Noor metsainvestor: see on kommertstüüpi hobi

„Tegutsen logistikavaldkonnas ja ettevõtjana mõtled ju ikka sellele, kuidas rahateenimise kõrval vahendeid ka säilitada ja kasvatada,“ rääkis Inglismaal ärijuhtimist õppinud FFC Logistics OÜ direktor. Majanduslanguse aastatel oli ta näinud, kuidas küpses eas ettevõtjad, kes olid palju pingutanud ja oma ettevõtte arengusse panustanud, üleöö kõik kaotasid. Starodubtsev taipas, et ka ekspedeerimisega tegelemisel pole garantiisid ja vajadus vahendusteenuse järele võib prognoosimatult kahaneda. „Aga mets ja maa jäävad, olles kui hea vein, mille väärtus aastatega kasvab. Mets on reaalne, ta ei kao majanduskriisides. Ja kuniks ta kasvab, võid sinna oma perega jalutama minna, marju-seeni korjata...,“arutles ta.

Oma esimese, 8 hektari suuruse kinnistu ostis Starodubtsev oksjonilt. Seal sattus ta kõnelema ühe rootslasega, kellelt küsis, et miks too Eestisse krunti osta soovib. „Tol rootsi mehel oli just tütar sündinud ning ta plaanis osta krundi, et see tütrele 20ndaks sünnipäevaks kinkida. Arvestades, et tulevikus tuleb maksta hariduse saamise eest, on see hea investeering,“ märkis ta. Kui metsamajanduse konkursil osalemise ajal oli Starodubtsevil kaks kinnistut kogupindalaga 13 ha (üks Kuremäe, teine Alajõe lähistel), siis nüüd on kokku pisut üle 20 ha maad.

Metsainvestoril sündis mullu novembris esimene laps ning sel puhul ostis ta jaanuaris Jõhvi lähedale oma kolmanda, 7,5 ha suuruse kinnistu. „Tegemist on põllumaaga, kuhu plaanin tänavu 3 hektari ulatuses metsapuid istutada: kuuski, kaskesid ja ka lehist. Ühe puuliigi tahaks veel sisse tuua, aga see jääb hetkel saladuseks. Praegu käivad läbirääkimised ühe Lõuna-Euroopa tarnijaga ja kui kõik õnnestub, istutan lisaks veel ühe hektari jagu puid,“ avaldas metsaomanik. Starodubtsevi kolm kinnistut asuvad eri paigus ning üheks põhjuseks on riskide hajutamine, on ju metsa investeerimisel üheks peamiseks riskiks põlengud, mille vastu ei saa kindlustada.

Metsanduse hetkeseis ja tulevik, oma kasvanud lageraiete mahu ja arengukavaga, on tekitanud ühiskonnas üksjagu poleemikat ja emotsionaalseid arvamusavaldusi. Starodubtsev tunnistab, et aeg-ajalt võitlevad temas metsandusasjadele mõeldes kaks tüüpi: metsaomanik ja metsanautija. „Ma ei näe midagi halba selles, kui tehakse lageraie ja selle asemele kasvab normaalne mets. Küsimus pole metsa mahavõtmises, vaid selles, kas metsa uuendatakse ja kui hästi seda majandatakse. Pärast 1.maailmasõda oli meil metsaga kaetud vaid 20% pindalast, nüüd ligi pool. Olukord ei ole kriitiline, aga tuleks määrata metsastatuse alampiir - näiteks 40%,“ märkis ta. Metsaiinvestor näeb mõningast riski meie metsanduse arengule selles, kui metsamaid liig suures ulatuses välismaalastele müüakse. „Probleemiks võivad kujuneda näiteks ettevõtted, kes 1000 hektari kaupa pensionifondide tarbeks metsamaad ostavad. Ühelt poolt elame demokraatlikus riigis, ent teisalt vajame ehk riiklikul tasandil otsust, kvooti metsamüügiks,“ arutles ta.

