Heino Laiapea: tark inimene on parim kink Eesti riigi juubeliks

„Eesti meedias oli põllumajandus üle 10 aasta nagu põluteema. Rohkem ja positiivsemalt hakati põllumajanduse sisust kirjutama siis, kui alustati põllumeestele toetuste maksmist. Ajakirjanikuna nägin, kui eksitavalt näidatakse pildis teraviljakultuure. Mind kui agronoomi see häiris,“ selgitas peenra idee autor, agronoomist ajakirjanik Heino Laiapea. „Eesti vabariigi juubel (EV 100) andis idee pakkuda inimestele võimalust teraviljakultuure ja sorte peenral kasvatamisega lähemalt tundma õppida. Eestis on riiklikult aia- ja põllukultuuride sorte aretatud 1920. aastast, mil asutati Jõgeva Sordiaretusjaam. Nüüd olid Jõgeval tegutsevad Eesti Taimekasvatuse Instituudi sordiaretajad kohe nõus jagama kodumaiste sortide seemet.: külvame 2017. aastal 100 teraviljapeenart! Ka teised kanalid aitasid infot huvilisteni viia ja ühe kuuga laekus 100 sooviavaldust selles ettevõtmises osaleda. Sordiaretajad lisasid seemnetele sortide kirjeldused ja kasvatamise soovitused. Oli ju paljudele see esmane kokkupuude teraviljakasvatusega.“

7. veebruaril avaldas Äripäeva teemaveeb pollumajandus.ee üleskutse

Teraviljakasvatus kui loominguline tegevus

Algatus kanti EV 100 kingituste nimekirja ja info vahetamiseks loodi facebookis lehekülg "100 teraviljapeenart". Seemnepakkide jagamiseks võimaldasid oma ruume ERM, maaeluministeerium ja Paistu rahvamaja. 

„Külvati alates aprilli teisest nädalast kuni 19. juunini. Suur osa peenardest rajati kastpeenardena. Külvid kaeti katteloori ja puuokstega, et linnud seemneid ära ei sööks. Nii kevadel kui ka suvel linnud siiski võtsid peenardelt ka oma osa. Hoolsatel kasvatajatel olid kenad ka väiksema külvinormiga rajatud peenrad. Paljud peenrarajajad jagasid seemet naabritelegi, nii et oli sorte, mida võis kasvada rohkem kui sajal peenral. Entusiastlikumad peenraomanikud tegid kultuuride kasvu täpseid vaatlusi ja panid tulemused kirja. Hooldamisel ja saagikoristamisel olid kõigil vabad käed. Mingeid ettekirjutusi polnud, sest teraviljakasvatus on loominguline tegevus,“ selgitas tehtut Laiapea. „Kõrvuti 100 teraviljapeenra kaheksa sordiga oli külvatud tatart, lina, õlikanepit, rukkilille, maisi, läätse ja teisi põllukultuure. Ka need olid sageli peenarde külastajatele tundmatud.“

Laiapea sõnul saab öelda, et sel aastal tekkis aianduses uus kujundusstiil, mis seadis kesksele kohale teraviljapeenra. Avatud talude päeval näidati huvilistele teraviljapeenart üheksas kohas. Selgus, et inimesed tunnevad teraviljaliike kehvemini kui peenrategijad arvasid.

Algatus leidis laialdast meediakajastust

Kolm või rohkem teraviljapeenart oli Viljandi, Suure-Jaani, Karksi, Rae, Helme, Türi, Koeru ja Märjamaa vallas ning Tallinna linnas. „Soovitus oli vallalehtedel tutvustada peenraid oma piirkonna rahvale. Seda ka paljudes valdades heal meelel tehti. Üle-eestilises meedias tutvustasid algatust: Äripäeva põllumajandusveeb www.pollumajandus.ee, Vikerraadio Aiatarga saade, Kuku Raadio Maatund, Kanal 2 aiasaade Aedniku Aabits, ajalehed Maa Elu, Maaleht, Tartu Postimees ja mitu maakonnalehte. Paljud koolid ja lasteaiad avaldasid peenardest ülevaate oma koduleheküljel,“ on Laiapea kajastusega rahul.

 

Tark inimene on parim kink Eesti riigi juubeliks

Laiapea on veendunud, et sellist projekti tasub jätkata.

"Seemneid selleks saaks kas oma saagist või vajadusel mõnelt tuttavalt põllumehelt, kes kindlasti peotäit ei keelaks. Eesti Taimekasvatuse Instituut saab soovitada peenral kasvatamiseks ka uusi kultuure ja sorte. Teraviljakasvatus annab kasvatajale kogemusi ja tarkust. Tark inimene on parim kink Eesti riigi juubeliks. Tänan ettevõtmise "100 teraviljapeenart" osalejaid ja toetajaid ning ootame järgmist külvikevadet,“ võttis Laiapea projekti kokku.

Lõime kaasa teavitustöös, aga saagiga hiilata ei saa

Pollumajandus.ee peenar sai rajatud mai esimestel päevadel Järvamaale Tamme-Kuusiku tallu. Maha külvasime kõik ETKIst saadud sordid, seda siis 8 ruutmeetrile, reavahega 15 cm. Samuti katsime külvi kattelooriga, aga sellele vaatamata kadus enamik oaseemnetest lindude kõhtu. Seega on ka arusaadav, miks meie oapeenar ebaõnnestus. Ka ei kasutanud me üldse mitte mingit väetist – kõik oli ülimahe. Kahjuks kajastus see saagis – kui sa ikka midagi ei anna, siis sa ka ei saa vastu mitte kui midagi. Taimed olid nõrgad ja viljapead palju väiksemad kui tootmispõldudel nähtud. Nii et vaid rohimisest ja kastmisest ei piisa, vaja on anda toitaineid. Samas ei suutnud me tuvastada ühtegi taimehaigust ega kahjurit – ju läks lihtsalt õnneks.

Sügisel saake analüüsides, sai rahule jääda kaera- ja hernesaagiga. Nuriseda saab oa ja nisu nigela saagi üle.

Kindel on see, et selline algatus oli igati väärt asi. Meie peenar sai suve jooksul piisavalt tähelepanu nii suurte kui väiksemate külaliste poolt ja selgus tõsiasi, et tõesti ei tunta teravilju – ei teata millised need on esimestes kasvufaasides ning isegi koristuseelselt. Seega saime teha natuke harimistööd, mis oligi meie peenrarajamise mõte. Saia ja leiva peame ostma ikka poest.