Rannakarpidega kalakasvatustele appi: Läänemere päästjad või mõttetu äri?

PRFoodsi kontserni kuuluva Saaremere Kala kalakasvatuse juhi Margus Rebase sõnul on Eestis kalakasvanduseks loa saamine ülereguleeritud ja võrreldes põllumajandustootjatega tunneb ettevõte riigi poolt ülekohut.

PRFoods kavandab praegu mitut uut suurt kalakasvandust, kuid riik ootab, et kasvataja korjaks merest välja sama palju toitaineid, kui sinna kalade kasvatamisel lekib.

Mereinstituudi teadusdirektor Jonne Kotta on veendunud, et juba võrdlemisi väikeste karbikasvatustega saaks kalakasvatusele seatud piiranguid maha, lisaks annaks see tohutu võimaluse toidutööstusele uute tehaste arendamiseks.

"Võib-olla me ei peaks ootama, kuni mõni välisinvestor on Poolas või Ukrainas püsti pannud probiootikumide tehase, äkki Eestil oleks võimalust midagi enne ära teha," ütles ta.

Kas Eestis ja Läänemeres üldse saab kasvatada karpe, mida inimestelegi söögiks kõlbaks anda? Sellele küsimusele vastab Kotta kiirelt jaatavalt. Tugineb ta kolm aastat väldanud ja Euroopast rahastatud projektile. Paar "aga" siiski on.

Karpi on maailmas kasvatatud aastasadu ja aastakümneid, enamasti ookeanilises meres. Läänemeri on selles mõttes unikaalne keskkond, et soolsus on madalam kui ookeanis ja sellest tulenevalt karbid väiksemad, selgitab ta. Oma väiksuse tõttu on sellised karbid vähem atraktiivsed ning otse restoranis lauale anda ei sünni, kuid see-eest on viimased uuringud näidanud, et massilt saab neid kasvatada ookeaniga võrreldavas koguses.

Ilmtingimata ei peagi neist inimtoitu või puljongit tegema, karpe saab ette anda ka loomadele või lindudele. "Näiteks Rootsis jahvatakse karbid peeneks ja need antakse kanadele, kes selle tulemusel annavad ökomunasid, mis sisaldavad väga vahvaid mikroelemente ja inimesele kasulikke komponente. See tähendab omakorda, et neid munasid müüakse neli korda kallima hinnaga. Nõudlust on, ei jõuta inimestele ette anda neid mune," rääkis Kotta.

Kui aga leida ostja, kes oleks nõus karpe kasutama näiteks probiootikumide tootmiseks, siis sellega saaks köite otsas kasvavatele karpidele anda juba tuhandeid kordi suuremat väärtust. Näiteks on sellise tehase rajamise plaanid Taani ettevõttel Fermentationexperts A/S, mis soovib toota karpidest fermenteeritud loomasööta, mis vähendab ka vajadust kasutada loomakasvatuses antibiootikume.

Taanlased märgivad oma plaanides, et Euroopas oleks võimalik karpidest toota miljoneid tonne proteiini ilma, et merre tuleks lisada toitaineid. See on Läänemere puhul aga oluline aspekt, põhjus, miks karpide kasvatamist tasuks kaaluda ka üldsusel laiemalt.

Nimelt vaevab Läänemerd eutrofeerumine: sinna suubuvad jõed kannavad endas ohtralt toitaineid – fosforit ja lämmastikku,– peamiselt on tegemist põllumajanduses tekkivate jääkidega. Eutrofeerumine ei ole lihtsalt mure sellepärast, et meri "õitseb", see mõjutab korralikult ka meie kalavarude olukorda.

"Eutrofeerumisega kaasneb suurem produktsioon, seda ka kalade mõistes. Aga enam kasvab siis neid kalu, mis on harjunud vähem hapnikurikka veega. Näiteks karpkalad, mis ei ole väga suure kulinaarse väärtusega. Teiseks settib see eutrofeerumisega tekkiv orgaanika merepõhja ja see mõjutab koelmualasid või katab kinni juba koetud marja," selgitas keskkonnaministeeriumi kalavarude osakonna juht Herki Tuus.

Karpidele sobib selline kiire produktsiooniga vesi isegi liiga hästi. Kui pikki aastaid arvati, et söödava karbi kasvatamisel ei ole siin mõtet, siis tasuks Kotta sõnul hoopis vaadata seda nii, et Läänemeri on karbile nagu lõputu söögikauss. "Nagu kasvataks vilja, aga väetama ei pea, sest väetis tuleb ise kohale."

"Niikaua kuni põllumajandust subsideeritakse, nii kaua püsib ka ühtlane toidusedel karpidel." Toiduainete merre lisandumisel tekivad esimesena mikrovetikad ja just need vetikad ongi karpide põhiline toit.

"Kuna meri on meil mitte eriti heas keskkonnaseisundis, siis meil ei lubata merre ühtegi tegevust, mis kahjustab merekeskkonda, see on välistatud. Näiteks kalakasvatajad, kes tahavad kasvatada meres forelli, neile öeldakse, et see ei ole võimalik, sest meri on kahjustunud. Miks on meri kahjustunud? Põllumajandusreostuse tõttu. Miks põllumajandus reostab? Sest riik doteerib põllumajandust. See ei ole üldse loogiline," märkis Kotta.

Eestil on Läänemere merekeskkonna kaitse komisjoni ees võetud rahvusvaheline kohustus, et me peame vähendame toitainete kogust, mida merre lastakse. "Ükskõik, kas need pärinevad siis kalakasvatusest või põllumajandusest või reoveest," märkis Herki Tuus.

