Anu Hellenurme: Peaministri tähtsaim ülesanne peale kriisi on Eesti toidujulgeoleku taastamine

Peaministri rahulik toon ning kaupmeeste ja toidutööstuste kiire reageerimine poodide varustamisel viis läinud nädalal ostutempo kiirelt alla. Toiduvarud on piisavad, on veendunult kinnitanud nii valitsus, tootjad kui kaupmehed. Ent paraku – tegelikult sõltume mitmes olulises kaubagrupis võõrast armust. Paljude kala- ja lihatööstuste võimekus tarnida sõltub imporditud tooraine kättesaadavusest. Ning suur osa Eesti toiduvarudest kuulub kaubanduskettidele, mille peakontorid asuvad teistes riikides: kui kuskil nii otsustatakse, katkeb kauba juurdevedu päevapealt.

Sest kriisiolukorras on sõltumata kokkulepetest oma särk ihule ikka kõige lähem. Näiteid pole vaja kaugelt otsida. Kui koroonaviiruse puhang Itaalias kontrolli alt väljuma hakkas, palus Itaalia inimeste kaitseks mõeldud meditsiinivahendeid. Abipalvele ei reageerinud mitte ükski Euroopa riik. Saatuse irooniana oli vaid Hiina see, kes seadmete ja arstidega Itaaliale appi tuli.

Nagu näha, kehtivad raskel ajal teised põhimõtted, eriti kui need puudutavad strateegilisi varusid. Prantsusmaa, Saksamaa ja mitmed teised riigid on teatanud, et piiravad kaitsevahendite eksporti, sest on mures oma kriisivarude pärast. Või näide hoopis teisest vallast: kui eelmisel aastal rootslastele tundus, et energiat napib, peatati ootamatult elektrimüük Taani ja Leetu, „unustades“ vaba energiakaubanduse põhimõtted.

Kuni jagub veel sooja vett ja seepi, elame ära ka ilma desovahenditeta, ka elektrita saame mõnda aega hakkama, ent toiduta mitte päevagi. Samas kui elektrit pole pikemat aega, siis täna me ei saa tegelikult enam hakkama, sest meie põllumajandus- ja toidutootmine sõltub elektri olemasolust.

Nii et see, et inimesed ostukärud eelmisel nädalal kaupa täis ladusid, ei olnud ostuhullus ega paanika. Eestlaste kollektiivne mälu teab veel liigagi hästi, et kui asjad tõeliselt halvaks lähevad, saab loota vaid iseendale.

Ütlematagi selge, et toidujulgeolek on ülitähtis osa üldisest julgeolekust, osa riigina olemisest. Seetõttu on mitte ainult tänuväärne, vaid eluliselt tähtis, et maaeluminister Arvo Aller kutsus sel nädalal kokku nõupidamise, et saada ette pilt, kui suured Eestis toiduvarud on, millised on võimalikud tõrked ja mida ootavad põllumehed ja toidutootjad valitsuselt.

Aga veelgi olulisem on, et sellega maaeluministri tegevus ei piirduks. Sest Eesti on üks väheseid arenenud riike, kus sisuliselt puudub kava, kuidas nii kriisi- kui rahuajal oma rahvas ära toita, tuginedes omatoodangule.

Me ei pea rääkima päris hullust olukorrast, kus mõni teine riik Eesti piiri blokeerib. Meil lihtsalt kipub juba meelest minema, kui abitud me mõnedes olukordades oleme: kuidas kahe aasta eest Kreeka metsatulekahjudes jäi tulle üle 70 inimese; kuidas arenenud Rootsi ei suutnud enam metsatulekahjusid kontrolli alla saada; kuidas Kuramaa rahvas müüs karja, sest põua tõttu polnud loomadel midagi süüa. Meil on meelest läinud ka see, kuidas Leedu alles eelmisel suvel kuulutas välja eriolukorra, sest nisu ja rukki saagist hävis seal üle poole.

Peame tunnistama, et kliima on muutunud ning ühel hetkel võib mingite tegurite, näiteks epideemia ja looduskatastroofi koosmõjul tekkida olukord, kus riigid, kellest oleme harjunud sõltuma, keelavad toidu väljaveo. Peame selleks valmis olema.

