päris suur ettevõtmine, mis nõuab palju teadmisi, kõvasti hoolt ja tööd ning oskame senisest paremini hinnata kotitäie värske jahu väärtust. Lisaks sai väikeseid viljavihke viidud ka lasteaeda, et rühmas teistelgi lastel oleks leivanädala raames võimalus oma käega katsuda viljapäid ja paremini mõista, kuidas leib-sai meie lauale saab. Pole ju väikestel pealinna preilidel ja härradel tänapäeval just palju võimalusi sedasorti kokkupuutumisteks reaalse põllumajanduse ja toidutootmisega. Kindlasti külvame ka eeloleval kevadel teraviljapeenrad maha ja vaatame, kuidas meil järgmisel sügisel saak tuleb! Põnev!

Silja Kralik Harjumaalt

Ilu pannakse pajasse

Tänan selle meeldiva võimaluse üle olla üks sajast. Uudishimutsejaid meie peenra ümber oli palju - meenutas kooli katseaeda omal ajal. Kõik taimed kasvasid kenasti. Kaer kasvas väga kõrgeks ja andis hea saagi. Sain sellest ise osa ja kinkisin sõpradelegi, näiteks sooviti kaera ravi jaoks. Vaasis olid ilusad kuivatatud nisu, oder ja kaer. Herneste õied olid kaunid, viljad head süüa ja neid jagus ka sügavkülma.

Anne Arras Harjumaalt

Inimene õpib läbi isikliku kogemuse

Kindlasti oli projekt tore ja väärt ettevõtmine, mille käigus väärtustati maad ja maatööd, õpiti tundma põllukultuure, kujundati suhtumist puhtasse tervislikku toitu ja oldi osake ühest vahvast üleriigilisest projektist. Inimene õpib ikka läbi isikliku kogemuse, ikka ise midagi tehes. Lastele pakub päris töö huvi ning õpetab neid seoseid looma. Õppida saab helesinistelt ekraanidelt ja raamatutest, kuid praktilisel tööl on hindamatu väärtus.

Tehtud töö krooniks oli rändnäituse vaatamine-uurimine, hea oli kõike tehtut meelde tuletada, leida oma peenar pildilt ning uurida Eesti kaardilt, kes kõik ses projektis osalised. Uhke tunne, et kuulusime sellesse seltskonda. Igati väärt idee ja tore projekt. Aitäh toreda algatuse eest! Jätkame oma lasteaias teravilja kasvatust, aedvilja ja maitsetaimede kasvatamine on meil aastaid au sees olnud.

Marje Norman Tartumaalt