Kalakasvanduses mõjub põud sama hävitavalt kui viljapõllul

Meie paarkümmend suuremat sisevetel tegutsevat kalakasvandust põhinevad enamjaolt nimelt looduslikul ressursil – vett kasvanduse basseinidesse ammutatakse allikatest ja jõgedest. Eelmise aasta suure kuivaga, kui näiteks Kesk-Eesti mõnes piirkonnas ei tulnud kuude kaupa taevast tilkagi vett, muutusid kuivaks mitte üksnes jõesängid, vaid vee hulk vähenes ka allikates ja mis samamoodi hull lugu – isegi allikavesi muutus soojemaks ega olnud enam tavapärane 4–6 kraadi, vaid 7–9 kraadi.

Seega olid paremas seisus need kalakasvandused, mis paiknesid allikate läheduses ning kellel oli varutud piisavalt pumpamisvõimsust, et vett basseinides läbi filtrite ja hapnikuga rikastaamise seadmete ringi ajada.

Enamik Eesti kalakasvatustest on spetsialiseerunud vikerforelli kasvatamisele ning sellisel juhul peab kalade veetemperatuur püsima stabiilselt +15 – +16ºC vahemikus, kalakasvatajate juttude järgi aga kerkis mullu suvel mõnes basseinis juba +25 – +27ºC kanti. Vikerforellile sobib meie jõgede tavapärane veetemperatuur kõige paremini, sest näiteks karpkala vajab üksjagu suuremaid tiike, paalia aga juba ka kestvalt madalamat, +13ºC piiresse jäävat veetemperatuuri, nii ett viimast saabki Eestis kasvatada ainult allikate juures.

Rukkikuningana tuntud Hans Kruusamägi, kel Lääne-Virumaal ettevõtte OÜ Simuna Ivax all muude tegevuste kõrval ka kuus kalakasvandust, ütleb, et ka tänavune kevad andis maikuu lõpu ja juuni alguspäevil kalakasvatajatele juba esimese n-ö tormihoiatuse, kui veetemperatuur ähvardas basseinides üle paarikümne soojakraadi kerkida. Ent nüüd juunis on ikka ka vihma visanud ja esimene ehmatus on õnnelikult üle elatud.

„Kui sel aastal on praegu seis veel talutav, siis eelmisel aastal muutus olukord katastroofiliseks ja mingil moel saime kalakasvatusega tegeleda vaid allikate peal olevates kasvandustes Vohnjas, Äntul ja Mõdrikul. Aga näiteks Käruveskis läks vesi juba 26–27 kraadiseks, kalad jäid söötmata ning nende hukkumise vältimiseks tuli neid ümber asustada teistesse kasvandustesse,” räägib Kruusamägi. „Liiga soojast veest kaob hapnik ja kui viskad hapnikuvaesesse vette sööta, siis tekivad seal orgaanilised protsessid ja kalad hakkavad surema. Suutsime seda eelmisel aastal veel vältida, aga kasvandused, mis asuvad jõgede keskjooksudel olid kuuldavasti püstihädas.”

Kruusamägi nendib, et looduslikku jõevett kasutavad kalakasvandused basseinides olevat vett kuidagi kunstlikult jahutada ei ole saa. Mõningast leevendust pakub vee ringipumpamine ja selle hapnikuga rikastamine, aga seda saab teha siiski vaid paar-kolm korda, lõppeks tuleb kasutatud vesi ikkagi puhastada ja keskkonda tagasi lasta. Ta meenutab, et just aasta tagasi, 15. juunil 2018 oli pikast põuast tingituna kalakasvandustes juba jama majas.

„Ega kalakasvatus ei erine suuresti viljakasvatusest – mõlemad sõltuvad meie laiuskraadil ikkagi väga palju ilmastikust. Kui tavaliselt saame seitse-kaheksa tonni vilja hektarilt, siis eelmisel aastal saime kuivuse tõttu vaid tonni,” toob Kruusamägi välja võrdluse. „Kõik sõltub loodusest. Kalade puhul jääb soojas hapnikuvaeses vees juurdekasv kesiseks. Eks see mõjutab otseselt kala hinda ja ega meil enda kasvandustest pärit kala ju eriti saada olegi. Kodumaistes kasvandustes kasvatatud kala hulk on turul väga piiratud ning kui meid tabavad sellised ekstsessid nagu mullu, siis jääb veelgi vähemaks.”

Kuidas põud kusagil veetaset mõjutab, on Kruusamäe hinnangul väga erinev – iga jõgi ja allikas käitub erinevalt. Aga kui üldiselt rääkida, siis eelmisel aastal langes veetase Eesti siseveekogudes keskeltläbi üle meetri. Ja taastus see enam-vähem alles tänavu aprilli teises pooles, kirjeldab ta.

„Kui põuased suved jätkuvad, siis tuleb tegevus ümber kombineerida, ega muu aita,” nendib kalakasvataja. „Tuleb järgida looduslikke olusid ja rajadagi kalakasvandused vaid allikatest maksimaalselt 400 – 500 meetri kaugusele. Tuleb varuda lisaseadmeid, pumpasid, vett hapnikuga rikastada. See on kõik lisakulu.”

