Põllumehed istuvad rekordsaagi otsas, äravedamiseks ei jagu masinaid

"Rekordsaagi tõttu ei jõua ära vedada kõike vilja, mis vajab praegu vedamist, ja viljalaod kipuvad täis olema. Ainuke, mis seda leevendab, on laevad, mis vilja sadamatest peale võtavad ja ruumi juurde teevad," ütles viljamaaklerifirma Copenhagen Merchants Group äriarenduse juht Indrek Aigro.

Põllumajandusettevõtte Estonia OÜ juht Ain Aasa kinnitas, et ladustamise ja äraveoga on probleemid, aga tema sõnul on see probleem alati, kui saagikus on rekordaasta lähedal. "Autosid ei jagu nii palju ja kui tahad ära liigutada seda vilja, siis ei saa seda liigutada.“

Hiiumaal asuva Harju talu peremees Toomas Remmelkoore sõnul jõuavad nad õnneks vilja nii palju ära vedada, et päris uksest välja ei käi, kuid terminalid ei jõua tema sõnul mandril vilja vastu võtta ning autod ootavad järjekorras.

Mullune saak oli Eestis 1,1 miljonit tonni ja eelmine rekord pärineb aastast 2015, mis oli 1,75 miljonit. Ain Aasa arvas, et 2 miljoni tonnine rekord võib tänavu Eestis täitsa tulla. "Nende põldude järgi, mis meil koristatud on, me liigume väga heas graafikus. Võib tulla isegi rekordsaak, aga ma enne ei saa teile seda öelda kui septembri teises pooles, kui meil saab see koristatud," rääkis Aasa. Aasa sõnul ei hoople nad kunagi ennatlikult viljaga, mis veel põllul koristamata on.

Praegu on neil koristatud natuke üle 3000 tonni, mis on nende jaoks hea tulemus. Aasa sõnul ei ole see hea üksnes eelmise nigela aastaga võrreldes, vaid ikka pikemalt. "Kogu saaki, mis tuleb, võrdleme 2015. aastaga. See oli meie rekordaasta ja me liigume 2015. aasta graafikus. Aga mis välja tuleb, ei tea."

Toomas Remmelkoor tõdes, et viljapõldude saagikus on küll parem kui eelmisel aastal, aga temal endal küll mingit erilist superrekordit ei tule. "Selle võrra on jälle kokkuostuhind allpool, nii et see teeb selle Harju keskmise nagu ikka samasuguseks. Nii selles äris läheb. Aga rahul peab olema, selles mõttes on hästi läinud. Praegu on viimane põld koristada, lähen katsun ära lõpetada,“ rääkis Remmelkoor oma tegemistest.

Aigro sõnul sõnul oli aastane suur muutus kogusaagikuses - vaat et miljon tonni - tingitud ühest küljest mullusest väga halvast saagist. Teisest küljest oli tänavu tõesti väga soodne vilja kasvuperiood, samas kui mitmedki teised Euroopa riigid kannatasid põrgukuumust. "Selle tõttu jäi Kesk-Euroopas tulemata väga hea saak. Saksamaa, Poola ja isegi Leedu said kuumalainest räsida ja nende saak jäi keskmine või natuke üle keskmise, aga Eesti ja Lätini ei jõudnud kuumus selles ulatuses, et ta meie teravilja saagikust oleks kahjustanud," ütles Aigro. Kui võtta Euroopa Liit tervikuna, siis oli korralik üle keskmise viljaaasta.

Rikkust pole suur saak Eesti põllumehe jaoks siiski majja toonud, sest maailma viljasaak on hoolimata Euroopa kuumalainest tevikuna hea. "Isegi väga hea," märkis Aigro. "Hinnatasemed on seepärast madalamad, kui nad olid aasta tagasi. Teravilja eest makstakse Eesti põllumehele täna kusagil 10 protsenti vähem, võib-olla isegi kuni 15 protsenti vähem kui eelmisel aastal," rääkis ta.

