Sirje Potisepp: Maksupoliitika muudab tootjad ettevaatlikuks

Valitsuse ja siinse maksupoliitika eesmärk peaks olema ettevõtluse edendamine ja konkurentsivõimelisemate majandustingimuste kindlustamine kohalikele tootjatele. Siiski on praegune aktsiisipoliitika tinginud piirikaubanduse hüppelise kasvu, mis omandab ELi praktikas juba lausa rekordilisi mõõtmeid. Nukraks muudab tõsiasi, et see ei pruugi olla veel lagi ja piirikaubanduse trend on tõenäoliselt veel mõnda aega kasvav.

Seejuures peame olema valvsad, sest vastavalt konjunktuuriinstituudi hiljuti avaldatud uuringule käivad eestlased naaberriigist Lätist aina rohkem ostmas ka kütust, toidu-, ehitus- ja muud kaupa. Kaotame nii aktsiisi- ja käibemaksu kümnetes miljonites eurodes. Ja kui midagi inimestesse juba sisse harjub, on neid harjumusi hiljem väga raske lõhkuda.

Imestan, et on poliitikuid, kelles antud olukord pole veel ärevust tekitanud, rääkimata vastutuse võtmisest. Kui eraettevõtte juhi tegevus tekitab ettevõttele kahjusid, siis lastakse selline juht lihtsalt lahti. Riigi puhul peaks kehtima sama tava.

Hinnatõus jätkub

Üleüldiselt saab 2018. aastat iseloomustama jätkuv hinnatõus, mis algas juba möödunud aastal. Kuna hindade senine kasv on olnud aga pigem aeglane ja mõõdukas ning paralleelselt on kerkinud ka elanike sissetulekud, pole suuremat tarbijate protesti sellega kaasnenud.

Siiski peame mõistma, et kasvava majanduse, maksumuudatuste ja kõrgemate sisendhindade tuules kasvavad ka toidutoodete lõpphinnad.

Kui siin lähevad käärid aga importtoodanguga võrreldes liiga suureks, siis unustavad tarbijad ja nõudlusest tulenevalt ka kaubandusketid patriotismi ja panustavad soodsamate valikute peale. Sestap tasub võimalikku tekkivat keerulist olukorda juba eos vältida ja panustada rohkem Eesti maksu- ja üldise majanduskeskkonna konkurentsivõimelisuse tagamisse.

Tööjõupuuduse probleem

Lisaks hinnatõusule saab uut aastat toidutööstuses iseloomustama ka jätkuv tööjõupuudus. Vabade töökohtade hulk tööstusettevõtetes oli juba mullu üks aegade kõrgemaid ning käesolev aasta lööb ilmselt taas rekordeid.

Väärtuslikke töökäsi on vähe ning tööjõu voolavus pigem suur. See on pannud tootjad panustama senisest rohkem olemasolevate töötajate hoidmisele – tõstetakse palkasid ja motiveeritakse muul viisil, et töötajates säiliks töörõõm.

Osades sektorites võiks leevendust tuua võõrtööjõupoliitika pehmendamine, sest praegustes oludes täitub Eesti võõrtööliste kvoot juba aasta esimese kuue kuu jooksul. Piire ei peaks päris vabaks laskma, lahenduseks oleks kasvõi siduva kokkuleppe rakendamise võimaldamine. See tähendab, et kui kolmandast riigist tuleb inimene Eesti tööstusettevõttesse tööle, siis on tal lubatud siin olla täpselt nii kaua, kui ta antud ettevõttes töötab, kasvõi hooajaliselt.

Vastasel juhul võib töötajate puudusel hakata kohalik tööstus aina kiirenevas tempos Eestist ära kolima. Seda me ju aga ei soovi.

Suund tervislikkusele

Omaette tähelepanu pälvib tänavu tootearendus, sest tarbijate toitumisalase teadlikkuse märkimisväärne kasv ja suurenev soov toituda tervislikumalt sunnib ka tootjaid olema aina nutikamad. Ühtepidi on möödas ajad, mil kardeti rasvaseid tooteid. Samas pööratakse aina enam tähelepanu toodetes olevate suhkrute ja kalorite sisaldusele ning populaarseks on muutunud erinevad proteiini ja väetoidu elemente pakkuvad tooted.

Kiire elutempo on tinginud suurema nõudluse mugavamalt ja kiiremalt tarbitavate toiduainete vastu, mida saab valmistada kiirelt või tarvitada ühe portsjoni kaupa kasvõi liikvel olles.

Lisaks kodumaise tarbija eelistuste silmaspidamisele on toidutootjate jaoks oluline ka välisturgudele konkurentsivõimeliste toodete arendamine. Seda enam, et Eesti toiduainetööstuse eksport on pea kõigis sektorites aasta-aastalt aina kasvanud ning riikide nimekiri, kuhu oma tooteid saadetakse, on aina muljet avaldavam.

Joogisektoril kõige raskem

Kõige keerulisem saab sel aastal olema ilmselt joogitööstusel, mida valitsuse hüplik aktsiisipoliitika räsib enim. See on juba kaasa toonud alkohoolsete jookide märkimisväärse hinnatõusu ning pannud aluse piirikaubanduse levikule.

Kusjuures on märkimisväärne, et piirikaubanduse mõjul on tootmis- ja müügimahud laias laastus kasvanud, sest vastupidiselt loodetule on eestlaste alkoholitarbimine aastaga hoopis suurenenud – paljud ostud tehakse lihtsalt Lätis, kust varutakse hea hinnaga alkoholi ka ette.

Lihasektoris valitseb Euroopas tuntav ülepakkumine, sest kokkuostuhinnad on madalad. Samal ajal on sealiha isevarustatus Eestis hetkel madal, hinnanguliselt alla 70%. Osalt mõjutab seda jätkuv seakatku levik, mistõttu on endiselt oluline metssigade arvukuse piiramine. Tootjale tähendab praegune olukord aga võimalust kasutada hea hinnaga sealiha olukorras, kus meil endal seda ei jätku. Õnneks näitavad uuringud, et eestlane armastab sealiha, sest tarbimine on olnud viimastel aastatel väga kõrge. Kanaliha tarbimine kasvab stabiilselt ning on oodata, et laienenud valik poelettidel annab täiendava impulsi ka veiselihatarbimisele. Hetkel on see küll aga pigem marginaalne.

Piimasektorile oli 2017 väga edukas aasta, mil toorpiima hind püsis ajalooliselt väga kõrgel tasemel ning see kajastus ka toodete lõpphindades. Hetkel on toimunud juba mõningane korrektsioon, kuid paanikaks siiski põhjust pole. Nõudlus piima ja piimatoodete järele püsib endiselt kõrgel ning piimatootjad loodavad ka natuke madalamate hindade juures näha stabiilset aastat.

Tootjad ootavad stabiilsust

Kokkuvõtvalt on aga kõigi toidusektorite puhul tajuda, et tahetakse tegeleda oma valdkonna arendamise ja väljakutsetega. Seevastu on viimane aasta möödunud kaklemise ja enese tõestamise tähe all, mille on põhjustanud maksupoliitika.

Loodan väga, et uuel aastal pööravad riigijuhid näo taas kohaliku tööstuse ja toidutootjate poole ning võimaldavad konkurentsivõimelisema ja soodsama majanduskeskkonna. Sest pidagem meeles – toidutööstus (sh joogitööstus) on üks olulisem haru Eesti töötlevas tööstuses, andes ligi 15% kogu selle toodangust.

Sirje Potisepp, Toiduliidu juhataja