Jõgevamaal Pedja jõe keskjooksul paikneva Härjanurme kalatalu peremees, ihtüoloogi ehk kalateadlase haridusega Aarne Liiv nendib, et ilmastik, eriti sademetevaegus, puudutab kalakasvandusi otseselt ja juba tänavunegi kuumus tegi liiga, kuigi pole veel olnud pikalt liiga soe – kuumus saabus lihtsalt erakordselt vara.

„Kalade ümbervedu kevadel teistesse tiikidesse koos tiikide või basseinide ettevalmistamisega, et neil oleks seal ka ruumi kasvada võtab oma paar kuud aega,” kirjeldab Liiv. „Meie kõike ei jõudnud enne kuuma tulekut. Kus kalad olid ümber paigutamata ja väga tihedalt, seal tekkisidki probleemid. Praegu on asjad suhteliselt korras, vett jagub ja muidu on ka olud normaalsed.”

Ent Aarne Liiv möönab, et sellise veepuuduse puhul, nagu oli Jõgevamaal möödunud aastal, ei aitagi miski. Ta meenutab, kuidas 2010. aasta juuli-august olid samamoodi kuumad, mil saadi esmakordne ilmamõjude tundmaõppimise kogemus. Sellest võetigi õppust ning tänu sellele pääses Härjanurme mullu üksjagu kergemalt. Liiv teab rääkida, et sellist ilmastikku pole vähemalt Jõgevamaal ehk isegi sada aastat või isegi kauem olnud, sestap – kuidas oskadki selleks valmis olla.

„Juba mais ei jätkunud vett osade karpkalatiikide täitmiseks, sest kogu vesi kulus forellikasvandusele, põud aga muudkui süvenes, kestes lõpuks septembrini. Pool suurte tiikide pinnast, umbes 20 hektarit oli seega kasutu ja ülejäänud madalas vees kalade tingimused kehvad,” kirjeldab Liiv mulluseid üleelamisi. „Kasvatame ka koha noorkalu müügiks, kohamaimudest ei elanud seda suve ükski üle. Ainuüksi üks kõrvalekalle tavapärasetest oludest – veepuudus, liiga soe vesi, palju päikesekiirgust – viib kogu vee-elustiku tasakaalust välja.”

Nii tuli Härjanurme kasvanduses möödunud aastal veepuuduse tõttu enneaegselt, liiga väikestena, tappa enamik forelli kaubakalast, et vett vähemalt noorematele gruppidele jätkuks. Lisaks veepuudusele olid ka väga kõrged temperatuurid, kuid noorkalad suudeti siiski päästa. Otseseseks kahjuks hindab Liiv 200 000–300 000 eurot. Kuid hullem on tema sõnul see, et taolises olukorras ei saa kasvanduse normaalsest töörütmist, kus igaüks teab hommikul, mida päeval peab tegema, juttugi olla.

Näiteks paari kuu jooksul tuleb püüda-tappa-sorteerida-töödelda-pakendada ja võimalusel müüa kogused, mis on tavapäraselt kuue kuu töö.

„Lakkamatult tuleb olukordi lahendada, tegemata tööde hunnik koguneb kuudeks, rekonstrueerimised-ehitused-arendused jäid mingis järgus ajapuudusel poole pealt katki, rahavoog võib takerduda jne. Kavad kaheks aastaks, lisaks kolmeaastane tootmistsükkel on sassis,” räägib Liiv. „Lisaks tuleb hoida põhikaadrit, otsida paremaid, aga ka kuitahes kõrgharitud spetsialisti kohapealne õpe kestab vähemalt 3–4 aastat. Seega ei saa äärmuslikel juhtudel kalade elu parandamiseks kuigi palju teha, mistõttu ilmastiku mõjud võivad kasvandusele olla väga suured. Kalakasvatuse "ilmakindlusega" on nagu maaviljeluseski, ainult et kui 10 mm vihma õigel ajal võib päästa põllu suuremast jamast, siis jõkke see kogus vett ei too.”

Kalakasvatuse ilmakindlamaks ja ka muul moel edendamine on võimalik pärast kogemuste omandamist, sellega tegeleb kogu sektor pidevalt. Samas möönab Aarne Liiv, et investeeringud on kallid, kogemused ei tule üleöö ja "sajandi" ilmasündmusteks valmistumine võtab aega. Ka Norras või Taanis on vajalikud tarkused tulnud aastakümnetega. „Võrreldes 10 000 aastase põllumajandusega on kalakasvatus imikueas,” arutleb Liiv. „Sageli iga kümne aasta pärast leitakse, et alles äsja "uus" olnud lahendus on aegunud ja konkurentsivõimetu, on leitud veelgi uuem ja parem.”