Aasta algusest on nisu hind kukkunud 30 eurot, kuid Eesti põllumehed ei ole sel aastal vilja fikseeritud hinnaga ette müünud. Aigro selgitas, et uue saagi müümine ette on väga palju alati seoses eelmise hooajaga. Kui eelmisel hooajal hind langes ja ettemüüjad võitsid hinnas, siis järgmine hooaeg on neid rohkem - ja vastupidi. "Teatavasti eelmine aasta hind tõusis kehva saagi tõttu ja need, kes ette müüsid, oleks saanud hiljem kõrgema hinna. Tänu sellele oli sel aastal vilja ette fikseerijaid rekordiliselt vähe. Kui tavaliselt on aprilli lõpu seisuga 20-25 protsenti tulevast saagist põllumehel juba ära fikseeritud, siis sel aastal oli see number Eestis alla kümne, pigem viis protsenti," rääkis ta.

Aasa sõnul fikseerisid nad varakevadel päris suure koguse peale hinna ära, nagu tavaliselt. "Praeguses seisus võitu on, aga me peame teise poole ka maha müüma. Eks me siis saame võrrelda, kui hästi me võitsime või kaotasime.“ Teise poole hind tema sõnul enam nii hea ei tule.

Remmelkoor meenutas, kuidas eelmisel aastal samal ajal oli suur hinnaralli. "Minu arust oli eelmine aasta isegi üle 200 euro tonn, see aasta on 140 peale kukkunud juba. Päris suur hinnavahe,“ rääkis ta. Remmelkoor sõnas, et eelmisel aastal pani ta hinna 150 euro peal lukku ning hiljem tõusis hind peaaegu 200 euro peale. Sel aastal pani Remmelkoor vahepeal 100 tonnile viljale fikseeritud hinna, kuid vahe tuli tema sõnul 1-2 eurot. "Ei tea, kas nüüd Äripäeva tellimuse oleks vahelt võitnud. Eelmine aasta olid need arvud mitmesaja tuhandest eurost, mida vähemalt minu väike ettevõte oleks saanud maksimumi puhul, aga ega alati ei saa maksimumi kätte,“ tõdes ta.

Aigro kinnitas, et põllumehele ei meeldi selle aasta vilja hind. "Ja kui ma ütlen põllumehele, siis ma mõtlen selle all nii eesti, vene kui saksa kui ka austraalia põllumeest. Põllumees ei müü. Põllumees müüb ainult nii vähe, kui ta on sunnitud müüma. Põllumehel on rekordpikk positsioon, mis tähendab, et põllumees istub rekordilise koguse teravilja otsas, mis tal on müümata. Kuigi vilja on palju, siis seda vilja ei saa lihtsalt põllumehe käest kätte. See on sektorile üllatav," kirjeldas ta.

Aasa ütles, et müüja jaoks on alati hind madal. "Aga hinnad kõiguvad. Selle üle kogu aeg viriseda ei ole mõtet. Ma ju tean, et hinnad kõiguvad. Hetkel muidugi võiksid kõrgemad olla,“ tõdes ta ja nentis, et turg ju reguleeribki kohe olukorda ja on paratamatu, et suurema saagikusega on ka vilja ostuhind madalam. "Põhiline, et saaks põllud koristatud ja saagi kätte võimalikult kiiresti ja väikese kuluga," ütles Aasa. "Riske on alati. Jumal teab, mis homme maailmas juhtub ja vilja hind võib hüpata lakke, võib samamoodi ka alla kukkuda kõik. Riske on alati," tõdes ta.

Aigro sõnul on vilja hind praegu isegi natuke kõrgem, kui ta võiks olla, ja seda hoiab üleval põllumehe soov mitte müüa. "Meil on terve suve olnud mingid lood teraviljaga. Ühel hetkel oli Ameerikas liiga märg ja Põhja-Ameerikas ei suudetud külvata maisi õigel ajal. See lugu kandis vilja hinda, kuigi ta oleks pidanud kukkuma. Siis tuli kohe Euroopa kuumalaine, mis oli järgmine lugu. Nüüd on see lugu, et põllumees ei müü," rääkis Aigro. Tema sõnul on kõik need lood hoidnud vilja hinda kunstlikult kõrgemal, kui ta fundamentaalselt peaks olema.