Töö, mida Eestis selle nimel teha tuleb, on paras Augeiase tallide puhastamine. Sest omatoodangu vallas on olukord läinud aasta-aastalt viletsamaks, mitte paremaks. Köögiviljaga varustatuse tase on meil umbes 50-60% ringis. Ning võrreldes 2012. aastaga on isevarustatus sattunud langusse pea kõigis lihatootmise valdkondades: kodumaise sealiha varustatus on langenud umbes 75%ni, tarbitavast linnulihast toodame alla poole (47%), lamba- ja kitselihaga varustatus on langenud umbes veerandi võrra, 75%ni. Vaid veiseliha olukorraga võib enam-vähem rahul olla, seal on omatoodang 94%. Aga see protsent võiks olla ja peakski olema kõigi puhul 100%. Et jätkuks vähemasti endale ja võimalusel ka ekspordiks, nii nagu oli enne II maailmasõda.

Selle eesmärgini jõudmist ei saa ainult põllumeeste ja loomakasvatajate õlule panna. See eeldab riiklikku kava, mis hõlmab väga erinevad valdkonnad – sealhulgas sordiaretus, tipptehnoloogiline põllumajandus, tugevamast toidutootjate eksporditoest jne. See eeldab ka, et kogu tarneahela – taimekasvataja-loomakasvataja-toidutootja-kaupmees – kõik lülid räägiksid ja hooliksid üksteisest veelgi rohkem kui täna. Kui toidutööstus ja kaupmees näeb ainult odavat hinda, maksab see ühel hetkel valusalt kätte: kui meie tootjad välja surevad ning ka välismaine toorainekraan sulgub, on nad raskustes.

Muidugi tähendab see ka Eesti valitsuse kõvasti resoluutsemat tegutsemist Euroopa Liidus, kus meie põllumehi alandav toetuste süsteem tuleb ära parandada esimesel võimalusel. Ei ole ühtki teist ärivaldkonda, kus Eesti on muu Euroopaga võrreldes niivõrd ebavõrdses konkurentsiseisus. Euroopa ühiskatlast makstav toetus Eesti põllmeestele moodustab napilt kaks kolmandikku Euroopa Liidu keskmisest – seega oleme ühed kõige pisema toetuse saajad Euroopas üldse! Ja seda olukorras, kus meie põllumajanduses pole enam odavamad ei tehnoloogia, seadmed ega tööjõukulud. Seda arvesse võttes on Eesti põllumees ilma mingi kahtluseta Euroopa kõige konkurentsivõimelisem üldse! Lihtsalt maratoni pole võimalik võita, kui vastane on stardihetkel juba poole maa peal.

Praegune kriis näitab selgelt, et oleme üksteisega märksa rohkem seotud kui esmapilgul paistab – nii Eesti maailmaga, kui inimesed ja ettevõtted Eesti sees. Oluline on, et kogu riik, kõik inimesed mõistaksid, et me kõik oleme ühe tarneahela lülid. Et me oleme üksteisele väga olulised.

Kui meil on tugev põllumajandus- ja toidusektor, siis see tähendabki head ja tervislikku toitu. Aga mitte ainult. See tähendab ka jätkusuutlikku elu Eesti kaugemates maanurkades. See tähendab ka kasvavat toidusektori eksporti ja kindlust suurte kriisidega toimetulekul. See tähendab Eesti riigi julgeolekut.

Lõpetaksin Jaan Tõnissoni tsitaadiga, mille ta tegi oma poliitilises testamendis: Kui meie põlv tahab tõusta suveräänse rahva kõrgusele, kes oleks suuteline kandma iseseisvat Eesti riiklust ja kindlustama meie rahvuslikku tulevikku, siis ei tohi tema mitte rippuda ainult oma huvideotsas, vaid peab avama oma hinge ideaalidele, mis viivad rahvaid edasi ja ülespoole.

Anu Hellenurme, Anu Ait OÜ asutaja, Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja nõukogu aseesinaine, Lihatoimkonna juht