Kalakasvatus on tema hinnangul ülekaalukalt perspektiivseim loomse toidu tootmise võimalus. Ainuüksi keskkonnakoormuse aspektist – kalakasvatuses on ühe kilo söödava liha (loomse valgu) tootmisel kasvuhoonegaaside ja saastainete (süsihappegaas, lämmastik, fosfor) emissioon kordades (mitte protsentides!) väiksem kui looma- või linnukasvatuses, söödakasutus aga 2,5–14 korda väiksem tavapärasest loomakasvatusest. Need andmed on teenekas kalakasvataja kogunud FAO, EFSA ja teistest pädevatest allikatest. Need numbrid ja arvutused ei ole pommuudis, enamik neist asjaomastes ametkondades juba aastaid teada.

„Eelkõige keskkonnaministeerium on keskkonnapoliitika siinkohal täpselt pea peale pööranud ja üks arutu kunstlik pidur järgneb teisele,” tunnistab Aarne Liiv. „Olen ametnikega palju koosolekuid pidanud, kuid poliitika ja arusaamad pole liikunud kümne aasta jooksul paremuse poole millimeetritki. Iga ametnik tegeleb oma "niidijupiga" ja terviklikku lõime kokku ei saa.”

Nii oleme olukorras, kus igal aastal ostetakse Eestisse sisse mitmekümne miljoni euro eest punast kala, meie kalatööstustel pole tooret ja otsitakse, millisesse riiki kolida. Kliimat võib alati süüdistada, kuid n-ö suured takistused pole ju selles, nendib Liiv.

Vähem on muret nendel kalakasvandustel, kus enam-vähem kinnine veesüsteem või siis ammutatakse vett puurkaevust. Neis on kasvatatavad kalakogused küll väiksemad, aga aastaringselt ühtlase veetemperatuuri hoidmine on mõnevõrra lihtsam ja see tagab ka talvel suurema juurdekasvu. Üks selline on näiteks Saaremaal Pihtlas tegutsev ja vikerforelli kasvatav OÜ Ösel Harvest.

Ettevõtte juhataja Henry Ots märgib, et kalakasvatus on kaasaegne ja keskkonnasõbralik, mis on saavutatud tänu suletud süsteemile ning vee korduvkasutusega retsirkulatsiooni süsteemile ehk RAS-süsteemile, kus kõik kalad kasvavad suletud hoonetes.

„Kasutame puurkaevu vett ja meil on basseinides kontrollitud temperatuur aastaringselt, seega kuumad suved või üldse ilmastikuolud meie kasvandust või üldse sellist tüüpi kasvatusi ei mõjuta,” kinnitab Henry Ots. „Lisaks kasutame taastuvenergiat, mis tuleb päikesepaneelidest, mis töötavad alates selle aasta kevadest. Päikeseelekter katab meie farmi energiatarbe osaliselt, muist onn ka n-ö võrguelektrit.”

Ka Ots nendib, et mingeid toetusi, mis aitaks ilmastikuoludest sõltumatust saavutada kakakasvandustele Eestis ei ole, samuti ei saa kalakasvataja oma tegevust ilmastikust tulenevate mõjude osas kindlustada. „Neid võimalusi oleks kindlasti vaja,” ütelb Henry Ots.

Veterinaar- ja toiduamet teatas 6. juunil, et Saaremal asuv kalakasvandus OÜ Ösel Harvest sai ametliku taudivabaduse veeloomataudide suhtes.

Veterinaar- ja toiduameti (VTA) peadirektori asetäitja Olev Kalda sõnul on tegemist olulise töövõiduga, sest Ösel Harvest on juba teine kalakasvandus Eestis, mis pärast aastatepikkust rangete bioohutusnõuete järgimist on jõudnud taudivaba staatuseni.

Taudivabadus tuleneb teatud tingimustele vastamisest, näiteks antud kalakasvatuse puhul on läbi viidud suunatud seire.

„See tähendab seda, et VTA on mitme aasta jooksul läbi viinud süsteemse proovivõtu eriti ohtlike kalataudide suhtes nagu näiteks kalade vereloomeorganite infektsioosne nekroos (IHN), mis on vikerforellil ning teistel lõhelistel esinev ja enamasti noori lõhelisi kahjustav viirushaigus,“ selgitab Olev Kalda taudivabaduse saamise protsessi.

VTA järelevalveametnikud võtsid niisiis Ösel Harvesti kalatiikidest proove veeloomataudide suhtes ning kõikide proovide uurimistulemused osutusid negatiivseteks.

„Taudivabadus annab ettevõttele paremad võimalused oma toodangu eksportimiseks välisturule ning kindlustunde tootmise osas, sest puudub oht kalade tervisele ja sellest tulenevatele võimalikele kadudele,“ räägib Kalda.

Ösel Harvesti vikerforelli kasvandus kuulub Eesti suuremate kalakasvanduste hulka, kus kasutatakse suletud veekasutusega süsteemi, vesi agaa pärineb puurveekaevus. Kalataude pole seal diagnoositud.

Eestis on ametlikult taudivabaks tunnustatud ka Hans Kruusamäe Äntu kalafarm Lääne-Virumaal, kus kasvatatakse vikerforelli, paaliat ning tuura.

Ain Alvela, Põllumajandus.ee kaasautor