See tähendab, et merre kalakasvanduste rajamine on tegelikult suure küsimärgi all, sest kalakasvandus on ise võrdlemisi suur toitainete punktallikas. Kalu kasvatatakse suurtes sumpades, mille võrgusilmadest liigub läbi kalasõnnik ja kõik söömata jäänud kalatoit, mis ühte kohta kukkudes loob seal hapnikuvaese keskkonna. Seetõttu oodatakse kalakasvatustelt, et nad sama palju toitaineid veest välja korjaksid, kui sinna lisandub.

Reeglid võivad olla isegi liiga karmid. "Me oleme nagu masohhistid, soomlased kasvatavad meres kala, meie ostame seda kalli raha eest, selle asemel, et seda ise kasvatada, aga meri on meil Soomega ühine," rääkis Kotta.

Põhimõtteliselt on kalafarmil Kotta sõnul kaks võimalust toitainete jalajälje vähendamiseks: kasutada kalasöödaks võimalikult palju merest püütud väiksemaid kalu – hoida toitained ringluses. Ja kasvatada karpe, et toitainete lisandumist kompenseerida.

Üks Läänemerre kalakasvatusi planeeriv ettevõte on PRFoodsi kontserni kuuluv Saaremere Kala, selle kalaksvatuse juhi Margus Rebase sõnul valmistuvad nad karbikasvatuse liinide paigaldamiseks Saaremaa kalakasvatuse juurde, kõik vajalik infrastruktuur selleks on valmis ja ootab merre paigaldamist.

PRFoodsil on lähiajal kavas mitu suuremat kalakasvatust. "Rootsist ootame täiendavaid kasvatuslube juba sel aastal ning Eestis on alustatud keskkonnamõjude hindamist kolmel alal," ütles ta. Rebane avaldas lootust, et need tehakse 2019. aastal, et alustada kalakasvatuste rajamist juba 2020. aastal lisaks olemasolevale kasvatusele. Kui kõik läheb hästi, peaks ettevõtte kasvatusmaht tõusma lähiaastatel vähemalt 5000 tonni võrra. "Lisaks oleme alustanud Paldiskis kalakasvatuse rajamise uurimist,“ kirjeldab ettevõte plaane viimases kvartaliaruandes.

Kõhklema paneb Rebast aga mastaap. "Uuringute kohaselt puhastab tonn karpe aastas 0,6 kg fosforit ja 8,5 kg lämmastikku ehk sõltuvalt kasutatavast söödast peaks olema ühe tonni kala kohta 2,8 kuni 6,7 tonni karpe. Kes tarbib iga 2000 tonni kala kohta ära 10 000 tonni karpe?" küsis ta ja hindas esialgse investeeringu miljonitesse eurodesse. "2,6 kuni 6 miljonit eurot pluss paigaldus ja hooldus." Kui kasutada karpe aga ainult fosfori eemaldamiseks, siis pääseb kümme korda väiksema investeeringuga, märkis ta.

"Küll on aga karbid väga efektiivsed vee filtreerijad ning me esmalt näemegi kasu sellest, et nad puhastavad vett ja ühtlasi ka tarbivad vees leiduvaid toitaineid," lisas Rebane.

Ka Hiiumaa lähedale kasvandusi plaaniva Nordic Trout on silmas pidanud nii karpide kasvatamist kui muid kompensatsioonimeetmeid. Nii Nordic Trouti esindaja kui Margus Rebane rõhutavad, et mida aeg edasi, seda efektiivsemaks läheb ka kalasööda kasutamine ja väheneb toitainete lisandumine. Küll aga tekitab küsimusi, miks põllumajandussektorile sarnaseid nõudeid ei esitata.

Nii maaelu- kui keskkonnaministeerium vaatavad karbikasvanduse võimalikke arenguid huviga, kuid teatava skepsisega. "Küsimus on selles, mis see maksab ja kui efektiivne see on," märgib Tuus.

Maaeluministeeriumi kalamajandusosakonna juht Ain Soome küsib, kuhu need karbid pannakse ehk et kas tegelikult oleks suurele karbitoodangule ka mingit tarbijat. Karpe koguti Jonne Kotta juhitud poolehektarisest katsefarmist aga 81 tonni.

Mereinstituudi uuringu arvutuste järgi saaks näiteks hektarise katsefarmi püsti panna 100 000 euroga, saak sellelt oleks 160 tonni kahe aastaga. Fermentationexperts aga hindab, et 9 tonnist karbist saaks ühe tonni valmissööta, mille müügihinna pealt tuleks kasum mõni protsent, teisalt aga väheneks vajadus kasutada muid ressursse näideks seasöödaks soja kasvatamiseks.

Kotta on veendunud, et tegelikult on toimiv meetod valmis, hinnaga tullakse ots otsaga kokku, kuid võimalikku investeerimist ohustavad praegu riskid, mis on seotud heitliku merega. Ja teiseks näidiskasvatuste puudumine, milleks võiks samuti riik õla alla panna.

"Teine võimalus on sama, mis tuuleparkidega. Tuulikud on võimalikud, sest me maksame roheliselt energialt maksu. Samamoodi võime öelda nüüd siin, et need karbikasvatajad Läänemeres ei kasvata mitte lihtsalt karpi, vaid puhastavad Läänemerd," lisas ta.

Küsimus on ka kasvatamise tehnoloogias. Ka selle projekti käigus tekkis tema sõnul reaalne võimekus suuremas mastaabis toota karpi selliselt, et saagikus oli neli korda suurem kui teoreetilised arvutused näitasid.