"Ma ei oska öelda, mida põllumees täpsemalt mõtleb, aga tõde on see, et põllumees on nii Euroopas kui ka Venemaal ja Ukrainas finantsiliselt ja laopinnalt iseseisvam, kui ta on varem olnud. Seda vabadust ja paindlikkust ta praegu täiel määral ka kasutab," ütles Aigro.

Aigro ütles, et Eesti vilja ostja number üks on Saudi Araabia. Kui ajalooliselt on Eesti müünud väga palju otra Saudi Araabia kaamelite jaoks, siis sel aastal müüb Eesti sinna sama palju veel nisu, mis läheb inimestele tarbimiseks ja leivateoks, teadis ta. "Eestis on väga suur nisuülejääk ja see nisu on täpselt Saudi kvaliteediga, siis see tundub, et on sihtmärk number üks," märkis ta.

Remmelkoore sõnul peaksid ettevõtted, kelle kaudu tema vili välja läheb, kuuluma taanlastele. Kuhu tema vili aga lõpuks jõuab? "Kus nad lähevad… pärast läheb kaamelitoiduks ja siis pean mina pangale aru andma, et kas ma rahastan terrorismi, aga mina ei tea, kes see kaameli seljas sõidab, kas on see terrorist või ei ole terrorist. Vilja ei ole võimalik pesta, vilja peab kasvatama!" naljatles hiidlane.

Eesti vilja sihtturg number kaks on endiselt Kagu-Aafrika toidunisuga. Siis tulevad Euroopa Liidu riigid ja Põhja-Aafrika riike. "Kui tuleb saaki kaks miljonit tonni, siis Eesti ise tarbib 650 000 tonni ja 1,3-1,4 miljonit jääb ekspordiks," ütles Aigro.

Maailmas on tervikuna väga hea viljaaasta. Indrek Aigro sõnul koristati Musta mere ääres nisu rekordsaak, Ukraina koristas rekordsaagi, Venemaa koristas paremuselt teise saagi ja Lõuna-Ameerika koristab rekordsaaki. Samuti on rekordeid tegemas maisisaak.

Maailma viljaturgude mõttes on Aigro sõnul kindlasti Läänemere piirkond tagasi pildil. Eelmisel aastal ei olnud siit palju eksportida, kuid sel aastal on pakkuda palju. Sarnane on lugu Musta mere piirkonnaga, kuid defitsiit on Iraanis, kus olid väga suured üleujutused. "Neil on niigi raske teravilja sanktsioonide tõttu kätte saada ning sel aastal on neil see nälg selle võrra suurem. See on neile paras pähkel pureda," tunnistas ta.

Suur muutus on aga toimunud Hiinaga, mis peab tõenäoliselt hukkama kuni pooled oma sigadest. "Hiina on maailma suurim sealihakasvataja – see on väga suur muudatus tarbimisele, eriti söödavilja tarbimisele. See tähendab, et maailma suurim söödavilja importija impordib vähem. Kuna seal mahud on nii suured, siis iga väikene luksatus mõjutab maailma viljabilanssi päris kõvasti," rääkis Aigro.

Hiina mõju on tulnud viljaturule ka kaubandussõdade kaudu. Hiina on vastukäiguks Ameerika imporditollidele kehtestanud tollid Ameerika nisule ja sojaubadele. "Seepärast on Ameerika mais ja sojaoad hakanud kauplema palju odavamalt maailmaturul, sest neil ei ole oma põhilist klienti, nad peavad müüma teisejärgulistesse sihtkohtadesse. Brasiilia sojaoad ja mais on hakanud kallimalt kauplema, kuna nende jaoks on nõudlus suurenenud," kirjeldas Aigro, kuid märkis, et see on kõik kokkuvõttes nullsummamäng, mis ei mõjuta globaalset tarbimist.

Viljaturu muudatustest tõi Aigro esile veel selle, et Venemaal toimub suures ulatuses teraviljaäri riigistamine. "Venemaa valitsus konsolideerib teraviljakaubanduse jämedamat otsa valitsuse kontrolli alla ja see vähendab konkurentsi Venemaa turul," ütles ta.