Starodubtsev on üks neist metsaomanikest, kes ostis läbiraiutud metsamaatüki ja hakkas sellest tulevikumetsa kujundama. Virumaa metsaühistust on ta saanud head nõu, milliste puuliikidega oma metsa uuendada. Tema jaoks on oluline, et mets oleks liikide poolest külluslik. Starodubtsevi erihuviks on võõrliikidega katsetamine, eksperimendi korras on ta istutanud ka soistele aladele.

„Eelmisel sajandil oli Eestimaa tammedega kaetud, aga nüüd on tammesid napilt ja neid on vaja istutada. Metsaomanikud istutavad enamasti mändi-kuuske-kaske, aga ma olen pannud ka sangleppa ja tamme, katseks hübriidhaaba. Veel istutasin kuus seedermändi – neile tuleb aiake ümber ehitada loomade kaitseks, kui hästi majandada, siis saab paarikümne aasta pärast pähkleid,“ rääkis ta. Lisaks sellele, et mets oleks liigirikas ja mitmekesine, peab noor metsainvestor oluliseks, et ka väikeomanik metsamaterjali vaid palgina ei müüks: „Tuleks mõelda, kuidas puidule rohkem lisandväärtust anda, müüa palgi asemel kuivatatud ja/või immutatud saematerjali nagu sauna-, terrassi-, voodri-, põranda- ja laelauad; dekoorlauad, mida saab kasutada näiteks butiikpoodides, kaubanduskeskustes, esinduslikes kontorites – ökodisain on ju nii meil kui Euroopas väga populaarne.“

Metsa uuendamine ja valgustusraied on kahel kinnistul nüüdseks tehtud. Katseliselt on omanik teinud metsas ka laasimist ning plaanib sellega jätkata. „Soovin kasvatada oksavaba metsamaterjali, hiljem seda siis kuivatada ja müüa mööblitööstusele, võib-olla koguni laevaehitajatele ja muusikariistade tootjatele. Huvitav eksperiment on käsil mändide laasimisega. Kui tavaliselt laasitakse oksad maha 15-aastaselt puult, siis mändidel jäetakse alumised oksad kasvama, ning võetakse 5-7-aastase puu tüvel maha uued pungad. Kui seda 3-5 aasta jooksul korralikult teha, kasvab 2-3-meetrine oksavaba tüvi. Vabal ajal käingi metsas ja õhtuga laasin u 60 puud ära,“ kirjeldas Starodubtsev ja lisas, et suure osa metsatöödest nagu istutamine, maapinna ettevalmistus, raie on ta tellinud metsaühistu kaudu.

Üks probleem, mis metsaomanikke võib kimbutada ja millega ka Starodubtsev kokku on puutunud, on ligipääsuteed kinnistule. „Praegu me sõltume omaniku tujust. Mul ei ole midagi selle vastu, et tee kasutamise eest maksta ja hooldamisel oma panus anda, aga soovin kindlustunnet, et saan teed kasutada. Ligipääsud metsakinnistuile, ja võimalusel ka maksustamistase, peaksid olema paremini reguleeritud,“ märkis ta.

Sõbrad on mehe käest küsinud, kas metsaga tegelemine on tema jaoks äri või hobi. „Ma olen vastanud, et see on kommertstüüpi hobi,“ muheles ta ja jätkas: „Mõistagi on mul plaan veel oma tegevust laiendada. Kogenud metsamehed on mulle rääkinud, et minimaalselt 100 hektarit peaks olema, kui tahad, et mets oleks elatusallikas ja tulu teenimise võimalus. Võib olla, et pensionipõlves tegelengi ainult metsaga, aga sinna on veel aega.“

Starodubtsev näeks meelsasti, et rohkem noori peresid tegeleks metsa majandamisega ja on oma tutvusringkonnas püüdnud neid ka motiveerida. „Olen sõpradele-tuttavatele pakkunud oma maad kasutada, et istutame koos... Küsimus pole investeeringu tegemises, vaid võimaluses metsakasvatamist proovida. Loodan, et paar koolikaaslast haaravad sel aastal mu ettepanekust kinni ja neile hakkab metsas toimetamine meeldima,“ rääkis ta.

Tea Taruste

kaasautor