Millise seemneseguga rajada mesilaste korjeala?

Ühe võimalusena aitab tolmeldajate arvukuse kasvule kaasa korjetaimede segude kasvatamine põllumaadel, kirjutavad Maablogis Liina Talgre ja Indrek Keres Eesti Maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituudist.

Alates 2017. aastast on Eesti Maaülikoolis uuritud korjetaimede segudeks sobivaid taimeliike ja välja töötatud üheaastastest liikidest koosnev segu mesilaste korjealade rajamiseks. Segude koostamisel lähtuti põhimõttest, et see peab olema võimalikult pika õitseajaga ja umbrohuga konkurentsivõimeline ning kõik segusse valitud liigid peavad katseperioodi lõpus ka alles olema – see tähendab, et ükski liik ei tohiks olla konkurentsitingimustes taimikust välja langenud. Lisaks arvestati, et seemnesegusse valitud liigid ei muutuks järgnevates kultuurides põlluumbrohtudeks ning nende seeme oleks kergesti kättesaadav ja odav. Mineraalväetisi ja taimekaitsevahendeid korjetaimede kasvatamisel ei kasutata.

Katseandmed näitavad, et kõiki eespool mainitud kriteeriume arvesse võttes sobivad korjetaimede segusse kõige paremini harilik kurgirohi, harilik keerispea ja harilik tatar, suhtega vastavalt 20:60:20% nende liikide täiskülvisenormist. Umbrohtumuse allasurumiseks tuleks kõikide liikide külvisenormi proportsionaalselt suurendada, kasutades 1,5- kuni 2-kordset normi.

Kurgirohust, keerispeast ja tatrast koosnev seemnesegu tuleb külvata mitte varem kui mai keskel, et vältida külmaõrna tatra võimalikke külmakahjustusi. Selles segus alustab esimesena õitsemist tatar, seejärel keerispea ja viimasena kurgirohi ning segu pakub korjet keskmiselt 1,5 kuud. Mõlemal katseaastal hakkasid meemesilased õisi külastama kohe esimeste õite avanemisel. Külastati kõikide segus olnud liikide õisi, kuid kõige vähem pakkus mesilastele huvi tatar. Tatar on küll kõrge nektarierituse potentsiaaliga, kuid 2017. aasta kasvuperiood oli liiga jahe, 2018. aasta aga vastupidi kuum ja kuiv ning seetõttu oli mõlemal aastal tatra nektarieritus pärsitud. Mesilaste huvi taimede külastamiseks säilis mõlemal aastal taimiku õitsemise lõpuni. Seemnesegu arvestuslik külvipind ühe mesilaspere kohta võiks olla 0,2–0,5 hektarit, see tähendab et ühe hektari kohta võiks olla 2–5 mesilasperet. Kindlasti mängib tarude arvus hektari kohta rolli ka konkreetse aasta ilmastik, millest sõltub taimede eritatav nektarikogus.

Korjetaimede kasvatamiseks sobib paremini künnipõhine mullaharimine. Samas näitas katse, et korjetaimede kasvatamine on võimalik ka minimeeritud harimist kasutades, kuid siis tuleb arvestada, et selline võte sobib vaid madala umbrohtumuse fooniga põldudele.

Kurgirohu, keerispea ja tatra seguga korjealade rajamine rikastab külvikorda ning segus olevatel liikidel ei ole sarnaseid kahjureid ja haigusi külvikorra põhikultuuridega. Järelikult sobib segu kasutada ka suvise vahekultuurina talirapsi ja -rüpsi või taliteraviljade ees.

Põllumajanduse ja metsandusega seotud ökosüsteemide ennistamine, säilitamine ja parandamine on üks Eesti maaelu arengukava 2014–2020 prioriteete, mille täitmisesse panustab muuhulgas keskkonnasõbraliku majandamise toetus koos mesilaste korjealade rajamise lisategevusega. Kuigi mesilaste korjealade rajamise lisategevuse elluviijate arv ja pindala on aasta-aastalt suurenenud, on korjealade veelgi ulatuslikuma laienemise üks võimalikke pidureid eri korjetaimeliikide puhaskultuurina kasvatamise nõue. Korjetaimede seemnesegude väljatöötamiseks tellis Maaeluministeerium Eesti Maaülikoolist uuringu, mida rahastati Eesti maaelu arengukava 2014–2020 eelarvest ning mille tulemusi saab arvesse võtta põllumajanduskeskkonnatoetuste nõuete tõhusamaks rakendamiseks.

Liina Talgre, Indrek Keres

Eesti Maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituut

Allikas: Maablogi